Sõitsime emaga Pärnu, et teha üks kinopäev-väljaskäimise päev-niisama tore päev. Meil on vaikselt tekkinud traditsioon vaadata koos kinos lastefilme ning Liis soovitas väga animafilmi "Pahupidi". Valisime 3D-seansi, sest nende linastumisaegu oli rohkem, kuigi 3D meile kummalegi erilist muljet ei avalda.
Hea film oli. Ma isegi nutsin natuke. Kurb ja naljakas samaaegselt, hästi tehtud. Peategelaseks oli 11-aastane tüdruk nimega Riley, kes kolis uude linna ning pidi minema uude kooli. Tema aju juhtimiskeskuses püüdsid omadega koostööd teha viis tunnet: Rõõm, Kurbus, Hirm, Viha ja Vastikus. Enamasti võttis üle Rõõm ja Riley oli väga õnnelik tüdruk. Siis aga läks midagi valesti ning Rõõm ja Kurbus sattusid juhtimiskeskusest välja, aju äärealadele, püüdes leida teed tagasi, samal ajal kui teised tunded paraja segaduse kokku keerasid.
Väga kavalalt oli kogu see lugu kokku kirjutatud, igasugu põnevaid naljakesi sisse torgatud. Näiteks kuidas Riley ajus pisikesed töömehed unenägusid lavastasid. Lavastaja karjus: "Täna oli tähtis päev. Riley läks uude kooli, loobus hokimängust ja läks vanematega tülli. Palju materjali! Näitlejad, valmis! Tehke nii, et ma teid usuksin. Kaameramehed, läks!"
Ja siis nägi Riley, kuidas õpetaja teda esimesel koolipäeval küsis, kuidas ta hambad välja kukkusid ning ta äkki avastas, et oli kooli tulnud aluspesus.
Ning ajus ringi rännates kohtasid Rõõm ja Kurbus töömehi, kes mälestuste laos ebavajalikke mälestusi kustutasid. "Nii, vanemate ja sõprade telefoninumbrid... Riley ei vaja neid, tal on telefon. Minema!" Ja nad tõmbasid numbrimälestused suurde tolmuimejasse. "Ameerika presidendid? Jäta alles Lincoln, Washington ja see paksuke. Teised minema!"
"Aga see siin," tõmbas töömehike riiulist kavalalt itsitades välja ühe mälestuse, "seda ei kustuta me iial. Tegelikult saadame selle üles püsimälusse."
Ja nad saatsid tüdruku püsimälusse ühe nätsureklaami tunnuslaulu, mida Riley kohe ümisema hakkas. Terve ülejäänud filmi kargas see nätsureklaam vahetevahel välja ning hakkas mängima. Tean seda tunnet nii hästi, ma laulan ikka aeg-ajalt Veski-Mati laulu või Biolani mullast.
Pärnus jõudsime veel muuli peale, esimest korda sel suvel. Väga kaugele minna ei jõudnud, sest kino ootas, aga tore oli ikkagi. Ning ilm oli tõesti suvine ja soe. Veel sattusime rannapromenaadil jalutades rannajalgpalli võistlust vaatama. Sunseti lähedale oli ehitatud suur tribüün ning kõik soovijad võisid pealt vaadata. Alati me satume Pärnusse siis, kui midagi toimub. Ma isegi ei teadnud, et selline spordiala nagu rannajalgpall eksisteerib. Jälle targem.
Mängisid Prantsusmaa ja Šveits. Mina valisin Prantsusmaa ja ema Šveitsi poole. Kahjuks selgus peagi, et Šveits on parem, ning ema ei jätnud mind mõnitamata. "Mis tunne on kaotada, luuser?" küsis ta aeg-ajal, ning soovitas sõbralikult järgmine kord õige pool valida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar