Loomatopised ja kodulugu

Hüppasin tänasel soojal suvepäeval läbi Viljandi Muuseumist. Jäin täitsa kauaks, sest leidus üht-teist huvitavat.

Kohe esimeses saalis leidunud loomatopiseid silmitsedes püüdsin end tuttavamaks teha mõndade linnuliikidega. Väga edukaks see vist ei osutunud, lindudest rohkem huvitas mind nende ingliskeelse nimetuse meeldejätmine.

Kohustuslik karupilt

Vaatasin ilvese topisele otsa. Ilves vastas õudse irvega. Kas see irve oli tal näos surmahetkel? Ilvese käpad olid ümarad ja nunnud ja ma ei saanud midagi parata, et mõtlesin, tal oleks neid käppasid endal rohkem vaja olnud kui sellel muuseumil.

Siis oli seal hunnik kivikirveid ja nende kilde, ja vanaaegne rehetuba. Pime, madal ja väike. Ma pidin seal end surnuks ehmatama, sest rehetoa laua taha oli seatud üks elusuuruses mees piiblit lugema. Jumal, kuidas ma ehmusin, enne kui aru sain, et tegu on nukuga. Aga parem ei hakanud sellegipoolest, ma ei suutnud seda nukku silmist lasta ning kogu rehetuba mõjus üliväga masendavalt, nii et lasin sealt parem ruttu jalga ja suundusin teisele korrusele, mis oli pühendatud Nõukogude ajale.

Seal oli juba päris huvitav. Telekas mängis ringvaade, nagu neid oli vanasti kinos enne filme näidatud, teemaks "Meie linnu: Viljandi".

"Kas teadsite, et selles linnas on igal neljakümnendal inimesel oma isiklik individuaalelamu?" küsis plekine naishääl, taustaks mustvalged vaated Viljandist. 

Seintel oli palju plakateid. Osad vanaaegsed reklaamid, osad üleskutsed toetada venelasi või sakslasi või toetada eestlasi. Mõned kutsusid üles täitma oma eestlase kohust ja minema nagu üks mees põllumeestele appi vilja koristama. 

Kui eksootiline.

Ma olen üldiselt näitustel ja muuseumidel pildistamise vastu ning püüan seda teha nii vähe kui võimalik, et hetke nautida, aga peale karu pidin üles pildistama ka terve hulga neid plakateid, sest need olid lihtsalt nii tähelepanuväärsed.

Valige naisi! Aktuaalne ka tänapäeval

Igavene needus ja surrrm...

Jätan meelde!