Helen ja mina käisime Viljandi lauluväljakul eile Vallatute Vestide Vallatut Vesterni kuulamas. Peamiseks tõmbenumbriks sinna minekul oli minu jaoks olnud hoopis soojendusesineja staatuses Karl-Erik Taukar. Taukaris on midagi väga külgetõmbavat. Esiteks oskab ta hästi laulda ja tal on tõepoolest külgehakkavad laulud, teiseks on tal sarmi ja kolmandaks tundub ta isegi tark, nagu ma tähele panin, kui teda mingis telemängus osalemas nägin.
Esiteks läksid lava ette kõik kontserdil olnud lapsed ja nende emad. Ja meie Heleniga. Me ei suutnud kontserti vaadata istudes. Taukar püüdis kõigest väest inimesi lava ette meelitada, ja kui see tal ei õnnestunud, siis neid kaasa laulma meelitada. See ei õnnestunud samuti.
Minu isiklikult tõmbas ta väga käima. Ja pika kava tegi ta ka, lausa terve tunni. Ma olin arvestanud, et kogu show on max poolteist tundi, aga kui Taukar juba tunni enda alla oli võtnud, sain aru, et oodata on hoopis rohkemat.
Nii kui Tanel Padar, Ott Lepland ja Jalmar Vabarna ette marssisid, läksid ka inimesed käima. Tanel Padar oli oma tuntud headuses. Temas on samuti väga palju karismat. Oti sarmis ma nii veendunud ei ole, Ott on minu jaoks lihtsalt okei, kuigi tal on mõned päris head laulud. Jalmar Vabarnast tahaksin ma kohe eraldi rääkida. Ta mitte ainult ei jätnud mind külmaks, ta käis ka päris aktiivselt närvidele. Kogu aeg tahtis ta jutustada mingeid totakaid külalugusid ja viskas mittenaljakat nalja. Mind ausalt ei huvita mingi Kalju ja tema poeg, kes kuskil sõnnikut kasvatavad. Ma isegi ei mäleta, kas see sõnnikulugu ka kuhugi välja jõudis, aga minu meelest ei jõudnud. Ta lihtsalt heietas ja heietas mingis setu ülemsootskast, mis on küll asi, mis mitte kedagi huvitada ei saa. Ma seisin ja haigutasin ja ootasin, millal nad jälle laulmise juurde jõuavad.
Samas eks Vabarna pidi sellesse etteastesse tooma oma folgi-poolt. Padar esindas rokki ja Lepland poppi. See, et mind pärimusmuusika ja kantri üldse ei tõmba, on rohkem minu probleem. Aga enamusega etteastest jäin ma väga rahule. Umbes-täpselt kontserdi lõpuks tõmbasid Vestid, eriti Padar rahva lava ette kaasa hüppama ja kaasa laulma ning tegid ka lisaloo.
Peale kontserdi lõppu läksime Heleniga pubisse istuma ja ootasime, et äkki tulevad staarid ka sinna, sest miks mitte. Kui seda ei juhtunud, läksime välja linna peale ja tegime sihitult paar tiiru. Me oleme küll stalkerid, aga selles päris kobad. Nojah, järgmine kord läheb paremini.
Praegu olen aga superhüper heas tujus, sest mind ootab päris korralik hulk vabu päevi ja homme sõidame perega Haapsallu. Lisaks tellisin ühel õhtul endale paar uut raamatut, mille kohta sain täna sõnumi, et nad mind pakiautomaadis ootavad. See on lihtsalt täiuslik, saan nad hommikul välja tuua ja bussi peal lugeda. Üks on Lena Dunhami raamat (nimi ei tule hetkel meelde, aga ma olin väga elevil, kui kuulsin, et ta on raamatu kirjutanud, ja pidin selle kohe tellima) ja teine Sheryl Sandbergi "Lean in". Jei!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar