See oli lausa kohutav. Siiamaani tulevad õudusvärinad peale, kui sellele mõtlen... Ma polnud vanaema juurde telefonilaadijat kaasa võtnud, aga õnnetuseks sai telefon juba poole õhtu ajal tühjaks, sest ma olin bussis terve tee muusikavideosid vaadanud.
Milline draama! Kuidas ma inimestega ühenduses olen, kust ma maniakaalselt iga viie minuti tagant kella peaksin vaatama, ja mida ma tagasiteel bussis peaksin tegema? Istuma vaikuses ja aknast välja vaatama nagu metslane?
Saatsin sõpradele kähku sõnumid ära, mis kell ma nendega järgmine päev Tartus kohtuda tahtsin, ja vaatasin, pisarad silmas, kuidas telefon selle pingutuse peale kabjad pange viskas. Ma isegi ei teadnud, kas nad on nõus. Ma pidin minema kaupsi ette seisma ja parimat lootma, taaskord nagu metslane.
Järgmisel hommikul läksin allkorrusel elava vanapaari käest küsima, ega neil nutika laadijat pole. Neil olid küll vanad telefonid, aga vuntsidega meespool sügas natuke eelnimetatud vuntse ja ütles, et saab küll, saab küll. Ning tõmbas kuskilt välja laadija, mis HTC-ga sobis. Taaskord olin pisarates. Ma jään ellu!
Tartus sain Heleniga viimast korda kokku, enne kui ta tagasi Hispaaniasse sõidab. Ma juhtisin meid osavalt Pahadesse Poistesse, sest olin sealt eelmine kord avastanud üpris võrratu söögi, kukeseenekastme värskete kartulitega. Söök oli võrratu ka seekord, latte ja kakao head, ning pleed kaitses mind väljas valitseva jaheduse eest.
Helen jutustas mingist Simone de Beauvoir' teooriast, mille kohaselt paljud noored naised on egotsentristlikud nartsissistid ja samas ka masohhistid, sest nad ihaldavad kättesaamatuid mehi, mingeid ideaale, keda nad kunagi ei saaks.
"See on tegelikult hästi loogiline," ütles Helen.
"Kõlab kummaliselt tõeselt," jäin ma mõtlikuks.
Kahju oli Heleniga hüvasti jätta, aga õnneks oktoobris näeme uuesti ja täitsa pikalt. Samuti oli meil tore suvi ning me jõudsime palju ära teha. Käisime kontserdil, kaks korda hääletamas, tema ööbis minu ja mina tema pool, ja niisama kohvikutrette tuli ka ette. Rääkimata sellest pubirallist eelmisel teisipäeval.
Tartust maandusin Puhja ema juurde, kuhu ta mind kutsus telefoni teel (no näete). Jõime sigurikohvi ja tegime üksteisele jalamassaaži.
Täna hommikul tukkusin, Päär kaisus, ja me nurrusime üksteise võidu. Küll ta on mõnus karvapall... Pidin peaaegu Viljandi bussile hiljaks jääma, sest nii raske oli diivanilt tõusta. Päärlane tahtis ka kogu aeg tagasi kaissu pugeda ja jäi pahase näoga vaatama, kui ma ära läksin.
Nüüd kohe aga läheme Tiinaga vaatama Mart Sanderi õudus-monotükki. Ma ei tea, kas see saab olema halb või hea, aga see saab kindlasti olema midagi teistsugust ja huvitavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar