Külastasin oma vanaema. Ükspäev talle helistades olin lubanud, et lähen, ja memmeke ostis kohe poest ära porgandikotletid, mida ta mulle (ja Liisule) alati pakub, kui ma seal käin. Et kotletid olid juba olemas, ei jäänud muud üle, kui minna.
Läksime parasjagu sooja päikese kätte jalutama, kui vanaema küsis oma tavalise: miks sul meest ei ole?
"Ära jää vanapiigaks!" vannutas ta pisarsilmi, ja küsis, kas mul on latt liiga kõrgel.
"Võib-olla," vastasin ma mõtlikult. "Ja mul on väga halb iseloom."
Vanaema mõtles natuke ja ütles, et nii hull see ka ei ole.
Sünnipäevaks, mis vanaemal varsti tulemas on - kaheksakümmend üks! - tahab ta ühelt osalt perest põrandalampi. Sest vana ei tööta enam hästi.
"Kolmkümmend aastat pidas küll vastu," jutustas ta. "Aga nüüd on lüliti läbi minemas."
Kolmkümmend aastat! Ma pidin šoki saama. Mul pidas viimane laualamp vastu neli-viis aastat ja ma mõtlesin, et päris hästi läks. Ja üks teine pidas vaid aasta, selle kohta mõtlesin, et on ikka kehvasti tehtud. Aga kus alles tehti kunagi asju!
Siis sundisin teda endaga kaarte mängima, kuigi ma tean, et talle kaarte mängida ei meeldi. Ja õnnetuseks ma võitsin ka suurema osa mängudest. Ei maksa loota, et ma kergema õhkkonna nimelt kellelgi kunagi võita laseksin, nii palju taktitunnet pole mul kunagi olnud. Isegi oma inglise lastel ei lasknud ma kunagi võita, vaid võitlesin viimase veretilgani, ja olin siiralt pahane, kui Annalyse Monopolis nii osavaks muutus, et mind võitma hakkas.
Vanaema kaardid olid ka elu näinud, mustad ja määrdunud. Need on täpselt needsamad, millega me mängisime kõik need tema juures veedetud suved lapsepõlves. Uskumatu!
"Kas ka kolmkümmend aastat vanad?"
"Ei, aastast üheksakümmend seitse," vastas vanaema kohe.
Ma pean talle uued kaardid viima, kui sünnipäevale lähen.
Teisel päeval rääkisime natuke homodest ja mustanahalistest (ma ei tea, miks), kusjuures ma tõesti isegi ei viitsinud vaielda, sest oma vanaema puhul - mis vahet seal on. Ta on lihtsalt teisest maailmast. Ainult pagulaste teema peale tegin suu lahti, sest see puudutab mind endiselt. Vanaemal oli seal mingi vana Naisteleht Airi Ojametsaga esikaanel - või mis ta perekonnanimi praegu ka ei ole. Airi teatab kaanel, et oma laste lähedale ta islamisusku ei taha, ja loos sees märgib, et säärased pagulased toovad endaga kaasa vägivalda ja muud ohtlikku.
Samas tema enda indialasest mehega on kõik korras. Selle peavad eestlased rõõmuga vastu võtma, sest... ma ei tea, miks, aga see on teine asi.
Kallis Airi, kas sa ise ei saa aru, kui silmakirjalikud sellised teadaanded on?
Õõh, igatahes läksin natukeseks alevi keskele parki päikese kätte Lena Dunhami raamatut lugema, mis viis mind jälle selle meediaruumi keskele, mida mina tunnen ja armastan. Mulle meeldib Lena raamat. See tekitab minus tahtmise "Girlsi" vanu osi uuesti üle vaadata, taustaks kõik, mida ma nüüd Lenast tean.
I was amazed by Devon's movements, how slick it was when he reached for the condom, reached for me, reached for the light to make it dark.
He felt oddly far away, and when I asked for confirmation of his name, he would give none. The next morning I awoke with a horrible feeling he was called Dave.
"I like you," I told him on the third night, sitting between his knees, up past my bedtime.
"I know you do," he said.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar