Haapsalu ja Iloni Imedemaa

Haapsalus oli väga ilus. Pisike kuurortlinn, natuke Kuressaare ja natuke Pärnu moodi. Armsad majad, puitpitsiga, mis mu emale nii väga meeldib. Arhitektuur on seal lihtsalt nii omanäoline.

Enne Haapsallu suundumist jalutasime ka Pärnu peal ja piilusime parasjagu ülespandavaid telklinnakuid - Weekend Festival ei olnud siis veel alanud. Pealava oli juba püsti, väga võimas kusjuures. Peab ütlema, et see festival kõlab päris hästi. Pisikesed telgid ja äsja ülespandud kämpingud, kõik värvilised nagu päkapikumajad, mõjusid päris kutsuvalt.

Me olime sel reisil väga tšillid. Isegi mina ei muutunud närviliseks, vaid lihtsalt lasin ajal joosta ega kiirustanud mitte kuhugi. Haapsallu jõudsime näiteks alles õhtul kella kuue paiku ja mul oli jumala suva. Jahta hostel, kus me peatusime, oli täitsa viisakas. Panime oma asjad ära, jalutasime sadamas ja piilusime purjekaid ning suundusime linna peale sööma.

Taksi pubis me sees ei käinud, aga see nimi oli lihtsalt nii naljakas

Tahtsime õhtul ka kuhugi välja minna, aga tegime empiiriliste vaatluste teel kindlaks, et kolmapäeval läheb Haapsalus kõik kell kümme kinni, ja suundusime tagasi oma hostelisse, kus karavanis Eesti mängu ja jatzyt mängisime.

Teisel hommikul painasin Liisu, et me ujuma läheksime, sest ujumiskoht oli meie hostelile nagunii päris lähedal. Liis oli nõus vähemalt minuga kaasa kõndima. Kusjuures vesi oli väga hea ja soe, kõige soojem, milles ma sel suvel olen ujunud, ja läks väga kiiresti sügavaks. Seal oleks ka üksi saanud väga edukalt suplemas käia, sest oma asjadel sai hästi silma peal hoida - kaelani vees, oled veepiirist ainult kolm-neli meetrit eemal.

Läksime Iloni Imedemaale, Ilon Wiklandile pühendatud muuseumi. Astrid Lindgreni raamatud ja ühtlasi ka nende illustratsioonid on olnud osa kõigi meie lapsepõlvest. Ma armastasin neid väga ja armastan siiamaani, sellepärast oli ka see muuseum päris huvitav.

Sinna oli illustratsioonide vahele seatud ka telekaekraan, kus näidati Ilonit ennast oma lugu jutustamas. Tugeva rootsi aktsendiga, sest seal on ta kogu oma täiskasvanuelu elanud. Ta rääkis, kuidas ta neljateistaastase tüdrukuna sõjapõgenikuna Rootsi sattus, kuidas nad kolm päeva tormisel merel õõtsusid ja lõpuks Rootsi jõudes surmani kergenduses olid.

"Punane Rist ootas meid ja andis meile vorstivõileibu ja kakaod... Need vorstivõileivad olid parim asi, mis ma oma elus olen söönud," tunnistas Ilon. 

See tegi mind mõtlikuks. Kõik, mida Rootsi on aegade jooksul sinna saabunud eestlaste jaoks teinud, on hindamatu. Ja suuremal enamusel meie üldsusest on praegu jultumust reageerida pagulasteemale nii, nagu nad reageerivad? Milline silmakirjalikkus.

Mis võimalused Rootsi on oma sisserändajatele andnud - kas see on ikka põrgu ja korralagedus, mis seal nüüd sellepärast valitseb? Ma arvan, et nad võiksid päris rahul olla, et said Lindgreni raamatutele sellise kunstniku. 

Sarnane lugu oli kirjas "Minu Stockholmi" raamatus, mille autor ei osanud Rootsi jõudes ainsatki rootsikeelset sõna, oli igati abitu ja kultuurišokis. Talle anti Rootsi riigi poolt tasuta elamispind ja maksti kinni keelekursused... Mõned aastad hiljem avas ta ühe teise eestlannaga kahasse Stockholmis kooli, mida siiamaani peab. Ma arvan, et päris väärt investeering, mis?

Tötskääbused...misjaoks ta niimoodi teeb??

Igatahes, Haapsalus käisime veel piiskopilinnuses ja oligi aeg tagasi suunduda. Me ei teinud Pärnust läbi sõites isegi peatust, sest seal käis selline möll. Tankisime vaid end vahepeal bensiinijaamas kohvi ja jäätisega ja panime edasi. (See tähendab, mina magasin karavani tagaosas teki all magusat und. Sellest hoolimata olin Viljandisse pärale jõudes tusane ja väsinud...)

 

Piiskopilinnuse vaatetornis