Vaatasime Tiinaga eile Sart Mand Mart Sanderi õudus-monoetendust "Juhuslik nimetaja". Saal oli pooltäis ja saaliukse juures pakuti müügiks Sanderi uut raamatut "Litsid". Irvitasime Tiinaga, et see oleks heaks põhjuseks minna raamatupoodi ja küsida: "Tere. Kas teil "Litse" on?"
Juba pool tundi enne etendust maha istudes võis kuulda õõvastavat taustamuusikat. Me Tiinaga hakkasime kohe üksteist ehmatama ja torkima ning lolle lugusid rääkima.
"Ma kuulsin, et ta pidi saali terve korvitäie ämblikke lahti laskma."
"Ah nii," ütles Tiina.
"Ja madu pidi ka olema. Aga see madu on tal ainult Tallinna etendustel."
"Sest madu on liiga kallis," ütles Tiina elutargalt. "Seda ta ei hakka igale poole vedama."
"Sest madu on liiga kallis," ütles Tiina elutargalt. "Seda ta ei hakka igale poole vedama."
Ma ütlen kohe kokkuvõtvalt ära, et mulle etendus vägagi meeldis. See oli kiikse ja pöördeid täis ning lõpplahendust poleks küll osanud ette arvata. Vahepeal sai naerda, vahepeal hakkas tõesti õudne. Ja ma mõtlen iga kord, kui kuulen kellegi monoetendusest (ühte sellist näha oli mul esimene kord), milline närvikava peab inimesel olema, et minna üksi saalitäie rahva ette ja kogu etendus enda kanda võtta.
Eriti kui ta on selle veel ise kirjutanud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar