Elvas käik oli nagu vanasti, täpselt nagu vanasti - ilm oli superkuum, vesi oli hea ja linn ise välja surnud. Saime Tartust kiiresti auto peale, kusjuures juht kurtis, et sõidab tihti ja tahaks meeleldi hääletajaid peale võtta, aga neid lihtsalt pole enam näha...
No eks me püüame välja aidata, ütlesime. Muidu oli ka meeldiv noormees, rääkisime jalgpallist ning sõit läks kiiresti.
Elvas võtsime jäätised ja suundusime metsajärve äärde. Sinna oli ehitatud uus sillake, nii et oli palju rohkem ruumi oma asjad maha panna. Helen ujus metsikult kaua järjest, mina aga kastsin ennast üleni vette, pea ka, ja hõljusin natuke pinnal, ise redelist kinni hoides, sest ma ei julge kunagi ujuda seal, kus jalad põhja ei ulatu. Ja selles metsajärves ei ulatu.
Me olime seal tunde ja ma ronisin ikka ja jälle ennast kastma, kui liiga palavaks läks. Helen on nagu mutant, ta võib tunde päikese käes olla, aga mina ei või, sest ma põleksin ära, ja üldse pole see tark mõte.
Neiudel meie kõrval oli pisike koerake. Vist pikakarvaline chihuahua. Sellele tegelasele meeldis kogu aeg meie juurde joosta ja meid lakkuda. Jah, ta lihtsalt tuli jälle ja lakkus oma sooja keelega, kuhu iganes pääses, tegemata üldse välja oma omaniku hüüetest: "Sofi! Sofi!" Sofil oli suva. Ta käis ka teiste ujujate juures, aga mina olin eriline lemmik.
Ma polnud kunagi varem sellist minikoera isegi puutunud. Ta oli soe ja armas, aga see lakkumine hakkas varsti närvidele käima, seda enam, et ma olin üleni päikesekreemiga kaetud ja ei tahtnud, et ta... ära sureks või midagi.
Päikese käest põgenenud, leidsin ma poest kapsakotlette ning me korraldasime linnas muru peal pikniku.
Tagasi Tartusse saime ka kiirelt ning tegime Heleni pool ühe väikse uinaku, et jälle ellu ärgata, enne kui kesklinna Maarja ja Jaanikaga kokku saama läksime.
Hakkasime mängima mängu: kas sa suudad nimetada kõik oma keskkooli klassikaaslased?? See pole üldse kerge ülesanne, sest meil oli neid paras hulk, neid langes välja igal aastal ja tuli igal aastal juurde ka. Ning keskkoolist on parasjagu aega juba möödas.
Olime enda arvates juba kõik nimetanud, kui mind vetsust tagasi tulles tervitati ekstaatiliste hüüetega: "Maarja leidis kolm tükki veel! Kaks tüdrukut ja poisi."
Ning mina pidin need ära arvama. Peale seda tuli meile umbes kümme tükki veel meelde, enamasti need, kes olid varakult välja langenud. Iga kord oli meeletuletaja võidurõõmus ja andis teistele vihjeid tolle inimese soo, juuksevärvi ja nime kohta.
Oh jah. Aga lõpuks me vist nimetasime nad kõik. Ja mitte kunagi enam!
Õhtu muutus varsti pubiralliks, nii kuidas neid järgemööda kinni pandi ja me uusi otsisime. Kui Zavood kinni pandi - linna viimane koht - hakkasime me mingite uute tuttavatega otsima kiirtoidukohti, mis veel lahti oleksid. Pole just kerge leida teisipäeva öösel kell neli. Lõpuks ütles keegi mingi koha Anne kanali ääres, mille kohta ma tõesti ei teadnud, et see eksisteerib, kuigi olen seal nii palju mööda käinud. Osa rahvast kadus sel pikal teekonnal ära - loomulik kadu. Mina lihtsalt värisesin külmast. Mul polnud õieti midagi seljas, mul polnud midagi kaasaski, olin juba mitu päeva teel. Kõik mu pika varrukaga asjad olid turvaliselt kodus Viljandis.
Ühel tüübil läks poole tee peal veel ratas katki ja nii nad parandasid seda... Kella viieks jõudsime kiirtoidukohta, mis oli tõesti avatud. Siis oli ka juba valge. Jõime kakaod ja tegime Heleniga kindlaks, et me mõlemad tahtsime juba ammu koju, aga mina polnud julgenud seda talle öelda, sest ööbisin tema pool ja mõtlesin, tema tahab jääda. Tema jälle mõtles, et mina tahan jääda.
Klassika.
Kui kakao otsas, pistsime lihtsalt jooksu ja jooksime koju. Päike juba tõusis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar