Tülitsesin täna hommikul Anniega päris kõvasti, sest ta kulutas esiteks kogu aja ära ning pärast tahtis oma lugemist tegema hakata ja süüdistas mind, et ma ei hooli, kas ta saab nädala lõpus lugemissertifikaadi kätte või ei.
"Me oleme absoluutselt iga päev lugenud ja sa saad oma sertifikaadi," ütlesin talle. "Tänase lugemise teeme täna õhtupoolikul. Su õpetaja ei oota, et sa peaksid hommikul enne kaheksat lugenud olema. Nüüd palun mine pese hambad ära."
Selle peale hakkas ta virisema, et ma lasen tal alati liiga kaua hambaid pesta, ja mul viskas üle. Kooli läksime vaikides ja mossitades, mis pole üldse Annie moodi. Lõpuks, täpselt enne klassiust, ütles ta midagi uue mänguväljaku kohta ja naeratas mulle. Ta tahtis juba sisse hakata minema, kui talt õlast võtsin ja küsisin, kas oleme ära leppinud. Olime, ja mina võisin rahulikult tagasi minna ning tema kooli.
Tõsiselt, mul on üheksa-aastaselt lapselt nii mõndagi õppida, sest tema ei mossita ega pea viha, samas kui mina olen seda iga kell valmis tegema.
Host-ema tellis endale uue köögikombaini, mis pmst on lihtsalt mikser ja suur kauss, mis maksis mitusada naela, aga ta oli jube elevil. Ta muudkui silitas masinat ja tahtis selle kohe järele proovida, mis meile hästi sobis, sest esimeseks katsetuseks osutus sponge-kook (biskviitkook, nagu sõnaraamat mulle ütleb... aga mulle tuletab see kõik lihtsalt käsna meelde). Hakkasime kõik koostisosi kaaluma ning ma tundsin end kergelt Harry Potterina, kes nõiajooke valmistab, sest kõik oli untsides, ja ma olen untsidega enne kokku puutunud ainult neid raamatuid lugedes. Ma olen vist salajane kaalumisvõlur, sest kui oli vaja kuus untsi võid, viskasin ma kaalule tüki ja see näitas täpselt 6,0, ning kui oli vaja 1,5, siis täpselt 1,5. Võib-olla see on mu salajane talent ning kutsumus.
Host-ema oli nagu ikka tavaliselt, st hirmutas mind taignaste kätega, mille peale ma Annalyse'i kilbiks võtsin ning end selle naise eest kaitsta palusin.
"See naine on minu emme!" tormas tüdruk ema kaissu, aga jooksis järgmisel hetkel kiljudes minema, sest sai märgade kätega piki silmnägu, ja mina ka.
Aga kook tuli superhea. Vaatasime sinna juurde The Voice'i eelmise laupäeva kordust. Ma muidu vihkan Will.i.am'i muusikat nagu kõik kahe kõrvaga inimesed, aga selles saates on ta mu lemmikkohtunik. Iga kahe minuti tagant ümisesin ma hajameelselt: will.i.am, drop the beat now...
Täna hommikul ei sadanud, mis Inglismaa jaoks tähendab automaatselt suurepärast ilma, ning et mul olid linnas mõned asjad ajada, läksin otse tüdruku koolist linna. Ja õigesti tegin, sest kohe peale mu kojujõudmist hakkas ladistama ning on ladistanud katkematult juba tunde. Well played, Anne-Mai!
Ning ma igatsen Milat....nuuuuuuuuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar