Piip

Host-emale tuli üks vana töökolleeg külla - sõna otseses mõttes vana, 60 kanti mees. Nad läksid koos õhtustama ja mina kinno. Kui mul film läbi, pidin emale teada andma, et äkki pubisse minna või midagi.

Vaatasin "Dallas Buyers Club'i" (eesti keeles "Elujanu"). Oli see alles hea film! Mulle pole Matthew Mcconaughey kunagi meeldinud, sest tema romantilised komöödiad on totakad. Aga ta on vist teise suuna käsile võtnud, sest selles filmis oli ta väga hea! Ta oli rolli jaoks kõvasti alla võtnud ja nägi päris jube välja. Üldse olid kõik sealsed AIDSi surevad narkarid meeletult kõhnad, nagu luukered. Jared Leto paistis üldse läbi. Aga ta oli nii ilus... Ma olin just samal päeval kuulanud 30 Seconds to Marsi laulu "Stranger in a Strange Land" ja see kumises mul peas, kui ma vaatasin Jaredit filmis oma tikk-kontsadel mööda tänavat tippimas.

Kui film läbi, oli kell peaaegu üksteist ja ma väsinud. Niisiis saatsin sõnumi, et ma väsinud, ja läksin koju. Riided seljast, meik ära, vajusin voodisse, et Shopaholicu sarja neljandat raamatut lugeda ja kartulikrõpse süüa...Ja siis pani host-ema sõnumikahurid tööle ja saatis mulle kümme anuvat smsi, et ma ikka tuleksin. Ma teadsin, et ta on oma sõbraga, seega ma polnud teda päris üksi jätnud, ja mul südametunnistus ei piinanud. Pealegi olin ma tõesti juba voodiks valmis. Aga kui ta veel ühe, viimase smsi saatis ja lubas mulle autoga järgi tulla, mõtlesin, et miks ka mitte. Kas ma olen tõesti nii väsinud? Ma ju istun siin ja söön kartulikrõpse, mitte ei maga. Niisiis andsin lõpuks alla, ütlesin, et nad mind kümne minuti pärast peale korjaks, ja ajasin riided selga, ripsmetuši näkku ning juuksed üles. Ja kümne minutiga ma valmis ka olin...noh, võib-olla viieteistkümnega.

Ema sõber John oli naljakas vana. Tal oli naiselt kindel kellaaeg, millal ta võis kodus olla, ja ta oli selle juba ületanud. Sellest hoolimata läksime pubisse. Kolm generatsiooni koos. Ma ei ütle, et see polnud natuke kummaline, sest see oli, aga ka lõbus. Johni huumor oli selline kuiv ja inglaslik. Kui ma küsisin, kas nad mu host-ema seal töö juures ka igatsevad, siis ta vastas, et jah, kõik on nii teistmoodi. Kõik jookseb nüüd nii sujuvalt. Ise jõi John surmtõsise ilmega oma kokakoolat edasi. Ema võttis oma kontsakinga jalast ja tahtis talle äsada.

Või kui tekkis vaidlus, mis värvi on ühe baarileti ääres istuva naisterahva käekott - John väitis, et roosa, ema, et virsikuvärvi, ja mina, et oranž, siis läks ema ja küsis tolle naisterahva käest järele, ja John kaotas, sest roosa polnud see kindlasti (mehed on värvipimedad) ning ta pidi meiega klubisse edasi tulema. 

Klubi oli absoluutselt täis. Varasemalt oli seal alati hea muusika olnud, seekord mitte nii väga. Natuke imelik oli, et iga laulu mängiti umbes minut aega, mitte kunagi rohkem kui esimene salm ja refrään. Ma olin segaduses. Kas see on mingi uus klubitrend? Kui tuleb hea laul, siis sa tahad seda nautida, mitte sellest nii kiiresti lahti saada. Kui lasti mingit suvalist sõnadeta tümpsu, paistis see kestvat viis minutit, aga võib-olla ainult sellepärast, et see oli nii mõttetu.

John pääses lõpuks põgenema (arvatavasti tegi naine talle kodus tuupi) ja me jäime kahekesi. Klubi suleti juba kell kaks, kas pole naljakas? Host-ema oli mingid tüübid üles korjanud. Üks oli Jamaicalt ja väga purjus ning küsis kogu aeg, kumb mulle rohkem meeldib, kas tema või ta sõber. Ma ütlesin, et sõber. Rassist! karjus keegi tagaplaanilt. Siis seletas jamaica tüüp natuke aega midagi muusikast ja küsis võidukalt: kes sulle nüüd rohkem meeldib? Noh...mulle meeldivad su juuksed, ütlesin vabandavalt, sest tal oli lahe afro. 

Muidugi meeldin mina rohkem, sest ma olen nii kuradi atraktiivne! karjus ta taksosse tantsides. Sellest hetkest ta hakkaski mulle natuke meeldima :D

Igal juhul peatusime meie maja ees ja host-ema kutsus ühe tüübi meie juurde kaasa...ainsa, kes meile kummalegi ei meeldinud. Jamaica-tüüp ja üks teine olid päris okeid, aga see, kes meie juurde tuli, oli punapea. Mida sa teed? sisistasin talle, sest see polnud üldse tema moodi. Aga ta seletas, "I just want to have a laugh" ja sisse me läksimegi.

Ma mõtlen, ta ei anna klubis või pubis meestele kunagi isegi oma pärisnime, vaid tal on alter ego (see on muuseas hea mõte, juba varakult valenimi valmis mõelda, sest kui mina kunagi püüdsin kellelegi vale nime öelda, ei tulnud mul absoluutselt ühtegi naisenime meelde), ja nüüd kutsub lihtsalt kellegi sisse?

Jaurasime seal siis poolteist tunnikest ja vaatasime "Nanny" vanu osasid. Ma tüdinesin ära, sest tüübile meeldis host-ema, mitte mina, ja kellelegi ei meeldi teine viiul olla. Purjus punapea oli muuseas politseinik, aga keeldus meile terve õhtu jooksul oma pärisnime ütlemast, nii et ma lõpuks hakkasin teda Charlieks kutsuma, sest küllap ta seda oligi. Neid inglise nimesid pole just ülearu palju. Raudselt Chris, Ben või Charlie. Igatahes mina läksin pool neli lõpuks voodisse ja host-ema viskas tüübi välja. Ainult et nüüd ta teab, kus me elame. Mina ei taha ukse tagant mingit koputavat politseinikku leida.

Oh well... Lõppude lõpuks on mul hea meel, et välja läksin. Muidu oleks sa lugenud ainult ühte lõiku kartulikrõpsudest ja Shopaholicu neljandast osast...