Mina värvin hommikul parajasti ripsmeid ja Antsey-Pantsey teeb hobusesaba, kui keegi paokvel ukse tagant kumeda häälega uriseb: "Good moooooorning!" ja teadmatusse kaob. Annie jääb muidugi stoiliseks ja mina muidugi karjatan ehmatusest, aga ma karjun alati.
"Mis sa arvad, kas see oli Andre või ema?" küsib tüdruk.
"Tõenäoliselt ema," arvan, ja ta nõustub minuga. Kui on valida, kas meile käiks tünga tegemas tõenäolisemalt 11-aastane poiss või tema ema, siis igal juhul see ema.
Täna on poiss jalgpallis ja nad mõlemad emaga saabuvad alles üheksa paiku, seega oli terve pärastlõuna minu ja tüdruku päralt. Käisime jalgratastega sõitmas (tuul vihises kõrvus ja karjusime: "I'm the king of the wooorld!"). Jalgrattad ei tulnud alguses garaažist välja, sest need, mida meie vajasime, olid kõige taga ning kõik kodarad ja pedaalid olid omavahel segi, nii et ma natuke vandusin omaette. Pärast neid tagasi pannes oli olukord veel hullem, ma tõstsin pmst pool garaaži tühjaks (see on pigem küll ainult väike aiamajake, aga kutsutakse garaažiks) ja vandusin ikka palju lopsakamalt, ettevaatuse mõttes eesti keeles. Kaks kasutatud ratast olid mudased ja mitte miski ei mahtunud endiselt ära. Vandusin, et ma ei tee seda enam kunagi. Aga tõenäoliselt läheme neljapäeval uuesti, kui poiss jälle jalgpallitrennis on ning ilm ilus.
Plikal on koolis semestriteemaks šokolaad, millest sulnimat teemat oleks raske välja mõelda. Selle nädala kodutööks oli kujundada šokolaadist loss, kus kõik asjad on šokolaadist... Plika võtab alati oma kodutöid tõsiselt ning talle meeldib igasugu makette teha, pappkarpe kokku kleepida ja üle värvida. Kui mina tema kodutööd lugesin, arvasin, et tuleb vaid midagi joonistada, aga mitte meie over-achiever'i puhul! Igatahes, ta oli hulga karpe ja mõned Pringlesi-purgid tornideks kokku liiminud ning murdsime pead, kuidas kogu see kupatus pruuniks ja šokolaadiseks saada...siis leidsin ma kriidid. Oh, ma poleks pidanud neid kriite leidma. Üsna varsti sain aru, et need määrivad ja määrivad kohutavalt, aga tüdruku meelt oli võimatu muuta...ning nüüd on tal makett, mida on võimatu puudutada. Esiteks oli ta juba meisterdamise ajal üleni pruuni kriidiga kaetud, ja teiseks peab ta selle homme kooli viima nii, et mitte keegi seda ei puuduta. Laste valged koolivormisärgid ja see pruun šokolaadiloss koos on nagu koduperenaise õudusunenägu.
Ta õpetaja lööb mu maha, eks ju?
Täna on poiss jalgpallis ja nad mõlemad emaga saabuvad alles üheksa paiku, seega oli terve pärastlõuna minu ja tüdruku päralt. Käisime jalgratastega sõitmas (tuul vihises kõrvus ja karjusime: "I'm the king of the wooorld!"). Jalgrattad ei tulnud alguses garaažist välja, sest need, mida meie vajasime, olid kõige taga ning kõik kodarad ja pedaalid olid omavahel segi, nii et ma natuke vandusin omaette. Pärast neid tagasi pannes oli olukord veel hullem, ma tõstsin pmst pool garaaži tühjaks (see on pigem küll ainult väike aiamajake, aga kutsutakse garaažiks) ja vandusin ikka palju lopsakamalt, ettevaatuse mõttes eesti keeles. Kaks kasutatud ratast olid mudased ja mitte miski ei mahtunud endiselt ära. Vandusin, et ma ei tee seda enam kunagi. Aga tõenäoliselt läheme neljapäeval uuesti, kui poiss jälle jalgpallitrennis on ning ilm ilus.
Plikal on koolis semestriteemaks šokolaad, millest sulnimat teemat oleks raske välja mõelda. Selle nädala kodutööks oli kujundada šokolaadist loss, kus kõik asjad on šokolaadist... Plika võtab alati oma kodutöid tõsiselt ning talle meeldib igasugu makette teha, pappkarpe kokku kleepida ja üle värvida. Kui mina tema kodutööd lugesin, arvasin, et tuleb vaid midagi joonistada, aga mitte meie over-achiever'i puhul! Igatahes, ta oli hulga karpe ja mõned Pringlesi-purgid tornideks kokku liiminud ning murdsime pead, kuidas kogu see kupatus pruuniks ja šokolaadiseks saada...siis leidsin ma kriidid. Oh, ma poleks pidanud neid kriite leidma. Üsna varsti sain aru, et need määrivad ja määrivad kohutavalt, aga tüdruku meelt oli võimatu muuta...ning nüüd on tal makett, mida on võimatu puudutada. Esiteks oli ta juba meisterdamise ajal üleni pruuni kriidiga kaetud, ja teiseks peab ta selle homme kooli viima nii, et mitte keegi seda ei puuduta. Laste valged koolivormisärgid ja see pruun šokolaadiloss koos on nagu koduperenaise õudusunenägu.
Ta õpetaja lööb mu maha, eks ju?
 | ||||||||
| Kurikuulus batuut, kust ma suvel käntsa käisin. Või tegelikult seda siiski ei juhtunud. Ükspäev ema küsis õhtust süües: "Mäletate, kui Anna batuudilt kukkus?" ja kõik naersid, ja mina olin nagu nope, pole olnud. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar