Gravy

Õhtusöögiks oli kala, riis, juurviljad ja kaste. Kaste oli millegipärast nii tähelepanuäratav, et hakkasime seda sõna igasse lausesse pikkima, ja rääkisime ülejäänud õhtu teadmata põhjustel šoti aktsendiga.

"Anna?"

"Jah, Gravylyse?"

"This is gravylicious."

"Are you gravydone? Please finish gravyeating!"

Ma isegi ei tea, miks...

Tõsisematel teemadel: läksin üks õhtu üles ja leidsin tüdruku voodist nutmas. Ema oli talle poolmuidu öelnud, et ta kõht on suur, ja nüüd ta nuttis.

"Mida ma siis ütlesin?" küsis ema. "Sina oled alati see, kes tänaval inimesi paksuks kutsub." (See on muuseas tõsi.)

"Aga kui seda ütleb sinu enda ema, siis on see valus!"

"Ta ei mõelnud sellega midagi," ütlesin ma kõrvalt, aga tegelikult ma ei teagi...

Terve ühiskond põeb oma keha, ja see algab juba naeruväärselt varakult. Tüdruk on ju alles üheksa! Ehk tuleks sellistest märkustest loobuda, sest kunagi ei tea, mida see algatada võib.