Täna oli kõik nagu puhtaks pestud ning päike paistis. Seda siis, kui mina välja astusin. Ma valisin hetke, mil parajasti ei sadanud, kaval, nagu ma olen.
Kui me teisipäeval Anniega lastefilmile "Frozen" pileteid ostsime, küsis müüja: "Kaks lapsepiletit siis?"
Ma vaatasin teda kummaliselt. "Ei, üks täiskasvanu ja üks lapse oma, palun."
Mulle jäi selgusetuks, kas ta pidas mind kaheteistaastaseks või arvas, et ostan mingile muule lapsele pileti.
Võib-olla peaksin lõpetama Annie lipsuga peapaelte laenamise, nii kindluse mõttes.
Kolmapäeval tuli ema poole päeva pealt koju, et natuke aega oma koolivaheaega veetvate lastega nautida - tänasest läksid nad juba isa juurde. Saabusime Anniega parajasti jalgrattasõidult, mille tagajärjel me mõlemad ülepea mudased olime. Ma ei tea, miks ma lasin tal roosad püksid jalga panna... Ema ei olnud kuigi rõõmus.
Igatahes sättisime jälle kino poole, kõik neljakesi. Andre hakkas tujutsema ja läks poole pealt tagasi, lihtsalt niisama. Ema ühe korra hüüdis talle järele, siis ütles, et ei kavatse ühel kaheteistaastasel endale öelda, mida ta peab tegema. Andre käitumine tuletab mulle nii väga mind ennast meelde, et kahju hakkab. Aga see on juba tema loomuses ja ma tean väga hästi, et tal ei ole kerge lapsepõlv olnud. Ainult et kui mina oma emale selliseid trikke viskasin, siis ma ei pääsenud niisama lihtsalt, vaid sellel oli ikka mingi tagajärg.
Vaatasime järjekordset lastekat, midagi Tinkerbelli ja piraatidega. See oli vaid tund aega pikk ja pärast selle lõppu ütles ema, et ta tunneb ennast petetuna ja pole oma kinoelamust kätte saanud, niisiis vaatasime veel ka "Monuments Men'i" ära. (Me oleksime võinud ka lihtsalt teise saali sisse hiilida, nagu üks criminal mastermind siin on varem teinud...) Kui teised kaks filmi olid mõeldud lastele ja mul pole neid mõtet üldse kommenteerida (kuigi Frozen oli päris hea), siis Monuments Men võttis kindlalt sisse viimase koha. See oli võimatult halb film! Eriti hakkas kõrva halb filmimuusika, mida ma ei mäleta ennast varem tähele pannud olevat. Enamasti ei pane muusikat üldse tähele, või kui, siis eriti hea muusika puhul. Seal aga lasti tüdimuseni üht ja sama läilalt rõõmsat viisijuppi, isegi stseeni ajal, kus üks tüüp kuuli sai. Võib-olla George Clooney ei ole vastupidi Quentin Tarantinole teadlik hea filmimuusika tähtsusest. Ja üldse ei peaks Clooney enam ühtegi stsenaariumi kirjutama ega midagi lavastama. Palun.
Lisaks jahuti enamus filmi mingist Madonna kujust, mis mulle absoluutselt korda ei läinud. Täitsa lõpus küsis keegi Clooney tegelaskujult, kas selle kuju nimel oma elu ohverdanud mees oleks selle ohverdusega rahul. Clooney mõtles ja ütles jah.
Ükski asi ei ole väärt elavat inimest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar