O.P.I.

Annie koolis on heategevuslik laat, mille tõttu ma pool tundi varem kohale lähen ja vaatan, mida pakutakse. Ma olen pisut liiga küüniline, et heategevus mind kuidagi kõigutaks. Ja nüüd sajab vihma, nii et võib-olla ei lähe ma üldse. Tulgu ise koolist koju.

Host-ema küsis ükspäev: "Mitu pluusi Annal ometi seljas on?"

Minu kihiline riietumine on omandanud astronoomilised mõõtmed, aga mis teha.

Ema ei jäta ka igal pool minu hirmutamist. Eile kallistasin trepil Anniet ja ema läks mööda ning ehmatas mind. Ahelreaktsioonina karjusin kõigepealt mina ja teiseks Annie. Rõõmu kõigile.

Võib-olla ma peaks lihtsalt karjumise lõpetama. 

Tüüp on juba nii laisaks läinud, et ei viitsi isegi päriselus vaeva näha. Lihtsalt saadab mulle teisest toas WhatsAppis sõnumi: "Boo!" ja mina saadan "Shriek!" vastu ning korras.

Muidu proovisin esimest korda O.P.I küünelakki. Ma pole kunagi saanud neid endale lubada, sest need on liiga kallid, aga kõik räägivad, et väga head. Küsisin ema oma laenuks... ja ausalt, need ei õigusta kuidagi oma 12-naelast hinda. Värv on tavaline, katmiseks on vaja kahte kihti ja maha tuleb kiiremini kui nii mõnigi odav bränd, mida mina olen kasutanud. Järjekordne purunenud unelm.

How to be a Woman

Ma ei olnud varem kuulnudki Caitlin Moranist. Tuleb välja, et mingisugune inglise kolumnist ja feminist. Tema raamat "How to be a Woman" (tegelikult enam-vähem ta autobiograafia) on lõbus lugemine. Ja šokeeriv. Sest ta ei jäta ka kõige hullemaid detaile oma elust välja.

Tulin hommikul alla, et tee ja röstsaia kõrvale lugeda, ja raamat oli nii huvitav, et host-ema napsas selle minult ära ja ma pidin röstsaia kõrvale lauda põrnitsema.

Väike tsitaat raamatust:

It is like a mental bushfire. You get rid of a lot of emotional deadwood. Do you currently get wound up about poor customer service or ill-made sandwiches or how your legs look? You won't when you've been dragged backwards through the brightly burning gates of hell during a 48-hour labor.

In that respect, childbirth is far superior to Sertraline or therapy. Fairly early on in the event, you will have the most dazzlingly simple revelation of your life: that the only thing that really matters in this whole goddamn crazy mixed-up world, is whether or not there's something the size of a cat stuck in your cervix, and that any day when you do not have a cat stuck in your cervix will be, by default, wholly perfect in every way.

Around the time that a man with giant hands comes towards you with some forceps the size of BBQ tongs, you think, Perspective. Yes, yes, I do have some perspective now. I doubt that I will get angry about Norwich Union changing its name to "Aviva" ever again.

Oh jumal. Adopteerimine tundub palju parem valik.

Armukadedusmängud

Leidsin ennast äkki öösel enne nelja elutoa diivanilt. Telekas helendas siniselt ja host-ema tippis midagi iPadil. 

"Ma peaksin vist üleminema," pomisesin uniselt ja liipasin üles. Pärast hommikul küsisin temalt, kas ma jäin The Voice'i vaadates magama või mis. Ta ütles, et magasin tükk aega. Kui me klubist tulime, otsustasime laupäevaõhtuse osa järele vaadata, aga ilmselgelt oli see minu jaoks liiga hilja. Kerisime tagasi ning selgus, et ma magasin umbes tund aega maha. Olin nii pettunud, et ei saanudki teada, kelle will.i.am viimasena oma tiimi valis, ja vaatasin üksinda asja uuesti üle. Ma nüüd totaalselt armastan will.i.am'i. Ta on nii nunnu! Üks laulja tuletas talle ta surnud ema meelde ning ta hakkas nutma. Selle peale hakkasid kõik kohtunikud nutma, arvatavasti selleks, et mitte televisioonis südametud näida.

Klubis oli üks neist meeldejäävatest õhtutest, kus sulle kolm korda jooki peale pillatakse, suvalised tüdrukud vetsus sinuga rääkima hakkavad ja soovitavad sul Lõuna-Aafrika meestest eemale hoida (ja inglise omadest ka. "Stick to your own kind," ütles üks neist, loodetavasti sõbralikult, mitte ähvardusena), ning muusika on hea. Olin teinud pingutuse ning seeliku selga ja kontsad alla pannud. Õige varsti köitis mu pilku üks mees, kes lihtsalt kogu aeg naeratas. Ta tundus okei, aga mitte midagi erilist. Pisut ümarik. Läksin tantsima ühe vanema mehega, kes väga aktiivselt puusi liigutas. Ja siis hakkas pihta. Ma hakkasin kogu aeg hoopis seda naeratavat meest piidlema ja üle õla vahtima, nii et minu tüüp püüdis mu pilku jälgida, kuhu ma ometi vaatan. Vahepeal tuli ta meie kõrvale tantsima. Selleks ajaks tahtsin enda tüübist juba lahti saada ja põgenesin vetsu, tee peal Naeratava Mehega kokku põrgates. Kahjuks leidis puusatüüp mu pärast jälle üles ning Naeratav Mees võttis hoopis mu host-ema tantsima. Ma läksin nii armukadedaks! Kui ma enne olin arvanud, et ta on suht okei, siis nüüd tõusis ta ihaldusväärsus sada protsenti. Ülejäänud õhtu istusin puusatüübi kõrval või tantsisin temaga ja põrnitsesin samal ajal Naeratavat Meest vihaselt. 

Kui me koju läksime, möödusime uuesti burksi õgivast Naeratavast Mehest. 

"Iu, ta suitsetab," märkis host-ema.

"Mulle meeldivad suitsetavad mehed," ütlesin kurvalt. 
Pärisin, kas host-ema andis talle oma numbri. Ta vastas, et ei, vaid võttis tüübi oma, kuigi too on tema jaoks kaugelt liiga noor. Võtsin selle sinu jaoks, ütles ta.
Ma kujutan ette, kuidas ma Naeratavale Mehele kirjutan, et hei, ma pole see naine, kes sulle meeldis, vaid tolle sõber, hahaa! 

Hommikul saatis puusatüüp mulle mingi retarded smsi, et kuidas sul läheb? Ma käisin just vannis!

Miks see mind peaks huvitama, et sa vannis käisid? Kas ma peaks sulle kirjutama, kuidas mina duši all pead pesin ja laulsin:

it's okay, when it's in a three way

it's not gay, when it's in a three way

with a honey in the middle, it's a freeway...

Kõik pole veel kadunud, sest leidsin endale uued saapad. Kõigepealt oli 25-naelasest hinnast pool maha märgitud, ning ostma minnes läks millegipärast kolm naela veel maha, nii et maksin ainult kümpsiku! Jei! Pole nii ammu kontsa kandnud, et alguses on pisut harjumatu.

Laupäev

Olen terve päeva mänginud kolimismeest/koristajat. Hommikul käisin päikesepaistes rattaga sõitmas, kui tagasi tulin, märkasin, et ema koristab maja. Abivalmis, nagu ma olen, pakkusin oma abi, aga ma ei arvanud, et see nii ulatuslikuks osutub. Tüübil oli nimelt plaanis laste toad kergelt ringi tõsta. Oo ei!! Tirisime siis ühe kapi trepist üles, tõstsime nii tüdruku kui poisi toas kaks kappi tühjaks, poisi kapp tüdruku tuppa ja tüdruku vana kapp allkorrusele... Kõik tõstmise ja tirimise tegin pmst mina, kuna host-ema ei tohi eriti midagi tõsta, tal oli paar kuud tagasi operatsioon. Siis ma sorteerisin kõik tüdruku asjad enne uude kappi panekut ära. Ema oli poisi toaga alles poole peal, kuna oli pähe võtnud absoluutselt kõik tema asjad ära sorteerida ja ebavajaliku ära visata. Mul oli igav ning koristasin terve allkorruse ära ja triikisin pesu. Seda laupäeval! Pühaduseteotus. Või ei, see käiks pühapäeva kohta...

Ema sorteeris ikka veel Andre asju ja kuulas halba tantsumuusikat. Mulle aitas koristamisest ning läksin linna ära. Kui tagasi jõudsin, oli vaja suur hulk asju pööningule panna või sealt alla võtta, milles probleem, kutsuge jõumees mina! (Ma pole kuigi tugev.) Kui ema pööningult ühte tooli alla surus, mida mina pidin alt vastu võtma, mõtlesin, et sinna ma suren.

On ju ka olemas paremaid viise laupäeva veeta?

Nüüd panin end valmis, et välja minna. Ema tuli ja ütles: "Ooh, look at you, tarting up for those boys." Ma pidin vee kurku tõmbama. Mis sõna ta just kasutas??

Mis valikut mul ongi...ükspäev küsis Annalyse, kas ma endale juba peret ei taha. Tahan küll, vastasin, ja ekspert soovitas mul selle peale ööklubisse minna.

Loen kahte raamatut korraga, ja mõlemad on head.

 

Ühest tüübist, kes Google'i algusaegadel sinna tööle läks... väga põnev

Paneme end valmis...

 

Linda, Linda, mu Linda

Täna oli kõik nagu puhtaks pestud ning päike paistis. Seda siis, kui mina välja astusin. Ma valisin hetke, mil parajasti ei sadanud, kaval, nagu ma olen.

Kui me teisipäeval Anniega lastefilmile "Frozen" pileteid ostsime, küsis müüja: "Kaks lapsepiletit siis?"

Ma vaatasin teda kummaliselt. "Ei, üks täiskasvanu ja üks lapse oma, palun."

Mulle jäi selgusetuks, kas ta pidas mind kaheteistaastaseks või arvas, et ostan mingile muule lapsele pileti. 

Võib-olla peaksin lõpetama Annie lipsuga peapaelte laenamise, nii kindluse mõttes.

Kolmapäeval tuli ema poole päeva pealt koju, et natuke aega oma koolivaheaega veetvate lastega nautida - tänasest läksid nad juba isa juurde. Saabusime Anniega parajasti jalgrattasõidult, mille tagajärjel me mõlemad ülepea mudased olime. Ma ei tea, miks ma lasin tal roosad püksid jalga panna... Ema ei olnud kuigi rõõmus.

Igatahes sättisime jälle kino poole, kõik neljakesi. Andre hakkas tujutsema ja läks poole pealt tagasi, lihtsalt niisama. Ema ühe korra hüüdis talle järele, siis ütles, et ei kavatse ühel kaheteistaastasel endale öelda, mida ta peab tegema. Andre käitumine tuletab mulle nii väga mind ennast meelde, et kahju hakkab. Aga see on juba tema loomuses ja ma tean väga hästi, et tal ei ole kerge lapsepõlv olnud. Ainult et kui mina oma emale selliseid trikke viskasin, siis ma ei pääsenud niisama lihtsalt, vaid sellel oli ikka mingi tagajärg.

Vaatasime järjekordset lastekat, midagi Tinkerbelli ja piraatidega. See oli vaid tund aega pikk ja pärast selle lõppu ütles ema, et ta tunneb ennast petetuna ja pole oma kinoelamust kätte saanud, niisiis vaatasime veel ka "Monuments Men'i" ära. (Me oleksime võinud ka lihtsalt teise saali sisse hiilida, nagu üks criminal mastermind siin on varem teinud...) Kui teised kaks filmi olid mõeldud lastele ja mul pole neid mõtet üldse kommenteerida (kuigi Frozen oli päris hea), siis Monuments Men võttis kindlalt sisse viimase koha. See oli võimatult halb film! Eriti hakkas kõrva halb filmimuusika, mida ma ei mäleta ennast varem tähele pannud olevat. Enamasti ei pane muusikat üldse tähele, või kui, siis eriti hea muusika puhul. Seal aga lasti tüdimuseni üht ja sama läilalt rõõmsat viisijuppi, isegi stseeni ajal, kus üks tüüp kuuli sai. Võib-olla George Clooney ei ole vastupidi Quentin Tarantinole teadlik hea filmimuusika tähtsusest. Ja üldse ei peaks Clooney enam ühtegi stsenaariumi kirjutama ega midagi lavastama. Palun. 

Lisaks jahuti enamus filmi mingist Madonna kujust, mis mulle absoluutselt korda ei läinud. Täitsa lõpus küsis keegi Clooney tegelaskujult, kas selle kuju nimel oma elu ohverdanud mees oleks selle ohverdusega rahul. Clooney mõtles ja ütles jah.

Ükski asi ei ole väärt elavat inimest.

Popkultuuri hävitav mõju

Laulan endamisi: "I'll be everywhere, everybody know me...", kui host-ema mööda läheb ja kaasa lööb: "Super super fresh..."

"Kas sa tead seda laulu?" küsin väga üllatunult, ja tema veel üllatunumalt vastu: "See on ju will.i.am. Koos Mileyga!"

Päevad on olnud üks suur monopolimäng. Annie tahab kogu aeg seda mängida, ja ikka kaks mängu korraga, sest kui ta kaotab, tahab revanši, kui võidab, tahab oma võitu korrata. Eilne teine mäng kestis konkreetselt tunde. Tunde! Vahepeal tegime söögipausi ja siis lasime edasi, ainult meie kahekesi, sest Andre mängis elutoas GTA'd. Me olime kumbki liiga rikkad ja mitte keegi ei kaotanud ja kõik kohad olid hotelle täis. Lõpuks ma taipasin, et see mäng tõsiselt ei lõppegi kunagi, ja tegin uue reegli, et GO'st läbi minnes ei saa keegi raha ja pangale raha makstes ei panda seda keskele, vaid panka tagasi, et keegi ometi pankrotti läheks. Vahepeal tuli host-ema töölt, sõi, elas meile kaasa ja jõudis juba väsida ja üles minna. 

Mina julgustavalt: "Näed, jälle said sa raha. Tubli töö!"

Annie vaatas mind, kulm üles tõstetud.

Mina: "Okei, nali. Sa kaotad, ja kaotad haledalt."

Annie oli silmnähtavalt kergendunud: "See on see Anna, keda ma tean ja armastan."

Lõpuks, pärast pikka ja verist võitlust, sai see mäng läbi, ja kell oli kaheksa läbi. Me olime alustanud kolme paiku.

Siis hakkasime kuulama, kuidas Andre oma mängu mängib, kõrvaklapid peas, ja oma sõprade peale karjub.

"Kasi autosse, Will! Will, ma tulen sulle järgi! Kieran, püsi paigal!"

"Andre tunneb will.i.am'i??" küsis Annie, ja siis me hakkasime lihtsalt iga kord naerma, kui ta midagi ütles.

"Mida sa teeeeeeeed, Will?"

("Tal ei ole mitte mingisugust austust kuulsuste vastu," vangutasin mina pead.)

"Tubli töö, Will!"

("Tahab tõenäoliselt will.i.am'i kaudu oma demo avaldada lasta," itsitas Annie.)

"Will, get the weed! Get the weed!"

Selle koha peal purskasime me hüsteeriliselt naerma ning host-ema vaatas meid pead vangutades ja pomises midagi endamisi.

Ja eile, kui käisime kinos "Frozen'it" vaatamas, oli seal stseen, kus printsess hommikul ärkab.

"Wake up in the morning, feeling like P.Diddy," ütles Annie mitte just väga vaikselt ja itsitas pööraselt. Mida ma teinud olen??

Ma armastan Cambridge'i palavalt. Ja eile oli ilus päikeseline ilm ka, ning ma nägin lilli! Enne tundsin nende lõhna, kui nägin. Esimesed kevademärgid.

Sõbrapäeval sõime hiina toitu ja vaatasime "Captain Phillips'it", mis oli päris hea. Mängisime Annalyse'iga Monopoli nagu vanad sõltlased. Esimene kord võitsin mina (muidugi, sest ma olen proff), aga plika ei andnud alla ja nõudis kohe uut mängu, mille ta tõepoolest ise võitis. Pole paha! 

Et keegi ei arvaks, nagu me Andret ignoksime ja teda mängu ei kutsuks, siis tema sai sünnaks Grand Theft Auto viimase osa ja on sellest nii sisse võetud, et mitte midagi muud üldse ei tee.
Muuseas, see mäng on alla 18 keelatud. Ma pole kindel, kas ta ema seda ikka teab...

Awesome!!

Richard Dawkins väitles uskliku teadlase John Lennoxiga.

Lennox: "The fact, that... the claim of Christ to be the truth, to be God incarnate, that makes perfect sense to me, because if there is a God who invented this wonderful, marvellous universe with all its science and all the rest... then he has taken the initiative in getting to know us, revealing himself to us. And he's revealed himself to us, at a level we can understand. We are persons, he's a person. That at least makes sense. So one of the very important questions to ask, is: is that really true? Is this simply myth and fantasy?"

Dawkins naeratab kergelt: "Well, myth and fantasy for me."

Naer saalis.

Lennox: "I find myself in a world which is a broken world. I find myself in a world where there is massive injustice. But if there is no God, then there is no ultimate justice. And one of the things that the resurrection transforms for me, is if this is true, then there's real hope that there'll be a rational evaluation and fair justice at the end of the world, but atheism doesn't give you that."

Dawkins: "Okay, suppose there is no hope, suppose there is no justice. Suppose there's nothing but misery and darkness and bleakness. Suppose that there is nothing we would wish for, nothing we would hope for. Too bad! That doesn't make it true, just because God would make us feel good."

Lennox: "Well, of course it doesn't."

Dawkins: "Well, then why are you making that argument?"

 

Eile tegi Annie hommikusöögilauas stseeni, mida vanade aegade stiilis, kus ta nuttis ja röökis. Vend, kes teda õrritas ja provotseeris, pääses puhta nahaga ning talle ei tehtud midagi, aga tüdrukule pandi peale keeld minna rattaga sõitma või üleüldse midagi mängida - Monopoli, Scrabble'it või piljardit... Ma ei saanud sellest karistusest hästi aru, sest mis mõttes on parem, kui me lihtsalt igavleme? Ja telekat võis ta vaadata "limiteeritud aja". Miks on parem, kui ta telekat vaatab, mitte piljardit mängib? Mine võta kinni... Igatahes polnud meil absoluutselt muud teha kui hakata juttu välja mõtlema. Annie dikteeris mulle ja mina kirjutasin.

 

 

Meisterdasime Andrele sünnipäevaks. Sellest alates olen ma kogu elamisest kõige võimatumatest kohtadest litreid leidnud...

Gravy

Õhtusöögiks oli kala, riis, juurviljad ja kaste. Kaste oli millegipärast nii tähelepanuäratav, et hakkasime seda sõna igasse lausesse pikkima, ja rääkisime ülejäänud õhtu teadmata põhjustel šoti aktsendiga.

"Anna?"

"Jah, Gravylyse?"

"This is gravylicious."

"Are you gravydone? Please finish gravyeating!"

Ma isegi ei tea, miks...

Tõsisematel teemadel: läksin üks õhtu üles ja leidsin tüdruku voodist nutmas. Ema oli talle poolmuidu öelnud, et ta kõht on suur, ja nüüd ta nuttis.

"Mida ma siis ütlesin?" küsis ema. "Sina oled alati see, kes tänaval inimesi paksuks kutsub." (See on muuseas tõsi.)

"Aga kui seda ütleb sinu enda ema, siis on see valus!"

"Ta ei mõelnud sellega midagi," ütlesin ma kõrvalt, aga tegelikult ma ei teagi...

Terve ühiskond põeb oma keha, ja see algab juba naeruväärselt varakult. Tüdruk on ju alles üheksa! Ehk tuleks sellistest märkustest loobuda, sest kunagi ei tea, mida see algatada võib.

Vihm ja vesi

Kuidas meil küll veab - terve päeva sadas horisontaalset vihma ja puhus jõle tuul, nii et mõni siin ei pistnud ninaotsagi majast välja ning mõtles, et ei saagi pärast Annalyse'iga ratastega sõitma minna. Kaks tundi enne kooli lõppu läks ilm aga täiesti ilusaks ning päikesepaisteliseks ja nii me kraamisimegi (väikese vandumise saatel) rattad garaažist välja ja läksime sõitma. Pargis me seekord peatust ei teinud, sest kõik oli märg. 

Üleujutused on siin praegu suur probleem. Nägin lehes pilti majast, mis on üleni ookeaniga ümbritsetud ja mida kaitseb ainult mudast ehitatud vall. Kõik nende naabrid pidid evakueerima ning ühel neist oli just uus köök sisse seatud...halb õnn. Tegelikult on see ikka hullem kui halb õnn, kui peab oma kodu maja jätma. Jube. Üks Annie klassikaaslastest pidi oma nõo pere ajutiselt enda juurde võtma, kuna nende maja terve esimene korrus oli vee all.

Ja iga päev sajab ainult juurde!

Eile mainis host-ema, et neil on olemas seljamasseerija, ja on olnud kogu aeg, juba ammu enne seda, kui ma siia esimest korda tulin. Miks ma seda varem ei teadnud?? Proovisin asjanduse kohe järgi ja see on nii mõnus. Välja näeb nagu autoiste, aga kui sisse lülitada, siis teeb see asju, mida autoiste kindlasti ei tee. Saab valida kahte erinevat režiimi nii üla- kui alaseljale või mõlemale. Arvake ära, kes täna sellel toolil üpris kaua istus?

Eile õhtul, kui seda esimest korda proovisin, tõi Annalyse mulle teki peale, istme jalgade alla ning hakkas tagatipuks jalamassaaži tegema! Ma küsisin hämmastunult, kas olen täna midagi eriti head teinud. (Tõenäoliselt.) Võib-olla oli tegemist tema magamamineku vältimise taktikaga: ta leiab alati just enne voodisse minekut hulgaliselt asju, mida teha.

Ema jagas eile viimase osa Andre sünnipäevakoogist neljaks. Mina sõin enda oma juba täna päeval ära, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda, kuidas see mulle otsa vaatas ja meelitas: söö mind, sööö mind... Imeliselt pehme šokolaadikook. Annie oma oli talle lõunasöögi juurde magustoiduks. Ja pisike kühveldas mulle enda omast kolmandiku, ehkki ma talle ütlesin, et ta ei pea seda tegema. Ta on alati selline, jagab kõike. My precious baby!

Kräu

Käisime eile enne laste isa juurest pealekorjamist Colchesteris, sest ma ei olnud kunagi käinud ja ta on tee peal nagunii. See linn olevat enne Londonit Inglismaa pealinn olnud, aga siis sai London tänu Thamesi jõele tähtsamaks. Igatahes tundus kena linnake. Me jõudsime umbes-täpselt siis, kui kõiki poode hakati sulgema, nii et mõnes üksikus jõudsimegi ringi vaadata. Väikse šopingu jõudsime teha 99p poes, kus kõik asjad on üheksakümmend üheksa penni. On olemas ka ühe naela poed, aga see on juba lihtsalt priiskamine.

Ning sõime Nando'ses. See on terve pere lemmikrestoran, sest seal pidi hästi hea kana olema. Host-ema keelas lastele mainida, et me kahekesi seal käisime, sest muidu läheks autos suuremat sorti kisa lahti.

Ma jätsin kana seekord vahele ja võtsin imemaitsva hummuse pita-leibadega. Sinna juurde võis piserdada peri-peri kastet, mis selle restorani jaoks oli vist kõige vähem vürtsikas ja leebe kaste üldse. Ma olin väga kahtlev, sest ma absoluutselt ei kannata vürtse, aga host-ema sundis. Peer pressure... Panin ainult pisikese tilga oma pita-leivale ning maitsesin, ning pidin ära surema. Kummutasin terve klaasi vett korraga alla. Ema naeris suure häälega. Seal on toitudel viis erinevat vürtsikusastet, ja tema ise tellis vürtsikuselt teise astme kana, ning sõi seda silmagi pilgutamata. 

Mulle maitseb lihtsalt sool. Kõik muu jätke ära.

Lapsed tulid autosse õhupallidega, näod naerul. Nad olid Andre sünnipäeva varakult ära pidanud. Ema küsis isalt ainult, mis Andre kingiks sai ja kui palju raha, ning pani ajama. Nad isegi ei tervita ega midagi. Kui kaks nädalat tagasi me lastele samamoodi vastu läksime ja nende isa mind tervituseks kallistas, ütles host-ema, et ta pole seda mitte kunagi varem teinud, ühegi lapsehoidjaga. Ma arvan, see oli sellepärast, et ma olin just Prantsusmaalt tulnud ja kippusin ise kõiki familiaarselt tervitama. Põsesuudlused on tegelikult armas komme.

Täna on poisi päris sünnipäev. Ta tuli alla täitsa rõõmsas tujus ja ma sain küsimise peale isegi kalli. Wohooo! Ja minu SportsDirecti kinkekaart läks muidugi asja ette. Annie oli unustanud oma kaardile sisse kirjutada ja jooksis üles, et seda kiiruga teha. Kui ta tagasi kööki hiilis, kaart selja taha peidetud, tahtis ta sünnipäevalaulu laulda, aga lõi viltu ja pani selle asemel pulmamarssi :D

Kõige lahedam kaart

 

 

 

 

 

 

Piip

Host-emale tuli üks vana töökolleeg külla - sõna otseses mõttes vana, 60 kanti mees. Nad läksid koos õhtustama ja mina kinno. Kui mul film läbi, pidin emale teada andma, et äkki pubisse minna või midagi.

Vaatasin "Dallas Buyers Club'i" (eesti keeles "Elujanu"). Oli see alles hea film! Mulle pole Matthew Mcconaughey kunagi meeldinud, sest tema romantilised komöödiad on totakad. Aga ta on vist teise suuna käsile võtnud, sest selles filmis oli ta väga hea! Ta oli rolli jaoks kõvasti alla võtnud ja nägi päris jube välja. Üldse olid kõik sealsed AIDSi surevad narkarid meeletult kõhnad, nagu luukered. Jared Leto paistis üldse läbi. Aga ta oli nii ilus... Ma olin just samal päeval kuulanud 30 Seconds to Marsi laulu "Stranger in a Strange Land" ja see kumises mul peas, kui ma vaatasin Jaredit filmis oma tikk-kontsadel mööda tänavat tippimas.

Kui film läbi, oli kell peaaegu üksteist ja ma väsinud. Niisiis saatsin sõnumi, et ma väsinud, ja läksin koju. Riided seljast, meik ära, vajusin voodisse, et Shopaholicu sarja neljandat raamatut lugeda ja kartulikrõpse süüa...Ja siis pani host-ema sõnumikahurid tööle ja saatis mulle kümme anuvat smsi, et ma ikka tuleksin. Ma teadsin, et ta on oma sõbraga, seega ma polnud teda päris üksi jätnud, ja mul südametunnistus ei piinanud. Pealegi olin ma tõesti juba voodiks valmis. Aga kui ta veel ühe, viimase smsi saatis ja lubas mulle autoga järgi tulla, mõtlesin, et miks ka mitte. Kas ma olen tõesti nii väsinud? Ma ju istun siin ja söön kartulikrõpse, mitte ei maga. Niisiis andsin lõpuks alla, ütlesin, et nad mind kümne minuti pärast peale korjaks, ja ajasin riided selga, ripsmetuši näkku ning juuksed üles. Ja kümne minutiga ma valmis ka olin...noh, võib-olla viieteistkümnega.

Ema sõber John oli naljakas vana. Tal oli naiselt kindel kellaaeg, millal ta võis kodus olla, ja ta oli selle juba ületanud. Sellest hoolimata läksime pubisse. Kolm generatsiooni koos. Ma ei ütle, et see polnud natuke kummaline, sest see oli, aga ka lõbus. Johni huumor oli selline kuiv ja inglaslik. Kui ma küsisin, kas nad mu host-ema seal töö juures ka igatsevad, siis ta vastas, et jah, kõik on nii teistmoodi. Kõik jookseb nüüd nii sujuvalt. Ise jõi John surmtõsise ilmega oma kokakoolat edasi. Ema võttis oma kontsakinga jalast ja tahtis talle äsada.

Või kui tekkis vaidlus, mis värvi on ühe baarileti ääres istuva naisterahva käekott - John väitis, et roosa, ema, et virsikuvärvi, ja mina, et oranž, siis läks ema ja küsis tolle naisterahva käest järele, ja John kaotas, sest roosa polnud see kindlasti (mehed on värvipimedad) ning ta pidi meiega klubisse edasi tulema. 

Klubi oli absoluutselt täis. Varasemalt oli seal alati hea muusika olnud, seekord mitte nii väga. Natuke imelik oli, et iga laulu mängiti umbes minut aega, mitte kunagi rohkem kui esimene salm ja refrään. Ma olin segaduses. Kas see on mingi uus klubitrend? Kui tuleb hea laul, siis sa tahad seda nautida, mitte sellest nii kiiresti lahti saada. Kui lasti mingit suvalist sõnadeta tümpsu, paistis see kestvat viis minutit, aga võib-olla ainult sellepärast, et see oli nii mõttetu.

John pääses lõpuks põgenema (arvatavasti tegi naine talle kodus tuupi) ja me jäime kahekesi. Klubi suleti juba kell kaks, kas pole naljakas? Host-ema oli mingid tüübid üles korjanud. Üks oli Jamaicalt ja väga purjus ning küsis kogu aeg, kumb mulle rohkem meeldib, kas tema või ta sõber. Ma ütlesin, et sõber. Rassist! karjus keegi tagaplaanilt. Siis seletas jamaica tüüp natuke aega midagi muusikast ja küsis võidukalt: kes sulle nüüd rohkem meeldib? Noh...mulle meeldivad su juuksed, ütlesin vabandavalt, sest tal oli lahe afro. 

Muidugi meeldin mina rohkem, sest ma olen nii kuradi atraktiivne! karjus ta taksosse tantsides. Sellest hetkest ta hakkaski mulle natuke meeldima :D

Igal juhul peatusime meie maja ees ja host-ema kutsus ühe tüübi meie juurde kaasa...ainsa, kes meile kummalegi ei meeldinud. Jamaica-tüüp ja üks teine olid päris okeid, aga see, kes meie juurde tuli, oli punapea. Mida sa teed? sisistasin talle, sest see polnud üldse tema moodi. Aga ta seletas, "I just want to have a laugh" ja sisse me läksimegi.

Ma mõtlen, ta ei anna klubis või pubis meestele kunagi isegi oma pärisnime, vaid tal on alter ego (see on muuseas hea mõte, juba varakult valenimi valmis mõelda, sest kui mina kunagi püüdsin kellelegi vale nime öelda, ei tulnud mul absoluutselt ühtegi naisenime meelde), ja nüüd kutsub lihtsalt kellegi sisse?

Jaurasime seal siis poolteist tunnikest ja vaatasime "Nanny" vanu osasid. Ma tüdinesin ära, sest tüübile meeldis host-ema, mitte mina, ja kellelegi ei meeldi teine viiul olla. Purjus punapea oli muuseas politseinik, aga keeldus meile terve õhtu jooksul oma pärisnime ütlemast, nii et ma lõpuks hakkasin teda Charlieks kutsuma, sest küllap ta seda oligi. Neid inglise nimesid pole just ülearu palju. Raudselt Chris, Ben või Charlie. Igatahes mina läksin pool neli lõpuks voodisse ja host-ema viskas tüübi välja. Ainult et nüüd ta teab, kus me elame. Mina ei taha ukse tagant mingit koputavat politseinikku leida.

Oh well... Lõppude lõpuks on mul hea meel, et välja läksin. Muidu oleks sa lugenud ainult ühte lõiku kartulikrõpsudest ja Shopaholicu neljandast osast...

Karu

Lastel on nädalavahetus isaga. Kui isa neile eile järgi tuli, hüppas Annalyse isa sülle ja hüüdis mulle: "Näed, ma ütlesin sulle, et ma olen isaga sarnane."

"Annie, ma olen su isa varem näinud," ütlesin silmi pööritades.

"Annalyse, ta on mind näinud, tüüp," ütles isa. Ma elasin seal ju kaheksa kuud.

Pealegi ei ole nad üldse sarnased, peale tõmmuka nahavärvi. Isa on kiilakas ja tüdrukul on maailmapikad juuksed. Ja erinev näokuju.

Skaipisin emaga, kui host-ema koju tuli. Tegin nad siis skaibi teel omavahel tuttavaks ning mu ema isegi tervitas host-ema inglise keeles. Wohooo! 

Praegu on siin kerged üleujutused, kogu see vihm ei mahu enam kuhugi ära. Host-ema veetis eile tunde ummikutes ning Andre jalgpall jäi ära, sest märjal väljakul ei saa palli lüüa.

Tegin kerge tiiru väljas, et reede õhtul vähemalt majast välja saada (hale katse) ning maandusin jälle kodus diivanil. Sain filmiõhtuks filmi valida ning millegipärast valisin Saag 4. Ma ei tea, miks. Vist sellepärast, et ma pole ühtegi Sae-filmi näinud ja tahtsin lõpuks üle tšekata. Kuigi kogu see teema on jõle ja üldse mitte minu jaoks. Igatahes hakkasin juba esimesel minutil oma valikut kahetsema, kui näidati väga detailselt lahkamist. Oh my... Ja kogu ülejäänud film oli lihtsalt rõve. Võib-olla olid esimesed osad paremad (mitte et ma seda teada saaks, sest ei kavatse ühtegi teist enam vaadata), aga see film oli ka pildiliselt ja süžeeliselt mõttetu. Miks inimesed üldse neid haigeid mänge kaasa mängisid? Käskigu sel psühhopaadil põrgu minna või midagi.

Väga laupäevjas on olla. Ema hakkas hommikul Andrele sünnipäevakooki valmistama, sest poiss saab esmaspäeval 12. Ta andis mulle poenimekirja kaasa: vahukoor, kondenspiim ja küpsetuspulber.

Igal laupäeval ja neljapäeval on peatänaval laat, kasutasin seda ära ja sain ühe naelaga terve kausitäie üliküpseid banaane, mmm. Ning kuskilt poest kolme naelaga pluusi, sest allahindlused on oma lae saavutanud. Püüan tavaliselt nii odavaid riideid vältida, sest tavaliselt on ka kvaliteet vastav, aga see pluus oli päris nunnu ja hind sama nagu kaltsukas. (That being said, kõik mu riided on odavalt saadud, aga enamasti kaltsukast, ja mõnikord päris heade firmade omad.)

Nüüd maandusin läpakaga raamatukogus. Mu kõrval istub mingi täiesti lambikas mees, mustad tennised jalas, kes käib iga natukese aja tagant väljas suitsu tegemas, ja siis valgub üle minu mõnus suitsulõhn. Ma ei saa mitte midagi teha, et see mulle meeldib...

Everybody's looking forward to the weekend, weekend

Annie puhul pole väga peale kooli sõpradega mängimist. Selleks peaks playdate'i kokku leppima ja muud jama. Tal on küll telefon, aga sellega ei helistata kunagi. Nüüd on lastel ju sedavõrd mõnus võimalus kui skaipida! Mõlemad oma ema skaibikontode kaudu, sest päris enda oma neil veel pole.

Annie parim sõbranna elab paarsada meetrit eemal, aga sel nädalal on nad absoluutselt igal õhtul skaipinud, keskmiselt poolteist tundi korraga... või kuni mina sööma kutsun.

Õhtul tuli host-ema suure tuhinaga uksest sisse, karjus, et on näljane, ja et tal on vaja suurte inimeste aega, et Annaga juttu puhuda ja filmi vaadata, seega kõik lapsed minema! Annie suunas iPadi kaamera tema poole ja edastas kõike oma sõbrannale, enne kui ma jõudsin hoiatada, et "sind kantakse praegu üle."

Õnneks ei jõudnud ta veel oma tööpäevast rääkima hakata, sest see oleks teise pere lastele šoki tekitanud. Ta vandus nagu voorimees! "That condescending c**t!" sajatas ta köögis oma taldrikule kartuleid ja kotlette kühveldades (näljaks pole mingit põhjust, kui sul olen majas mina!).

Võtsime väikese rummikoka ja kupatasime tüdruku üles skaipima ning vaatasime ise filmi "About time". See oli hea... ja kummaline. Ja loogikavigu täis. Aga oleks võimatu teha ajas rändamisest filmi, mis ei sisaldaks sada kümmet loogikaviga, sest et kogu see teema lihtsalt pole loogiline.

Siis küsis ema minult, kas ma kooki tahan. Me läksime kööki, ja kolme sekundiga olin plika köögileti ääres oma toolil ning küsis: "Kas keegi mainis kooki?" See on lihtsalt hämmastav.

Alles kell üheksa toodi Andre jalgpallist koju, ning vaatamata hilisele kellaajale oli ta rõõmsas tujus (kuigi lõdises üleni, sest jalkat mängitakse teadagi lühikestes pükstes. Isegi veebruaris). Mina istusin seal teki sisse mähitult ja mõtlesin, et tüübil oli pikem päev kui ükskõik kellel meist ja ta on ikka rõõmus! Sellepärast, et ta oma jalgpalli nii armastab. Kui ta kunagi kuulsaks saab, siis ma saadan neile oma aadressiga ümbriku, et nad mulle autogrammi vastu saadaks, ja mina saaks selle eBays maha ärida. Või oleks targem autogramm kohe ära võtta?

Will.i.am, drop the beat now

Tülitsesin täna hommikul Anniega päris kõvasti, sest ta kulutas esiteks kogu aja ära ning pärast tahtis oma lugemist tegema hakata ja süüdistas mind, et ma ei hooli, kas ta saab nädala lõpus lugemissertifikaadi kätte või ei.

"Me oleme absoluutselt iga päev lugenud ja sa saad oma sertifikaadi," ütlesin talle. "Tänase lugemise teeme täna õhtupoolikul. Su õpetaja ei oota, et sa peaksid hommikul enne kaheksat lugenud olema. Nüüd palun mine pese hambad ära."

Selle peale hakkas ta virisema, et ma lasen tal alati liiga kaua hambaid pesta, ja mul viskas üle. Kooli läksime vaikides ja mossitades, mis pole üldse Annie moodi. Lõpuks, täpselt enne klassiust, ütles ta midagi uue mänguväljaku kohta ja naeratas mulle. Ta tahtis juba sisse hakata minema, kui talt õlast võtsin ja küsisin, kas oleme ära leppinud. Olime, ja mina võisin rahulikult tagasi minna ning tema kooli.

Tõsiselt, mul on üheksa-aastaselt lapselt nii mõndagi õppida, sest tema ei mossita ega pea viha, samas kui mina olen seda iga kell valmis tegema.

Host-ema tellis endale uue köögikombaini, mis pmst on lihtsalt mikser ja suur kauss, mis maksis mitusada naela, aga ta oli jube elevil. Ta muudkui silitas masinat ja tahtis selle kohe järele proovida, mis meile hästi sobis, sest esimeseks katsetuseks osutus sponge-kook (biskviitkook, nagu sõnaraamat mulle ütleb... aga mulle tuletab see kõik lihtsalt käsna meelde). Hakkasime kõik koostisosi kaaluma ning ma tundsin end kergelt Harry Potterina, kes nõiajooke valmistab, sest kõik oli untsides, ja ma olen untsidega enne kokku puutunud ainult neid raamatuid lugedes. Ma olen vist salajane kaalumisvõlur, sest kui oli vaja kuus untsi võid, viskasin ma kaalule tüki ja see näitas täpselt 6,0, ning kui oli vaja 1,5, siis täpselt 1,5. Võib-olla see on mu salajane talent ning kutsumus.

Host-ema oli nagu ikka tavaliselt, st hirmutas mind taignaste kätega, mille peale ma Annalyse'i kilbiks võtsin ning end selle naise eest kaitsta palusin.

"See naine on minu emme!" tormas tüdruk ema kaissu, aga jooksis järgmisel hetkel kiljudes minema, sest sai märgade kätega piki silmnägu, ja mina ka.

Aga kook tuli superhea. Vaatasime sinna juurde The Voice'i eelmise laupäeva kordust. Ma muidu vihkan Will.i.am'i muusikat nagu kõik kahe kõrvaga inimesed, aga selles saates on ta mu lemmikkohtunik. Iga kahe minuti tagant ümisesin ma hajameelselt: will.i.am, drop the beat now...

Täna hommikul ei sadanud, mis Inglismaa jaoks tähendab automaatselt suurepärast ilma, ning et mul olid linnas mõned asjad ajada, läksin otse tüdruku koolist linna. Ja õigesti tegin, sest kohe peale mu kojujõudmist hakkas ladistama ning on ladistanud katkematult juba tunde. Well played, Anne-Mai!

Ning ma igatsen Milat....nuuuuuuuuks.

Šokolaadist palee

Mina värvin hommikul parajasti ripsmeid ja Antsey-Pantsey teeb hobusesaba, kui keegi paokvel ukse tagant kumeda häälega uriseb: "Good moooooorning!" ja teadmatusse kaob. Annie jääb muidugi stoiliseks ja mina muidugi karjatan ehmatusest, aga ma karjun alati. 

"Mis sa arvad, kas see oli Andre või ema?" küsib tüdruk.

"Tõenäoliselt ema," arvan, ja ta nõustub minuga. Kui on valida, kas meile käiks tünga tegemas tõenäolisemalt 11-aastane poiss või tema ema, siis igal juhul see ema.

Täna on poiss jalgpallis ja nad mõlemad emaga saabuvad alles üheksa paiku, seega oli terve pärastlõuna minu ja tüdruku päralt. Käisime jalgratastega sõitmas (tuul vihises kõrvus ja karjusime: "I'm the king of the wooorld!"). Jalgrattad ei tulnud alguses garaažist välja, sest need, mida meie vajasime, olid kõige taga ning kõik kodarad ja pedaalid olid omavahel segi, nii et ma natuke vandusin omaette. Pärast neid tagasi pannes oli olukord veel hullem, ma tõstsin pmst pool garaaži tühjaks (see on pigem küll ainult väike aiamajake, aga kutsutakse garaažiks) ja vandusin ikka palju lopsakamalt, ettevaatuse mõttes eesti keeles. Kaks kasutatud ratast olid mudased ja mitte miski ei mahtunud endiselt ära. Vandusin, et ma ei tee seda enam kunagi. Aga tõenäoliselt läheme neljapäeval uuesti, kui poiss jälle jalgpallitrennis on ning ilm ilus.

Plikal on koolis semestriteemaks šokolaad, millest sulnimat teemat oleks raske välja mõelda. Selle nädala kodutööks oli kujundada šokolaadist loss, kus kõik asjad on šokolaadist... Plika võtab alati oma kodutöid tõsiselt ning talle meeldib igasugu makette teha, pappkarpe kokku kleepida ja üle värvida. Kui mina tema kodutööd lugesin, arvasin, et tuleb vaid midagi joonistada, aga mitte meie over-achiever'i puhul! Igatahes, ta oli hulga karpe ja mõned Pringlesi-purgid tornideks kokku liiminud ning murdsime pead, kuidas kogu see kupatus pruuniks ja šokolaadiseks saada...siis leidsin ma kriidid. Oh, ma poleks pidanud neid kriite leidma. Üsna varsti sain aru, et need määrivad ja määrivad kohutavalt, aga tüdruku meelt oli võimatu muuta...ning nüüd on tal makett, mida on võimatu puudutada. Esiteks oli ta juba meisterdamise ajal üleni pruuni kriidiga kaetud, ja teiseks peab ta selle homme kooli viima nii, et mitte keegi seda ei puuduta. Laste valged koolivormisärgid ja see pruun šokolaadiloss koos on nagu koduperenaise õudusunenägu. 
Ta õpetaja lööb mu maha, eks ju?

Kurikuulus batuut, kust ma suvel käntsa käisin. Või tegelikult seda siiski ei juhtunud. Ükspäev ema küsis õhtust süües: "Mäletate, kui Anna batuudilt kukkus?" ja kõik naersid, ja mina olin nagu nope, pole olnud.

 

 

 

 

 

 

Tartus on rahu

Minu eriti nunnu käekott...khmm...Prantsusmaaalt

Mitte et mul korralikke susse poleks...see on fashion statement!

Veebruar esimene

Sünge talvine Inglismaa

How QUAINT!

Annalyse hakkas endale juua valama ning hetkel, kui vesi klaasi puudutas, karjatasin ma "Eeeeeeeeeeiiii...." ning kui ta mulle pilgu heitis, kehitasin õlgu. Mina ka ei tea.

"You're weird," ütles ta maha istudes. "All kinds of weird."

Ja siis ta kordas ta seda, et ma ikka aru saaksin.

Poisil oli nädalane Wii-pultide keeld ning eile ta karistus lõppes ja ta sai need tagasi, seega kohe peale koolist tulekut kadus ta oma tuppa ja terve ülejäänud õhtu me teda ei näinud, ainult kuulsime karjeid nagu "Mine!" ja "Ei!" Ainult õhtusöögi ajal käisin üleval halamas, kui palju ma kartulipudru, vorstide ja juustuga lillkapsastega vaeva olin näinud, ja ta tuli juba umbes kümne minuti pärast alla.

Ma ei ütle midagi, sest minu poolt oleks see silmakirjalik. Ma olen täielik arvutisõltlane.

Me teised tegime filmiõhtu šokolaadikoogi ja jäätise... ja Matrixiga. Klassika! Me emaga ilastasime jälle Keanu üle. Ta oli nii noor ja ilus... Tüdruk läks ema kaissu ja ema tegi mulle oma diivanilt võidukaid nägusid. Üks teine päev, kui meil oli filmiõhtu, oli poiss ema ja tüdruk minu kaisus nagu vanasti, ja ema tegi mulle kogu aeg grimasse ning turtsatas üleolevalt.

"Our couch is better looking!" teatas ta. Jep, ta ongi kiiksuga (sest meie diivan ruulis rohkem). Vaatasime tookord filmi nimega "White house down", millest ma varem kuulnudki polnud, aga igatahes nüüd sain kuulma ja kahjuks ka nägema ja see sakkis sajaga. Esiteks oli peaosas Channing Tatum, mis ütleb piisavalt. Ma vihkan seda tüüpi, ta on nii edev ja blah. See šokeeris alati ema ning iga natukese aja tagant päris ta: "Kas sulle juba meeldib Channing?"

Ja mina vastasin: "Nääh, ma soovin, et ta juba kuuli saaks."
Lisaks oli filmis täiesti ettearvatav stsenaarium ja naeruväärne dialoog. Peategelane on lahutatud ega saa oma teismelise tütrega läbi, järgneb pingeline pantvangikriis ning ükski peategelaste poole lennutatud sajast tuhandestv kuulist ei taba märki. Ma soovin, et vähemalt üheski filmis kulmineeruks selline asi mitte imalate sõnade ja taasavastatud lähedusega, vaid näiteks keegi võiks kuuli saada. Miks lapsed peavad Hollywoodi filmides sellised pühad lehmad olema, kes iialgi surma ei saa? Minu jaoks oleks see väga värskendav olnud. Ma ei teadnud, kas ma soovisin rohkem, et terroristid teeks otsa peale Channingile või tema tütrele. Kuigi üks ei sega teist!

Mis nimi see Channing üleüldse on? Anna abi.