Emal on lihtne, kui väikesed käed ka abiks

See on hea, kui laps juba kodutöid mõistab kaasa teha. Kui ma majapidamispaberiga aknaid pesin, siis tuli Kaur ligi, napsas majapidamispaberite kuhjast mitu tükki ja hakkas hoolega põrandat nühkima - aknani ta ju ei ulatunud. See oli nii armas. Kohe hoolega hõõrus mingit nurka.

Siis olen ma igal hommikul, kui pesumasin on valmis saanud, hakanud seda lahti tegema ja sinna kõrvale tühja pesukaussi jätma. Hüüan Kauri, et ta pesu välja võtaks ja kaussi paneks, ja seda ta teebki (reaalselt ta saab vist 90% mu kõnest aru!). Täna sikutas ta kogu laadungi mulle kaussi, lükkas masina ukse ka kinni ja tatsas teisi asju ajama. Pärast, kui masina üle vaatasin, oli sinna tekkinud ka üks Kauri roosa puidust mänguasi, ning pesukaussi märja pesu juurde mitu Kauri raamatut :D Boonused!

Pesu kuivama riputades samuti ta tuleb tihti mulle kausi juurde ja hakkab sealt niisama asju maha viskama. Ma seda ei lase teha, vaid palun tal neid hoopis mulle ulatada. Jube tempo on tal taga, ma ei jõua nii kiiresti asju restile sättida, kui tema mulle ulatab.

Nõudepesumasina tühjendamist või täitmist kuuldes viskab ta ka hetkega parajasti käsil olnud asja kõrvale ja ruttab appi. Mees on teinud vea, lastes Kauril niisama seal aidata, ja ohvriks langes üks meie uutest taldrikutest, mis põrandale tükkideks visati. Mina juba tean, et tuleb olla eriti kärme, esimese asjana tõsta masina alumiselt riiulilt ära nugade-kahvlite tops, muidu sikutatakse sealt kohe kõige teravamad noad välja, ja teise asjana tõsta kõik purunevad taldrikud ruttu lauale. Selleks ajaks, kui väike abiline kohale jõuab, on seal alles ainult tema enda plastist toidunõud ja toidukarbid-kaaned, mida ta võib rahus välja tõsta ja põrandal sorteerida.

Ainult käsitolmuimejat vaesekene nüüd kardab. Lugesin, et see pidi olema arenguetapp - aju õpib ohtusid ära tundma, ja see tolmuimeja häälekõrgus ja intensiivsus tunduvad ohuna. Ta nii metsikult nutab, et kahju on, ja püüan hästi ruttu vajalikud kohad ära teha. Kummalisel kombel tuleb ta mulle alati otse juurde, kurja eluka lähedale, et minust kaitset otsida. Klammerdub mulle pükste külge ja nutab meeleheitlikult.

See viimane pole küll kodutöö, aga viimastel päevadel enne õueminekut, kui kombekaga põrandal istun ja teda kutsun, siis ta tuleb minu ligi nagu alati, aga nüüd peaaegu ligi, seejärel kiirustab paar sammu eemale esikukapi taha ja jääb sealt naerdes välja piiluma. Siis peaaegu jälle tuleb ja kiirustab uuesti kapi taha naerma. No sellest lapsest saab alles tünksimeister.

Emme hygge-aeg

Olen praegu mitu päeva lapsega üksinda, sest mees on vanema pojaga Londonis isa-poja kvaliteetaega veetmas. Läksid juba hommikul enne viit lennujaama, jättes mind mitte suurde voodisse laiutama, vaid suurt voodit Kauriga jagama, sest viimane oli jälle, nagu peaaegu kõikidel öödel, end poole öö pealt meie voodisse magama munsterdanud. Seal ka ta niimoodi laiutas! Mina olin ääre peale surutud ja tema muudkui vajus vaikselt minu poole. Nihutasin siis teda vaikselt rohkem keskele ja panin iga tema virgumise peale jälle unejänesest valget müra mängima. Korraga nägin läbi poolavatud kardinate, et jumala valge on. Kell oli pool üheksa! Väga haruldane, et Kaur nii kaua magab - tavaliselt kui seitsmeni saame tududa, on hästi. Me olime mõlemad megapuhanud ja rõõmsad. Mees kirjutas juba Stockholmist, kus neil vahemaandumine oli. Jõudsid nii palju ära teha, sellal kui meie alles tossasime.

Mees oli enne veidi närvis, kuidas meil siin kahekesi mitu päeva läheb, aga mina polnud üldse. Mis meil valesti võiks minna? Kaur on millegipärast alati rahulikum koos ühe vanemaga, kahega läheb rohkem lappesse. Täna oli täiesti perfecto päev minimaalsete nuttudega, need hakkasid ka tulema rohkem täitsa õhtul enne magamaminekut, kui ta juba väsima hakkas. Panin ta just seitsmest magama ja nüüd on mul tuba täiuslikult korras, küünlad põlevad ja hea on olla. Tegin just tillukese võimlemiskava ka ja nüüd on aeg õhtut nautima hakata.

Mul pole mõned päevad üksiolemise ja niisama lebotamise vastu midagi.

Hommikul käis mehe õde perega korraks külas. Õigemini mitte külas, kuna nad seal Belgias kardavad kohutavalt igasugu viiruste levitamist, eriti väikelapsele ja rasedale naisele. Mina ise küll ei karda ja minu jaoks on alati naljakas nendega korraks väljas kohtuda, selle asemel et ilusti kodus maha istuda. Igatahes olime meie maja taga ja nende väike poeg lustis lumes, Kaur vaatas teda ja aina naeris. Nagu telekast multikat vaadanuks. Mida rohkem tädipoeg kukkus ja muidu trikke tegi, seda rohkem Kaur naeris. Nii vahva oli kõrvalt vaadata. Täpselt selliste asjade pärast ma oma lapsele õde või venda tahtsingi. Kui lahe oleks, kui oleks Kauril ka juba praegu keegi pereliige veel, kes teda niimoodi lõbustada viitsiks ja temaga tegeleda tahaks. Mehe vanem poeg kahjuks ei näita Kauri vastu absoluutselt huvi üles. Aga lapsed kasvavad tõesti ikka külas paremini, mitte vaid ühe-kahe inimese hoole all.

Saime neilt kingi ka, Kaur lima (nad olid tahtnud kinkida hoopis plastiliini, lima paneme praegu veel kõrvale, sest ma tean kedagi, kes seda kohe sööma hakkaks), mees kikilipsu ja mina Joiki kehahooldustooteid. Ei tea, kas nad olid mehelt vihjeid küsinud või ise Joikiga täppi pannud, aga mulle see bränd väga meeldib. Mul oli enne juba vannitoakapp nende asju täis ja nüüd on veel enam. Luksuslikult elame :D

Hammaste tulek pole nõrganärvilistele

Joogapoos "allavaatav koer"

Algul kartis seljakotti, siis vaatas, et päris nitševoo asi

Esimesed katsetused rasvakriitidega

Kauri esimene joonistus

Teesahtli revideerimine

Kaur hakkas eile sahtlist leitud teepakiga mängima. Ma lasin ka, sest selles vanuses on neil niigi palju keeldusid-käskusid ning las laps avastab. Muudkui sorteeris seal neid teekotte, rebis sildikesi küljest ära, üritas neid tagasi pakki mahutada ja lõbutses muidu lausa pool tundi järjest. Siis läks ta ülejäänud teesahtli kallale. See minus enam nii suurt vaimustust ei tekitanud, aga ma tahtsin kiiresti õhtust süüa enne trenni minekut ja mehe saabumist, seega lasin lapsel toimetada. Muidu oleks olnud üks suur ving. Kõik ohtlikumad asjad nagu kakaopulber või kohv võtsin tal küll käest ära, teepakkidega pani siis hullu. 

Täna hommikul, kui ta uuesti tahtis teesahtlit ja seal all asuvat kuivainetesahtlit revideerima minna, ma enam ei lasknud. Eriti kuivained oleks ju katastroof põrandal. Oi, kui raskelt Kaur seda võttis. Palusin mehel võimalusel veel täna hankida juurde sahtlisulgureid, sest kui sahtel on sellega kinni, siis lapsel nuttu ei teki. Proovib korra, ei tule lahti, selge siis. Aga kui ta näeb, et saab sahtlit lahti ja ka selle ahvatlevale sisule teoorias ligi, ainult et emme ei lase, siis on kurjasti. Siis on selline draama ja pisarad, et anna olla.

Üldse nutab ta viimasel ajal kogu aeg. Tal on tulekul järjekordne hammas, mis tekitab valu, ja ilmselt on ka muidu tormiline aeg seoses kõndima õppimise ja üldse kõige uuega. Püüan hästi kannatlik ja mõistev olla ega tõrele temaga kunagi nutmise pärast, aga vahel on seda kõike natuke palju. Mõned põhjused, miks Kaur kahel viimasel päeval nutnud on:

tahtis panna üht klotsi teise peale, aga klots ei jäänud kinni

pani pesumasina pausi peale ja mina lülitasin selle taas tööle

ei lubatud ronida köögilaua peale

joonistamise aeg sai läbi

emme pani õuekombet selga (kusjuures talle meeldib väga õue minna ja ta tuleb ise alati minu juurde valmis, kui kombega põrandal ootan, aga viimastel päevadel selgapanemise ajal hakkab nutma)

pandi poti peale

pannakse uut mähet

kuivatatakse pestud peput

emme puhastab käsitolmuimejaga põrandat (varem ta sama masinat peljanud pole)

Ja absoluutselt alati nutab ta mitu korda rohkem, kui issi kodus on, seda põhjusel, et sel ajal tahaks ta veeta 100% ajast issi süles. Iga hetk, kui ta ei saa olla issi süles, on suur nutt. Jumal tänatud, et ta minuga absoluutselt klammerduv pole, ma niimoodi ei funktsioneeriks enam. Isegi otsisin selle kohta netist infot ja see pidi täiesti normaalne olema praeguses vanuses, ning võimenduma suurte elusündmuste ajal. Edu issile, sest kevadel ja suvel seisab ees väikse õe sünd ja kolimine :D

Aga jah, näiteks nädalavahetused on meie peres suht stressirikkad, sest ma ausalt ei kannata seda nutmise fooni kogu aeg tagataustal. Ma lähen närvi, mille peale ka mehel läheb tuju halvaks, ja Kaur nuttis kogu aja nagunii. See lihtsalt kriibib mu kõrva ja närve. Eile hommikul siis hoopis mees viis lapse ujuma, kutsusid veel kaasa sõbranna samavanuse väikelapsega, ja mina läksin kohvikusse lugema ja sööma ja rahu nautima. Väga kulus ära.

Hankisin Kaurile rasvakriidid ja selgus, et need talle väga meeldivad! Varem joonistasime kustutatavale tahvlile markeritega, aga need markerid leidsid igal pool mujal rakendust kui seal tahvlil, ja kõige rohkem Kauri suus. Kohe, kui marker suus oli käinud, see enam mõnda aega ei kirjutanud. Niisiis panin need lõpuks kõrvale ja leidsin, et pole veel eakohased. Aga kriidid meeldivad lapsele küll väga, ta sehkendab nendega ilusti paberi peal ja süüa proovib poole vähem, pealekauba ei meeldi talle nende maitse. Ta joonistas pikalt ja rahulikult, mina rõõmsalt kõrval ergutamas. Tema esimese joonistuse kavatseme alles jätta!

Aga esimene pilt postituses on naljakast poosist, mida Kaur iga päev teeb. Täpselt üks joogapoos. Ma alati lähen talle sinna piiluma, et kus meie Kaur on, mille peale Kaur mind kelmikalt tagurpidi vaatab ja naerab.

Lapsele turvameest vaja

Kaur muudkui ronib nüüd igale poole. Liikumisvabadus on saavutatud ja uudishimu suur! Tumba abil diivanile, diivanilt akna alla lükatud kohvilauale, kust hea välja vaadata ja aknale koputada. Natuke turvasin teda seal laual, olime ühes ääres, kui ta hopsti paari sekundiga end teise äärde viis ja kõmdi alla ka käis, pea vastu kõrval seisnud pesuresti. Ma ei jõudnud talle isegi paari sammu järgi astuda, kui ta juba üle teise serva oli kukkunud. Ma muidu selle pooldaja, et lühikestest kõrgustest kukkumine selles vanuses täiesti normaalne ja las nad kukuvadki ja harjuvad ümbritseva mööbli parameetrite ja muidu maailmaga, aga sealt kohvilaualt alla käia on ikka natuke kõrge. Täna hommikul oli ta jälle esimese asjana omadega seal laual ning mul realistlikult ei ole võimalik teda iga sekund turvata, nii et vedasin laua teise tuppa ja nüüd on rahu. Samuti on nüüd elutoas maksimaalselt palju ruumi.

Kaur ei jäänud ka hätta, vaid hakkas muudkui alla kukkuma oma toolidelt. Aga need on nii palju madalad, et minus muret ei tekita. Kuidagi peab ju laps harjutama end mitte kukkuma.

Samuti jätab ta pidevalt oma sõrmi erinevate sahtlite või WC-poti kaane vahele, siis on ka kisa suur. Ma natuke lohutan ja edasi olen leidnud, et parim taktika on tähelepanu kõrvalejuhtimine. Siis ka lõppevad pisarad kiiresti.

Osa oma ajast veedab Kaur iga päev esikus minu ja mehe saapaid jalga saada püüdes. Minu omad on kõrgema säärega ja neid ta astub lihtsalt lömmi. Väga suur fänn on Kaur ka peitusemängul, aina peidab end kas teise tuppa või mingi mööblieseme taha ja ootab, kuni teda otsin, et siis laginal naerma hakata. Pruugib mul maha kükitada või istuda, kui ta sätib end minu selja taha, käed seljal, ja ootab, et teda ühe või teise külje poolt otsiksin ja leiaksin. 

On ikka armas tegelane!

Eile peale viimast kohustuslikku sõidutundi parklast ära kõndides kuulsin autopasunat. Ennäe, seal olidki mehe auto ja selle juhiistmel mees koos Kauriga. Kaur viipas ja naeratas mulle laialt, nagu oleks jõuluvana näinud. Läksime kõik koos Krissu Chisse sööma ja tähistama minu kohustuslike tundide lõppu (harjutada mul veel palju, aga edasi võtan tunde märtsis, kui olen saanud ehk ära käia pimeda- ja libedasõidul). Olin juba oma õpingukaardi enda kätte küsinud, sest plaanin nagunii ülejäänud tunnid võtta mõne teise õpetajaga. Seda soovitatakse ka, et saada eri nippe ja eri vaatenurki asjale. Õpetaja küsis mult ka natuke enne tunni lõppu, kas ta minu arvates on mulle sobilik õpetaja, st püüdis mind jälle vallandada :D Ütlesin, et tahtsingi edaspidi proovida veel kellegi teise käe all, ja ta oli sellega nõus. Soovis mulle edu ja lootis, et kellegi teise õpetused mulle kasulikumad.

Nojah, ega see eriti meeldiv pole, kui su enda sõiduõpetaja tahab sust lahti saada, aga samas ta ütles seda juba esimesel tunnil, et alati võin vahetada :D Ja erilist progressi ma juba ammu endal ei tundnud, aga seda ma tõesti ei pane õpetaja süüks, vaid ikka iseenda. Ta võib ju korrutada mulle lõpmatuseni, et pane märke tähele, aga ainult ma ise saan neid tähele panema hakata.

Igatahes oli mul ikka natuke uhke tunne ka, et 28 sõidutundi tehtud. Need polnud kõik väga edukad, aga ma läksin iga kord kohale, kuigi enamasti oli vahetult enne tahtmine ära joosta :D Ja ma ei teinud ühtegi avariid, mida seal ikka muidu ette tuleb. Peaaegu iga tund küll õpetaja ütleb mulle, et napikalt praegu läks, et mulle tagant sisse ei sõidetud. Eile ütles ka, et see, et praegu kõks ära jäi, on arvatavasti taga olnud moodsa Audi isepidurdamissüsteemi teene. Et mina pidurdasin mõttetult - just liitusime autokolonniga punase tule taga, aga foor just läks roheliseks ehk ma oleks pidanud insta edasi liikuma pidurdamise asemel. Õpetaja ütles, et teised autod ei vaata mind, vaid foori, ja liiguvad automaatselt.

Igatahes, lõpp hea, kõik hea.

Chis oli Kaur nagu tulesäde. Kahjuks seal ei ole lastenurka, edaspidi hakkame valima toidukohta lastenurga olemasolu järgi, sest nüüd, kui jalad all, on Kaur selleks piisavalt vana. Las möllab seal ringi ja meie saame rahus süüa. Nüüd ronis Kaur küll laua peal, sirvis menüüd, kallas soolatopse ümber, jõi uhkelt pokaalist vett ning püüdis tutvust teha meist järgmises putkas istuvate inimestega, kes tema rõõmsa näo peale iga kord lehvitasid ja juttu tegid.

Aga ma lähen nüüd parem sööma, sest lõuna juba ootab mind, ja Netflixist uus rämps-tõsielukohtingusari sinna juurde.

Valentinipäev

Sõiduõpetaja küsis eile, kas sain juba valentinipäeva kingi kodus kätte.

"Veel mitte," ütlesin. Mees oli töölt kohe koju kimanud, et mind sõidutundi lasta. Aga edasi pidi ta Kauriga linna peale ja turule minema ja aimasin, et eks ta midagi seal korraldab. Aga poleks ka oluline, kui poleks korraldanud, sest selliste tähtpäevadega on nii, et armas on, kui meeles peetakse, aga pole midagi lahti, kui ei tulda kingituste ja lilledega. Ma tean nagunii, et olen armastatud ja hoitud. Olin vaid varem palunud mulle magusat mitte tuua.

Sõitmine ise läks üpris hästi. Ma endiselt pean koondama tähelepanu märkidele, ma lihtsalt ei pane tähele osasid märke tee ääres. Aga kiirust arendasin eile paremini. Ma vahepeal pelgan piirkiirusega sõita, sest noh, nii palju on vaja samal ajal tähele panna. Aga tean, et see on paha, sest takistab teiste liiklust ja võib olla ohtlike möödasõitude põhjuseks. Eksamil samuti nii läbi ei saa. Eile siis olin ristmikel roheliseks läinud foori tagant välja sõitmisel juba energilisem ja andsin täiega gaasi ning vahetasin ruttu käike. Tabasin end mitu korda ka mõtlemas, et täitsa mõnus on sõita. Järgmine eesmärk on parkimine korralikult selgeks saada. Teooriat selle osas olen tuupinud küllalt, aga mehe või õpetajaga harjutades ei mäleta seda eriti: mis märke kust peeglist või peegli alt tähele panna, et just siis rooli pöörata või seisma jääda. Ma saan küll auto alati kenasti pargitud, aga ei saa sealjuures aru, mida ja miks ma õieti teen. Kui õpetaja juhendab ja mina vaid selle peale rooli keeran, pole see minu pargitud. 

Viimati peale parkimistundi, kui tagasi jõudsime ja Krissu parklasse sisse keerasime, ütlesin enesekindlalt: "Pane nüüd tähele, teen täiusliku parkimise." Ja tegingi ühe hooga :D Õpetajal oli suu lahti. Fake it till you make it.

Ühele ristmikule eile keerasin, nägin, et auto tuleb vastu, aga suht kaugelt, ja tegin eluga oma vasakpöörde ära.

"Hästi," ütles õpetaja. "Arvestasid, et jõuad ära keerata. Mõni oleks seisma ja ootama jäänud."

Tegin näo, et see oli kaalutletud otsus olnud, mitte et ma lihtsalt õigel ajal ei mõistnud, et vasakpöörde ajal peab ju vastutulevale autole teed andma :D

Me päris palju tikume ka ummikutes, aga sinna pole midagi teha, sest mees käib ju tööl ja tema peab mu vabaks laskma, et saaksin sõitma minna. Nii on mu sõidutund alati tipptunni ajal. Vähemalt on nüüd läinud juba tuntavalt valgemaks ja ma saan sõita enamuse ajast ära valges. Varem oli tipptund ja veel pime ka. Aga samas on see hea teatud olukordade harjutamiseks. Näiteks eile sõitsime Nõmme mäelt üles ja sitsisime pikas ummikus, kus iga minuti tagant sai vaid natuke edasi liikuda. See oli tegelt hea harjutamine, kuidas sujuvalt sidurit vabastada, samal ajal pidurit veel kinni hoides, et mitte mäge mööda tagasi veereda.

Siis käisin veel kinos ja õhtul tagasi jõudes ootas mind mees koos heeliumõhupalliga I love you (olin neid just Krissus märganud ja mõelnud, et nunnud), kolme kauni roosi ja terve plaaditäie muffinitega. Kui ta nende sisu tutvustama hakkas, sain aru, et need ei olnudki muffinid, vaid muna ja juurviljadega muffinivormidesse tehtud frittata-sarnased tegelased, väikesed soolased pirukad.

"Muidugi ma ei hakanud sulle magusaid tegema, sa ju palusid mitte," ütles mees. Aww! Mul jääb nii tihti suu lahti, kui hoolitsev ja tähelepanelik ta on. Viimati koos kuskile sõites käisime ühe paki järel ja selgus, et need olid mulle üllatuseks tellitud punased koonused parkimise harjutamiseks. Nii armas!

Kakakroonikad

Kaur juba teeb pooled oma käigud iseseisvalt kõndides. Ma ei saa sellest vaatepildist küllalt ning Kaur saab aina kiita ja musisid pealaele. Mees arvas, et ehk tuleks ka ta käimismänguasi ära peita, et ta seda lükates enam üldse käia ei saaks.

Hommikul, kui mees oli WCs ja mina tegin hommikusööki, läks Kaur viisakalt WC ukse taha koputama.

"Kas ta koputas just?" küsisin ma üllatunult. Tavaliselt ta läheb lihtsalt ukse taha, pargib sinna mõne oma mänguasja ette ja jääb kurtma, et tahaks ka issi juurde saada. Nüüd ta istus ukse ette maha nagu tsiviliseeritud inimene ja koputas.

Mulle tundub, et seda ta õppis vist nädalavahetusel, kui vanaema hoida oli. Samuti vanaema julgustas teda rohkem ise käima, mispeale ta nüüd teeb seda ilma suunamata. Läheb tõesti vaja tervet küla, et last kasvatada.

Viimased päevad on läinud suure kakaralli tähe all. Kauri seedimine töötab täistuuridel ja ta kakab praegu 4-5 korda päevas. Mees juba tahab teda arstile näidata, mina siiski arvan, et see on normaalne, seda enam, et sööb ta endiselt isuga peale, st haige ei ole ning kõik tekstuur on normaalne ja punnitama ta ei pea. Ehk on see seotud sellega, et üks piimasegukord päevas ära jäi ja tahke snäkiga asendus ning nüüd organism kohaneb?

Jätsime ajutiselt ta menüüst ära purgioad, hapukapsa ja hapukurgi, mida ta muidu igapäevaselt hea meelega nosib. Need on kõik seedimist ergutavad asjad ja seda meil praegu rohkem juurde vaja pole. Samuti sai ta hommikuputru ilma rosinate ja seemneteta, et jumala eest jälle miskit sisemuses mitte ergutada. Viimased kaks päeva olen kõik söögikorrad andnud mina ise ja seega ka tean koguseid ning ma olen lõpetanud enne, kui ta ise märku annab, et enam ei tahaks, või toiduga mängima hakkab. Lihtsalt ütlen, et söögikord/snäkk on nüüd läbi, ja tõstan ta maha. Aga kakab ta sama metsikult edasi. 

Kuna minu seedimine on ka alati väga kiire olnud, siis äkki ta lihtsalt liikus edasi oma päris suure poisi seedimise juurde ja hakkabki nüüd 5 korda päevas seda tegema igavesti? Mees tegi ehmunud näo, kui talle seda varianti ütlesin. Mitte et mul kahju oleks, et inimesel kõht ilusti läbi käib, jumala ees. Parem väljas kui sees, onju. Aga kahjuks ta ei tee neist praegu peaaegu midagi potti. Varem tegi pea kõik kakad juba potti, nagu ajastas neid sinna. Ja alati tegi kodus oma üks või kaks kakat päevas, jällegi nagu ajastas, et mitte väljas neid teha. Nüüd viimastel päevadel on teda tabanud kas streik või ma ei tea mis, aga kõik kakad tulevad mähkmesse ja päris paljud ka kodust väljas olles. Ülitavaline nüüd, et potil ei tee ta mitte midagi, panen talle uue mähkme ja viie minuti pärast ta kakab sinna. Tüütu, aga mis sa teed ära. Täna just hakkasime õue sättima, olin talle äsja uue pabermähkme alla pannud ja kutsusin teda just kombet selga ajama, kui ta jälle kakas. Miks mitte viis minutit tagasi potil?? Ärritusin nii väga, vandusin nagu voorimees. 

Aga kenamatest teemadest, käisime äsja Kauriga Paavli kaltsukas uurimas, mida põnevat pakutakse. Ta on oma pluusidest kõigist välja kasvanud, leidsime posu suuremaid ning vanad panin juba väikse õe jaoks kõrvale. Sellal kui mina pluuside seas sobrasin, sobras Kaur ka muudkui ühelt ja teiselt poolt oma ostukäru istet riideid. Tiris endale ühe laste hommikumantli väga profilt puudpidi käru külge, nagu et seda siin ma tahan, emme. Hommikumantlit, mis küll suuruselt oleks klappinud, tal siiski veel vaja ei ole ja emme pani asja tagasi.

Vaatasime ka mänguasjade osakonda ja leidsime väikese Teletupsude klaverikese, mida Kaur elevusega klimberdada proovis. Võtsime selle ära ning kodus kuulsin kohe veel tükk aega algaja klaverimängu. Väga lahe ja arendav asi ju! Ja Kaur oli nii rõõmus.

Paavli kaltsukas ikka hea koht, sest mingi 8 riideeset ja mänguasi läksid kokku 15 eurot!

Vaikselt juba sünnitusele mõeldes

Vahetasin oma käekoti teise vastu ja leidsin teise sisetaskust rasedustesti. Võtsin selle pakendist välja, selgelt oli ikka veel näha kaks triipu. Mäletan, kui selle testi 1. augustil tegin. Mäletan, mis tunded mind valdasid. Tookord olin teinud päris mitmeid teste iga paari päeva takka, sest päevad ei alanud ega alanud ning ma tahtsin teada, kas ikka võin võtta päris kangeid valuvaigisteid, mis perearst mulle pepulihaste pingevalu jaoks oli kirjutanud. Kuna testid olid järjest negatiivsed, siis ikka võtsin oma valuvaigisteid, sest too valu oli päris hull. Ja päevad ikka läksid mööda, aga mida ei olnud, olid päevad :D Mäletan, et 31. juuli ööl ma ei saanud und ja läksin lausa diivanile magama, et oma vähkremisega teisi mitte segada. Alakõhus oli ka kerge valu ja ma sain aru, et no midagi on siin lahti. 1. augustil tegingi uue testi ja nägin kahte selget triipu. Algul, esimesed minutid olin veel natuke närvis ja mõtlesin oma võetud rohtudele, et kui need nüüd midagi halba on teinud... Aga siis jõudsin otsusele, et vast ikka ei ole ning igal juhul loodus hoolitseb sel juhul ise kõige eest. Ja siis olin lihtsalt nii rõõmus ja sillas, et olen rase. Võtsin Kauri endaga aeda tekile roomama ja muudkui kordasin endale, et olen rase. Isegi mehele ei öelnud enne kui õhtul, hoidsin seda ilusat saladust terve päeva ainult enda teada.

Ja nüüd on mul homme algamas juba 33. rasedusnädal! Preili beebi kõhus on väga aktiivne ja tubli, aga magan ma päris hästi siiski. Mul on küll abiks kaks patja, üks põlvede vahel ja alt natuke kõhtu toetamas, teine kaisus. Kõik rasedad naised võivad öelda, et magamiseks on peale teatud nädalaid abiks patju vaja, mis õigest kohast toetavad. Aga muidu on uni päris hea ja erilisi vaevusi pole. 

Esmaspäeval ootab ka järjekordne ämmaemanda visiit, neid hakkab nüüd olema tihedamini. Minu mäletamist mööda otse enne lõppu, kui laps on juba ajaline, peaks saama ka viimase ultraheli arsti juures, et kontrollida lapse asendit ja kaalu jms. Ma üldse ei põe sünnitust ega muud sellist. Tegelikult isegi natuke ootan seda. Kuna ma nüüd tean, mis toimub ja mida mul vaja teha, siis oskan ehk veelgi paremini lõdvestuda. Kuna elame sünnitusmajast viie minuti kaugusel, võin jälle päris kaua kodus olla ja alles viimasteks tundideks sinna sünnitama minna. Mul ei ole isegi probleemi, kui me Kaurile kiiruga hoidjat ei peaks leidma ja mees peaks lapsega koju jääma, arvan, et saaksin ka üksi väga hästi hakkama. Aga mees ise ikka väga tahaks tulla ning muidugi on see kordumatu võimalus, näha oma tütre sündi. Ja temast oli mulle esimesel korral ikka päris palju abi, välja arvatud täitsa lõpufaas, kui ma enam ta küsimusteel ei reageerinud ja lihtsalt olin omas maailmas, silmad kinni, loksusin seal vannis. Aga siis ka mees ulatas mulle iga natukese aja tagant juua, mis oli nii vajalik. 

Ma reaalselt tunnen sünnitusele mõeldes isegi natuke elevust. Tunnen, et see on loomulik protsess ja et ma saan sellega väga hästi hakkama. Tuhud on valusad, aga need on mõtestatud valud. See on ilus ja vajalik valu ja ma isegi natuke ootan, et seda tunnet jälle tunda.

Kaurikesega oleme viimastel päevadel teinud mu kõhule pai ja olen talle seletanud, et seal sees on beebi. Ei tea, palju ta sellest taipab, aga igatahes silitab ta nüüd mu kõhu lähedale sattudes seda ilusat ümarust ja ütleb aeglaselt: "Bee-bi."

Ka katkine kell on kaks korda päevas õige

Kaur ütleb kogu aeg sellist väljendit nagu koogi-koogi. Miskipärast talle need silbid meeldivad, ilma et keegi oleks kunagi talle kookidest midagi rääkinud. Pühapäeval hakkas issi just pannkooke küpsetama, kui Kaur pliidi juurde laekus, issil pükstest kinni haaras ja nõudis: "Koogi-koogi!" Kordki läks täppi ka.

"Eks katkine kell on ka kaks korda päevas õige," nõustus mees. Kaur sai istuda söögitooli, jälgida issi tegutsemist ja mugida kõige värskemat pannkooki.

*

Täna peale sõidutundi lähen otse Kumusse. Seal on üks interaktiivne näitus, mis mulle eelmine kord väga meeldis, kuid mida saime liiga vähe uudistada, sest Kumu läks enne kinni. Nüüd aga saan seda Helenile ka näidata ja ühtlasi teda veel viimast korda näha, sest paari päeva pärast kolib ta Hispaaniasse. 

Eile käisin juuksuris. Hea oli kaks tundi seal ajakirju lugeda, piimaga musta teed juua ja lihtsalt mõnuleda. Pärast läksin veel trenni ka, sest teistel päevadel sel nädalal vist pole väga aega. Nii hea trenn oli, kuulasin kerglase sisuga vloge ja muudkui kõndisin mööda kallet ning higistasin. Pärast oli kodus ka veel nii palju energiat. 

Mees tuli minu sisse astudes uut soengut takseerima ja väitis, et väga kena on. Lasin triibutada, otsi lõigata ja föönisoengu teha nagu alati. "Kas sa teeskled, et näed mingit erinevust?" küsisin mehelt naerdes, sest ta reaalselt kunagi ei saa tegelikult vahest aru. Ma ei süüdista teda, mehed on teistmoodi üles ehitatud :D Mees väitis, et seekord saab aru. Seekord tuli tõesti kuidagi kena välja, tavaliselt ma pean nädala vms ootama, kuni tukk on kenamas pikkuses.

Juuksur ütles, et juuksed on kenasti pikkust visanud ja otsad ka päris terved, nii et sai jälle minimaalselt võtta. Jei! Minu juuksed on vist läinud tervemaks, sellest saadik, kui hakkasin juuri triibutamas käima, sest sellega seoses käin iga kahe kuu tagant üle tegemas ja otsi lõikamas, mis on juustele hea. Samuti kasutan nüüd korralikult palsamit, juuksemaske ning igapäevaselt juukseõli. On vahet tunda küll.

Ootan juba nädalavahetust, mil viime Kauri jälle mu ema juurde ja ise läheme ööseks Tartusse hotelli. Saame ühtlasi tulevat valentinipäeva tähistada ning kindlasti saan ma kusagil sõitu ka harjutada, mis on ilma lapseta palju kergem. Ta hakkab reaalselt iga kord vigisema, kui me mehega kohad vahetame ja mina juhiistmele istun. See on isegi naljakas, ta teeb seda iga kord! 

Kaheksa nädalat

Olime Kauriga Rimis ja kassapidaja ütles mulle: "Aitäh!"

"Aitäh!" kordas Kaur oma kärust valjult ja selgelt. Aitäh on üks tema sõnadest juba olnud, aga nüüd ütles ta seda superselgelt, kõik häälikud välja hääldatud. Päris lahe, et see vestlus polnud isegi temaga, vaid lihtsalt kuulas kõrvalt ja kordas. Paneb mõtlema, kui oluline nüüd ennast kõrvalt vaadata, kuidas ma teistega suhtlen ja end väljendan, sest laps paneb tähele ka asju, mida ei arvakski.

Kaur sai selle peale kassatädilt ohtralt kiita.

"Sina oled vist küll iga päev heas tujus," ütles tädi Kaurile. Kaur lehvitas rõõmsalt.

Olen Kauri nüüd iga päev kutsunud enda juurde, kui näen, et ta kuskil juba seisab. Enamasti ta laskub siis maha ja tuleb käputades, mõnikord tuleb ka ise astudes. Küll aga olen mitu korda näinud, kuidas ta kutsumata või suunamata ise põrandal toeta natuke kõnnib, et ühe mänguasja juurest teise poole minna. Ta kõnnib päris sirgelt ja ilusti, mitte ei tuterda. Ilmselt kuna alustas sellega pigem hilja, siis oli kehal aega end joonde sättida.

Aga kui palju ta ikka aru saab! Teatud palvetele ta enam ei reageeri jaatavalt, vaid käputab eest ära. Näiteks püüab ta minema kiirustada, kui kutsun teda potile või hambaid pesema. Neliteist korda päevas leiab ta ka põrandalt midagi kahtlast süüa (vaatamata sellele, et meil käib robottolmuimeja põrandalt üle pea iga päev ning iga päev käin raskemini ligipääsetavad pinnad ja tegelusteki üle ka varstolmuimejaga), mille peale ma küsin, mida ta jälle sööb, ja palun tal suu lahti teha. "Mm-mm," ütleb Kaur ja surub suu kõvasti kokku. 

Söögiga läheb ta järjest osavamaks. Täna lõunaks sõi ta tatart liha, sisse tambitud brokoli ja hummusega ning riibus seda ise lusikaga kausist. Kahvliga ta veel nii hästi toitu taldrikult kätte ei saa, nii et enamus on veel näputoit. Aga arvan, et ta söömisoskus on tema vanuse kohta küll hästi arenenud. Harjutame kahvliga ka nii, et puuvilja, mida ta iga toidukorra juurde magustoiduks saab, püüab ta ise kahvli otsa torgata. Tema hoiab kahvlit, mina panen järjekordse mandariinisektori või õunatüki lauale ja tema torkab selle kahvli otsa ning sööb ära. Enamasti on vaja, et mina toidutükki kinni hoiaks, et ta selle ilusti kahvli otsa saaks. Suur kiusatus on tal siis ka emme sõrmi torkida, mitte mandariini.

Öösel tuli mees paar minutit peale mind voodisse ja küsis, kas mul on kõik korras.

"Jaa, ma lihtsalt mõtlen. Et kaheksa nädala pärast saab minust kahe lapse ema," ütlesin ma pimedusse vahtides.

Mees hakkas oma paanikahingamist tegema. Õnneks on kaheksa nädalat päris pikk aeg ja saame selle mõttega veel harjuda ning nautida oma lihtsat ühe lapsega elu, aga juba praegu püüan ma õhtuti võimalikult palju veel väljas käia ja midagi mõnusat teha - kohvik, kino, trenn, iluteenused või sõidutunnid (need viimased küll pole mõnusad) - kuni veel saab. 

Ainult head uudised

Käisin täna riiklikul teooriaeksamil ja tegin selle nagu naksti ära! Olin tegelikult suht kindel juba enne, et teen, sest kõik proovieksamid, mida Liikluslabi lehel läbi tegin, olid kas 0 või 1 veaga sooritatud. Ei hakanud isegi eile väga kordama, vaid läksin istusin õhtul hoopis Pärnu maantee Reval Cafesse ja lugesin oma krimkat nelikümmend lehekülge.

Eksam tundus ikka väga lihtne. Turvalisust puudutavad küsimused, mida oli 10 tk, eriti. Selle ploki küsimustes võib olla vaid 1 viga, aga ma väga ei näe, kuidas seal saaks üldse vigu teha, sest need küsimused on sõnastatud üliilmselgelt, a la kui pime jalakäija tahab üle tee minna, kas lased ta üle, või et kas täiesti magamata olekus või palavikus võib sõita. Ehk need tunduvad natuke lihtsalt eksaminandidele ülekordamisena, kui tähtis on ohutus sõitmisel, aga mitte reaalsete eksamiküsimustena.

Paar tükki oli, kus pidin pikemalt mõtlema ka, näiteks üks parkimiskorraldust ja sadat erinevat infotahvlikest käsitlev küsimus. Muidu võtsin ka mõistagi palju aeglasemalt kui kodus proovieksamite küsimustest läbi klõpsates, kokku läks mul neliteist minutit ehk poole kauem kui kodus tavaliselt. Aga jah, üldmulje jäi, et liiklusteooria küll pole midagi, mida karta. Ehk võib see mulje jääda algul materjali läbi võttes, aga usinalt teste läbi lahendades tulevad õiged vastused peagi. Ehk et ärge tuupige niisama materjale või lugege Liiklusseadust läbi, lootes, et see kuidagi teadmisi kinnistab - seda teevad pigem spetsiaalsed testid. Liikluslabi lehelt soovitatavalt.

Ma nii uhke ikkagi enda üle! Nüüd olen lubadega poole tee peal. 

Ja eile tuli mees töölt koju, hakkas Kauriga klotsidega edasi ehitama ja kamandas, et Kaur ise tema juurest klotside juurde kõnniks. Ja Kaur kõndiski selle kolm-neli sammu ise! Mina olin ka sealsamas kõrval ja me mõlemad aplodeerisime Kaurile vägevalt. Tema esimesed sammud! Vot niimoodi teda spetsiaalselt kuskile kutsunud või meelitanud ma kordagi ei ole, et saada ta neid samme tegema. Mõtlesin, et hakkab siis kõndima, kui hakkab. Tuleb välja, et ikka tasub kutsuda ja meelitada, on talle motivatsiooniks. Siis hakkasin muudkui eile kutsuma, et tule emme juurde! Ja Kaur astus jälle ise need mõned sammukesed minu juubeldavate käte vahele.

Kolmeteistkuuselt siis läbis ta selle tähtsa verstaposti.

Lahe ka, et mees, kes on ju päevad läbi tööl, ikkagi meelitas lapselt sellise tähtsa uue oskuse välja. See näitab, kui pühendunud isa ta on, et mitmed suured oskused on tema nö "kätte saanud". Ja lahe, et me mõlemad olime kohal ja nägime seda päriselus.

Arvan, et Kaur ikka esialgu käputab igale poole ja neid samme harjutame vaikselt juurde. Täna juba nägin, et ta ise seisis ja astus paar sammu, ajades omi asju. 

Kauri arengud

Kuidas läheb meie Kaur-poisil? 

Kaur hakkas eile esimest korda suurtest klotsidest midagi ehitama. Varem on ta olnud lihtsalt mihkel meie ehitatud asju lõhkuma, mistõttu need klotsid tulevad välja kord või paar nädalas. Leidsin, et pole veel eakohane järelikult. Kuigi klotside üksteisest eraldamine on ka hea käeline tegevus. Eile aga märkasin esimest korda, kuidas Kaur kõigepealt hakkas klotse mulle ulatama, ja kui küsisin, kuhu need panna, näitas käega kohta. Mina siis panin sinna paika. Kaur oli nagu ülemus ja mina abiehitaja. 

Kui mees koju jõudsin, rääkisin talle kohe uutest tendentsidest ning nüüd alles ehitamiseks läks. Nägime, et Kaur üritab oma väikese tooli peale ronida, asi, mida ta samuti enne pole teinud. Neid toole ta veel üldse ei kasuta, vaid lihtsalt lükkab ümber, kui teele jäävad, või siis tõstab nende peale oma mänguasju. Nüüd ta venitas end issi abiga toolile seisma, et lauakese peal olevatest klotsihunnikutest kõrgemal olla, ja hakkas päriselt ise ehitama ehk klotse üksteise peale oma väikeste käekestega suruma. Issi turvas tooli ja Kaur seisis ise ning surus raevuka jõuga klotse üksteise peale. Tal on huvitav eklektiline maitse, tegi Gaudi'likke ehitisi.

Sõnu Kauril eriti juurde tulnud pole. Vahel panen tähele, et ta nagu kordab mingeid minu sõnu, nagu kui ütlen peale sööki: "Kõik!" siis tunduks seda natuke teise kõlaga järgi ütlevat. Ka "aitäh" ütleb ta vahetevahel, aga suht lambikate kohtade peal. Aga näen, kui palju ta saab aru, mida meie räägime. Näiteks saab ta aru väljenditest "kammi endal juukseid", mille peale hakkab (kammi vale poolega) armsalt enda pea külge silitama, "puhasta endal pükse" - hakkab riidepuhastusrulliga endal jalgu silitama, nagu emme endal teeb. Ütlesin, et vahetame tolmuimejal mopiotsiku ära, ja Kaur heitis kohe pikali, et diivani alla näha, kust robottolmuimeja tavaliselt välja ilmub. Kui keegi meist ütleb: "Hey Google" pluss mingi ingliskeelne küsimus, siis vaatab Kaur kohe üles riiuli peale, kus Google'i assistendi seade asub, sest ta teab, et selle peale järgneb sealt suunast salapärane naisehääl.

Päris lahedas maailmas kasvab ta üles, kus sa küsid lihtsalt seinalt küsimuse ja ta vastab.

Kehaosadest saab ta ka aru ja riietamise peale sirutab käsi või jalgu soovitud suunas. Kutsumise peale tuleb tavaliselt kohale. "Hakkame joonistama" või "sööma" või "piima" väljendid tekitavad alati reaktsiooni. "Kaur, hakkame hambaid pesema" peale ta ka tihti tuleb ligi ja ajab keele välja, samuti konkreetse palve peale keel välja ajada. Üldse ta mõistab ikka nii palju, et see vahel hämmastab mind!

Raamatuid kuulab ta juba palju parema meelega, ei püüa neid enam tingimata samal ajal närida või lehti liialt kiiresti edasi keerata.

Lusikaga muutub ta aina osavamaks ja umbes pool hommikuputru jõuab tema suhu nii, et ise ammutab lusikaga kausist ja sööb. Pool võetakse täitsa paljaste kätega ka, kui lusikaga vahepeal hästi kätte ei saa või kannatus katkeb. Siis tulen vahepeal appi ja aitan tal putru lusikale, et kogu maailm täitsa pudrune poleks. Aga on ikka päris vahvalt: terve nägu, kõrvad ja natuke juukseid seda täis. Aga see on osa protsessist ja pudrunäo saab pärast lihtsalt puhtaks pesta.

Joob ta tassist peale selle õppimist hea meelega, vahel tahab huvitavamaid vedelikke nagu keefir või piim ümber kallata või nendega rohkem mängida. Ma väga ei keela ka, las uurib. Lehmapiima eraldi joogina alles tutvustasin talle, erilist vaimustust ta veel üles ei näidanud. Tema menüüs on hetkel veel kaks korda päevas alles piimasegu: hommikul 10 paiku ja otse enne magamaminekut, peale vanni. Kolmanda korra ehk peale lõunauinakut ma just kriipsutasin maha ja asendasin lihtsalt snäkiga. Vanus juba sealmaal, et tal ei ole enam piimasegu vaja ning võib sellega üldse kokku tõmbama hakata. Ilmselt viimaseks jääb veel pudel enne magamaminekut alles.

Ööuned on Kauril päris head, viimased ööd on ta ilusti püsinud öö läbi oma voodis, vajanud ehk korra või paar õhtul/öösel plutitamist (tal tuleb praegu hammas), aga maganud ilusti oma asemel edasi. Meil on suur rõõm alles kella seitsme paiku hommikul kuulda võrevoodist esimesi tervitusi. Mina igatahes magan niimoodi palju paremini välja, kui keegi kella viie paiku meie voodisse ei ilmu.

Kaur on avastanud ka peitusemängu ehk tuleb minu selja taha või mõne suurema objekti varju, ja siis ootab, et ma teda otsiksin ja avastaksin, mille peale lagistab suure häälega naerda. Talle meeldib ka teise tuppa minna ja uks peaaegu kinni lükata, et ma hüüaks: "Kaur, kus sa oled?" ja tema saaks kavala näoga jälle ukse lahti teha ja naerda... ja siis seda kümme korda uuesti teha.

Üldiselt on ta ikka jube vahva väike rõõmurull ja emme silmatera.

Tallinna õudseim spordiklubi

Saan täna oma vanasse spordiklubisse tagasi minna, Postimaja Myfitnessi. See on ikka hea klubi: ruumikas, ilus, puhas, vaadetega alla kesklinnale. Pluss seal avati äsja uuesti ka pesuruumi saun.

Kui saunad paar kuud tagasi kinni pandi, kusjuures kuupileti hind hoopis tõusis euro, siis see oli natuke pettumus. Mitte et ma seal väga kaua rasedana istuda tahtnuks, aga natuke ikka peale trenni. Uurisin siis teisi Myfitnesse ja selgus, et Rävala omas on täpselt sama kuupilet, aga seal on olemas ka spa-osa, mida saab vabalt kasutada. Vahetasin oma paketi sinna ümber ja läksin rõõmsalt kohale, mõeldes, et olen eriti kaval.

Selgus, et sama mõtte peale olid tulnud umbes kõik. Et vot see on klubi, kus käia, kuna seal on spaosa. See klubi on raskelt ülerahvastatud ja alaventileeritud. Ausalt, sinna sisse astudes hakkab õudne, sest õhk on nii raske. See on isegi ohtlik, sest niimoodi võib küll mis tahes viirushaigus levima hakata.

Vaade oli sealt akendest samuti poole kehvem ja et üldse vaatega kõnnilindile saada, pidi vedama. Osade lintide ees teisel pool akent on hoopis suur reklaamtahvel, mis vaadet varjab. Seal on vaid 10 kõnnilinti, mis selgelt ei kata ära selle klubi vajadust. Lisaks on osad neist kogu aeg "blokeeritud". Ma ei tea, mis see tähendab, aga masin ei tööta parajasti ja ees on kiri "seade blokeeritud". Et kui 10 linti on, saab igal ajahetkel kasutada umbes kuut. Sellega oli päris kehvasti, sest reaalselt inimesed ei mahu sinna ära. 

Ükskord oligi, et endal keset trenni lihtsalt masin lõpetas töö ja blokeerus. Pahaselt läksin siis minema, tahtes adminnilt selle kohta pärida, aga seal on kogu aeg adminnidel keegi juba ees ja ma oodata ei viitsinud. 

Tuli ka ette, et ma ei saanudki oma 20 minti ellipsil teha, sest ühtegi vaba ellipsit polnud. Pole ka imestada, 4 tükki selle inimhulga peale taas ei kata vajadust ära. Ja masinad on väga tihedalt üksteise kõrvale kokku lükatud, nii et nende vahelt liikuda on veidi hirmus, kardad mõnelt aerutajalt tou saada. Lisaks personaalse ruumi puudumisele.

Reaalselt pole mul selle klubi kohta mitte ühtegi head sõna öelda, see on õudne. Lisaks kõigele väga must ja räpane. Pidin šoki saama esimest korda pesuruumis. See haises ja oli tõsiselt umbne. Mul oli vastik seal käia ning lõpetasin ära oma tava juuksepesu trennipäevale ajastada, sest ma lihtsalt ei tahtnud seal pesuruumis rohkem aega veeta kui kaks minutit üleloputamiseks. Lisaks olid osade duššide veejoad keeratud väga väikeseks, ilmselt kokkuhoiuks. Näed, kui suur dušipea on, aga vett tuleb ainult sisemisest 5 reast. Juukseid sellise veesurvega pesta ei saanudki, nad jäid pusasse, asi, mida mul kodus või teises spordiklubis kunagi ei juhtunud.

Jõudsin sinna jaanuarikuu jooksul 9-10 korda ja koristajat õnnestus näha vist ühel korral. Postimajas näeb iga jumala kord, nad kogu aeg asjatavad seal. 

Ausalt, lihtsalt õudne klubi. Mul oli iga kord nii halb emotsioon sinna ronida, aga kuu aega ikka käisin, sest kuu aega liikumist vahele jätta oleks mulle endale halb. Nüüd ootan rõõmuga oma endisesse puhtasse klubisse naasmist!

Selgus, et spaosast ma isegi polnud üldse huvitatud. Umbes siis läksid veenilaiendid eriti nähtavaks ja ma ei tahtnud enam kuhugi bikiinide väel ronida. Ma käisin seal üks kord saunas ja kõik, rohkem polnud isegi huvi.

Postimaja pisikeses privaatses ainult naiste pesuruumi saunas istuks ikkagi hea meelega :)

"Inisherini hinged"

Eile sõidutunnis suutsin ainult paar korda peaaegu avarii tekitada. Üks kord näiteks hakkasin ringteel rada vahetama, aga ei kontrollinud, et kõrvalt just tuli auto. Õpetaja viimasel hetkel keeras rooli meie raja poole tagasi. Jummel, kus neil on ikka pingeline töö. Ei kadesta ausalt öeldes. Ta näitas mulle ka oma pardakaamera videot eelmisest päevast, kui teise õpilasega hoidis sekundi murdosa võrra ära avarii, sest keegi keelas neile ristmikul ette. Vajutas veel viimasel hetkel kõvasti pidurit, sellal kui õpilase pidurivajutus oli natuke nõrgem. Päris dramaatiline hetk oli tõesti video järgi.

Ja ühel ristmikul pöörasin yololt vastassuunavööndisse ja hakkasin uljalt edasi sõitma, kuni õpetaja mul rooli keeras ja meid meie vööndisse tagasi tõi. "Siin kohal millegipärast hakkavad nii mitmedki õpilased täpselt samamoodi valesse vööndisse keerama, ja keegi ei oska pärast seletada, miks."

"No konkreetsel juhul ma keerasin sinna sellepärast, et sina ütlesid, hoia siit vasakule," ütlesin ma. Aga ta mõtles vasakule oma vööndi piires...

Panime mehega mulle aja juba järgmiseks teisipäevaks Transpordiameti teooriaeksamile. Mul on selles suhtes hea tunne ja usun, et saan naksti läbi, aga eks tuubin need päevad sinnani veel üle. Ja siis oleks teooriaosaga kõik. Ma tahtsingi hirmsasti selle osa kindlasti enne sünnitust ära saada teha, sest siis on ajaga hoopis teised lood ja kõik vabad hetked ilmselt tahan magada või muidu puhata.

Peale sõidutundi läksin ja premeerisin end kinoseansiga, kuna mul oli üks tasuta pilet juba nädal aega soolas ja põletas taskut. Valisin iiri filmi "Inisherini hinged", mis oli treileri järgi vägagi masendav ja võimalik, et ka räige, aga olin kõik muu mind huvitava juba kinost ära vaadanud - olen viimasel ajal palju sinna jõudnud. Ja Inisherinil olid välja pakkuda väga head näitlejad ning tundus, et terav dialoog ning film on ka auhindu võitnud.

Jäin väga rahule. Film oli tõsine, kuigi pakkus ka palju naljakaid kohti dialoogide näol, aga loodus oli imeilus, muusika hea ja näitlejad tõesti võrratud. Tegevus toimub eelmise sajandi alguse Iirimaal üksikul tuulisel saarel. Kõik on mustades värvides, kõle ja külm. Lugu seisneb selles, et kahe keskealise mehe sõprus laguneb, kui üks neist teatab, et ei taha teisega enam sõbrustada, sest too on liiga igav ega meeldi talle enam. Et ta tunneb, elu on üürike ning ta tahaks endast midagi maha jätta, mitte päevast päeva ühe väheütleva mehega lollusi rääkida. Ja hakkab selle asemel muusikat kirjutama.

Teine mees (Colin Farrell) ei võta seda üldse hästi, vaid on megakurb. Alguses tunnemegi kõik talle kaasa, et sõber ta väga ebaviisakal moel hülgab ja kõigi ees naerualuseks teeb, aga mida edasi, seda rohkem hakkab vaataja tundma, et samas on see igaühe õigus, valida, kellega oma aega ja mõtteid jagada, ning tõesti tuleks lõpuks teise jutust aru saada ja ta lihtsalt rahule jätta.

Asi läheb ka üsna dramaatiliseks ja räigeks, kui esimene mees võtab kasutusele väga drastilised meetmed, et teisele lõpuks selgeks teha, et ta ei soovi enam suhelda. Film on lausa alla 14aastastele keelatud. 

Aga see ongi tegelikult hämmastav, kuidas nii lihtsa põhiteesiga film võib pakkuda nii palju. See näitab, et filmil või raamatul ei pea olema mingit megasuurt põhilugu, ei midagi üleloomulikku, teadust, kosmost ega maailmalõppu kaasatud, selleks et see võiks olla väga haarav ja hästi tehtud. Lihtsuses peitub võlu. Lihtsalt ja  kvaliteetselt tehtud asja vaatamine pakub meeltele ikka nii palju.

Hästi lahe oli ka kuulata filmis kõiki neid iiri nimesid ja seda, kuidas nad üldse räägivad. Iga lause lõppu lisatakse "so" või "like", väga võluv.

Filmi kahetunnine pikkus oli ka täiesti sobiv. Ma siin hiljuti just käisin vaatamas kahte kolmetunnist filmi ja leian, et nad mõlemad oleksid võinud väga hästi mahtuda kahe tunni sisse ja kõik samamoodi ära öelda. Kolm tundi on lihtsalt ebaõnnestunud montaaž :D

Juhheii

Tegin kooli teooriaeksami ära! Juhhuu! Mul on nii hea meel, sest mul juba ammu oli vaja mingit eduelamust autokooliga seoses.

Hankisin Liikluslabi paketi - sama leht, mille kaudu eelmisel suvel tutvusin teooriamaterjaliga. Siis aegus mul pakett enne ära, kui harjutustestideni jõudnud oleksin. Nüüd siis jätsin õppematerjali osa seal lehel targu vahele, kuna olin just läbinud ju ka oma autokooli teoorialoengud, ja hakkasin kohe teste tegema. Iga teema kokkuvõtvad testid, kontrolltööd, ja siis proovieksamid. Paari päevaga jõudsin kõik muud testid tehtud, sest suur tuhin oli sees, ja hakkasin eile õhtul proovieksameid tegema. Eriti hea, kuna meie kooli teooriaeksam ongi selsamal lehel, ainult sisse tuleb logida kooli poolt antud koodiga, mitte oma kasutaja alt. Aga ülihea harjutada just samas keskkonnas sarnaste küsimustega.

Ja märkasin, et mul olid enamus teste kõik õiged ehk nulli veaga. Teooria olen endale selgeks teinud nüüd küll. Kõik lapse uneajad ja õhtul ka olen viimastel päevadel Liikluslabis veetnud. Tegin kolm proovieksamit järjest, kõik nulli veaga, ja mõtlesin, et mis ma ikka venitan, teen kohe kooli teooria siis järgi. Ja, noh, seal olid pea kõik samad küsimused, mida just mitu päeva läbi olin teinud, ja ma teadsin kõike insta. Üks viga vaid 50st küsimusest tuli, juhhei!

Siis saatis kool andmed Transpordiametisse ja nüüd saan sinna ka teooriat tegema minna, pean vaid sobiva aja leidma. Vaatasin, et kõik ajad on päeva keskel ja midagi pole R-L, aga eks midagi ikka mehega koos leiame. Tahaks võimalikult ruttu ära teha, seni kuni õhin on sees ja teadmised maksimaalselt värsked. Ootama küll pole mõtet jääda. Tuleb kasutada seda hoogu. Eriti kuna teooriaeksam ei kehti vaid kuu, vaid kooli oma on vist aegumatu ja Transpordiameti oma kehtib terve aasta, nii et on aega peale seda sõitu õppida küll ja veel.