Draamakuninganna ülestunnistused

Ma olen muutunud. Ma ei ole enam see tüdruk, kes nutab ainult nende meeste pärast, kes jäävad talle kättesaamatusse kaugusesse. Nüüd nutan ma ka meeste pärast, kellega ma päriselt väljas olen käinud.

Käisin just M-iga kinos. "Fantastilised elukad ja kust neid leida". Päris kena film oli. Selline nunnukas. Ainult et alates hetkest, kui see algas, tundsin ma vastupandamatut tahtmist koju minna ja oksendada või siis meeletult nutta. Sest vahetult enne seanssi meil oli väike vestlus. Rääkisime M-i elust.

"On veel üks asi, millest ma vist peaksin sulle rääkima," ütles ta kõheldes, silmad säramas. "Lõpuks ikka peaksin. Aga ma ei tea... natuke imelik on."

"Ma juba tean," ütlesin ma maha vaadates. Sest ma tõesti juba teadsin, et nad käivad *-iga väljas (* tähistab siis sama tüüpi, kellega mina suvel väljas käisin, aga kahjuks on neil M-iga sama initsiaal).

"Kust sa teadsid? Mille järgi?" hakkas ta mind usutlema, kui olime kindlaks teinud, et räägime tõesti ühest ja samast asjast.

"Ma lihtsalt aimasin," ütlesin ma. M vahtis mind, silmis midagi kummalist, aga ma ei suutnud täpsustada.

Nimelt sellest, kuidas ta mingi aeg hakkas kogu aeg *-ist rääkima. Seda teevad kõik inimesed, kes kellestki sisse võetud on. Siis kuulsin ma, et nad käisid koos väljas, aga M kinnitas, et ainult kui sõbrad.

"Oot, aga kui mees ja naine on sõbrad, siis mehe arvates ei ole nad kunagi lihtsalt sõbrad," mõtlesin ma ükskord ja ma mäletan, et tundsin endas rahutust kasvamas.

Siis M enam *-ile ei viidanud, vaid tekkis ainult mingi "üks sõber" või "üks inimene, kellega ma kokku saan". See tekitas minus veel rohkem rahutust, sest täpselt samamoodi olin mina suvel *-ile viidanud. Me lihtsalt mitte kunagi ei rääkinud kellelegi töö juures. Mõnes mõttes imetlusväärne, aga see tähendab ka, et me ei saagi enam kunagi rääkida. Nüüd oleks juba liiga imelik. Ja nüüd tunnen ma siiralt, kuidas mu sõprus M-iga, kes on mulle ülikallis inimene, on põhimõtteliselt rikutud. Kuidas ma saan välja kannatada vestlusi temaga, milles iga teine sõna on *?

Esmaspäeval tööl kritseldas M midagi oma märkmikusse ja ma nägin, et seal oli ühe päeva peal kell kaks kirjas mingi restorani nimi.

"Mis see on?" küsisin ma uudishimulikult.

"Üks söögikoht," ütles ta laialt naeratades. See söögikoht tundus tuttav, ja ma võtsin oma telefoni ja guugeldasin, ja nägin, et see oli sama söögikoht, kuhu * mind suvel viis ja mis pidi olema tema lemmik (ja mida ma vihkasin, sest seal oli halb teenindus ja halb söök :D).

Ma läksin tualetti, istusin potile ja toetasin pea vastu seina. Enam ei olnud mingit mõtet eitada, mis toimus. Ja mind ausalt rabas, kui palju haiget see mulle tegi. Siiamaani teeb. Ma olen iga päev õhtul koju läinud ja nutnud. Reaalselt see fakt, et * pidi minema ja valima inimese, kes on siin Tallinnas mulle kõige kallim ja lähedasem. Miks? Kes teeb nii?

Osa minust ütleb, et asi pole enam üldse minus ja et need kaks lihtsalt hakkasid teineteisele meeldima. Kas * oleks pidanud lihtsalt sellepärast tagasi tõmbuma, et M ja mina juhtumisi läbi saame? Ma ei tea. Aga ma tunnen ennast kuidagi... reedetuna. Või noh, seda tunnet, mis mul on, võib päris täpselt kirjeldada südame murdumisena... mille kohta ma ei teadnud, et see mul üldse on. Ja abitusena. Ma tunnen end nii kaotanuna. Ma võin nuuksuda, palju tahan, aga antud olukorras ei muuda see mitte midagi, sest asi pole enam minus.

Ainult et minu maailmas on asi alati minus.

Ja M on nii õnnelik. Siiralt osa minust tahabki, et ta õnnelik oleks, aga kas just täpselt selle inimesega? Sealjuures ise ta ei tea üldse, et iga ta sõna on mulle nagu noahoop. Terve ta olemus on nii armas ja nojah, on ju arusaadav, miks keegi temasse armuda võiks. 

Siis on veel viimane osa minust, mis on puhtalt raevus ja tahaks välja karjuda: "MotherFUCKERRRRRRRR!" Ja *-il silmad peast kratsida. See osa on üpris dominantne.

Minnes tagasi vestluse juurde enne kino, siis M rääkis armsalt maha vaadates, kuidas * oli talle tunnistanud, et on viimased kolm kuud temast mõelnud teisiti kui sõbrast. See oli veel eriti valus, sest see oli nii pikk aeg! Ja ma oleksin tahtnud välja tõmmata oma telefoni ja näidata talle mõningaid sõnumeid, mis * mulle nende kolme kuu jooksul on kirjutanud, mis on, noh, pehmelt öeldes kahtlased, aga... mis vahet seal enam on?

Kurat küll, nüüd, kui ma koju jõudsin, ei tulnudki mingeid pisaraid. Ja iiveldus, millega ma terve filmi võitlesin, oli ka üle läinud. Ainult et söögiisu pole mul juba päevi. Murtud südame sümptom?