Ma olen nii väsinud, nagu kogu aeg. Teist päeva järjest magan päeval, tegelikult hilisel pärastlõunal, ja ärkan enne kella seitset õhtul ega saa üldse ööd ega mütsi aru.
Aga samas, kui uni on, siis tuleb magada, eks ju?
Täna oli nii võrratult soe. Selline ilm on parim. Ma saan kanda lühikesi pükse ja sandaale ja ikka on soe olla.
"Täna ma lähen ujuma," mõtlesin hommikul sihikindlalt. Stroomi rannas on ju väga mõnus päevitada, aga sellise kuumusega on ainumõeldav end ka vahepeal vette kasta. Mõeldud, tehtud... Kuna seal läheb aeglaselt sügavaks ja mul ei olnud kedagi oma asju valvama jätta, siis ma mitte midagi väärtuslikku kaasa ei võtnudki. Ei rahakotti ega telefoni, ainult rannalina, raamatu ja veepudeli. Ja hakkasin siis vaikselt sügavustesse pürgima. Seal oli mitu sellist veesilma, pärast mida jälle liivariba. Esimene veesilm oli väga soe. Teine oli väga soe. Ja siis tuli meri ise ja see oli jääkülm! Ma lihtsalt vandusin. See oli võimatu! See tegi paari sekundiga mu jalad kangeks. Sinna ei olnud võimalik sissegi minna, rääkimata ujumisest.
Jooksin kähku välja ja soojemasse vette tagasi, istusin kivi peale ja vaatasin kahtlevalt neid inimesi, kes tegelikult ujusid. Kui aus olla, siis väga palju neid ei olnud, enamus siblis samamoodi selles põlvekõrguses vees edasi-tagasi ning mängis lastega. Lapsed olid vist üldse immuunsed, sest nemad ujusid küll.
Tegin veel ühe korra proovi ja jooksin jälle välja, tagasi päevitama. Kümne minutiga hakkas mul nii kuum, et ma veensin ennast, igasugune karastus on hea ja see vesi polnud tegelikult nii külm. Läksin jälle sisse, seekord kasutades vana head "jookse vette ja kasta ennast sisse" taktikat. Kastsingi, kaks korda, ja jooksin kiljudes jälle välja. Ma ei tea, kas see loeb nüüd esimese ujumisena, kui sa reaalselt vees oled viis sekundit? Aga teeme, et loeb.
Ma praegu guugeldasin Stroomi ranna veetemperatuuri ja praegu, õhtul on seal 13 kraadi :D Vaevalt, et hommikul soojem sai olla. Pole siis ka ime, et ma araks lõin. Ja kui ma järele mõtlen, siis oli seal punane lipp ka üleval.
Yolo, nagu alati.
Bussis istudes kuulasin kõrvaklappidest Robert Downey Jr-i laulu "Man like me", mis on tõesti üks väga meloodiline laul ja mõjub rahustavalt.
Istusin raugelt ja vaatasin bussiaknast ehitustöölisi, kes trammirööpaid parandasid. Nad olid nii päevitunud, et selja tagant jäi mulje, et nad on mustanahalised.
Aga Viljandis hakkavad homme Hansapäevad. Ma mõtlen ikka tagasi nendele sürreaalsetele päevadele aasta tagasi. Ühe päeva käisin töökaaslasega ringi ja nautisin hansamelu, aga teised päevad olin ma tööl, ja need päevad on mu mällu kustumatu jälje jätnud. Ma mäletan kaootilist segadust, meeletuid järjekordi, inimesi, kes kõndisid ära, sest nad ei olnud ikka oma jooke saanud, metsikut palavust, ja arvekarpe kõikjal. Mitte keegi ei teadnud, kelle omad need olid või kust lauast pärit...
Ja õhtul lõi üks purjus mees meil kaminaklaasi katki, ja siis läks üks õllekraan katki ja igale poole hakkas õlut purskama, ja mitte keegi ei läinud ära, kui me sulgesime, ja me ei saanud välisust lukku panna, sest meil oli ikka veel terrassil meeletu hulk nõusid, mis oli vaja sisse tuua ja ära pesta. Ja sellestsamast lahtisest uksest tuli öösel pool kolm ikka veel inimesi sisse, kes kõik midagi osta tahtsid.
Kui ma lõpuks kell pool neli kodu poole läksin, oli taevas juba valge ja linnud laulsid, ja ma pidin paari tunni pärast sinnasamma tagasi minema. Ja ma lihtsalt naersin endamisi, sest see kõik oli liiga sürreaalne.
Omg. Ma püüan nüüd millelegi muule mõelda.
Käisime eile Nõo järves ujumas Kaisaga, algul oli ka natuke külm, aga pärast oli lõppsoe!
VastaKustutaMa mäletan seda, kui sa koju tulid ja rääkisid seda, Johannesega olime sinu juures siis. Liiga nõutud koht. :D
Oo jaa, ma halasin sellest kõigile, aga teie saite veel need kõige värskemad halamismuljed :D
KustutaUjumise koha pealt, sa oled kas väga karastatud või oli see järv loodetavasti soojem kui meri.