...nagu kommentaator poolajale minnes Saksamaa-Ukraina mängu kohta ütles. Kirjutan siin mängu vaheajal väikest blogi. Megatore ikka, et jalka EM jälle käes on. See on tegelikult esimene alagrupimäng, mida ma korralikult olen jälginud. Kõigile pole peale juhtunud või pole mänginud minu jaoks huvitavad meeskonnad. Eile olid küll omavahel vastamisi Venemaa ja Inglismaa, mõlemad värvikad meeskonnad, aga siis ma millegipärast jälgisin ikkagi poole silmaga ja tegin vahepeal muid asju. Väravad nägin ära, aga sellest kirgede tormist jäin ilma. Kui korralikult mängu ei süvene, siis ei tee ka väravad ja muud muidu karjumist väärt momendid nii palju rõõmu.
Samas oli tõesti dramaatiline mäng olnud. Kõik olid juba kindlad, et Inglismaa võidab, aga siis tegi Venemaa veel teise poolaja lisaminutitel viigivärava ja läks rõõmsalt väljakult minema. Yolo! Jalgpall - kunagi ei tea, mida oodata.
Saksa-Ukraina mängu olen nüüd ikka korralikult, kahe silmaga jälginud, ja ei pea seda kahetsema. Terve poolaeg läks nii kiiresti, et oli raske uskuda, juba nelikümmend viis minutit möödas. Olen muidugi Saksamaa poolt, kindel, teada-tuntud meeskond oma headuses, ja seal on minu Özil ka, aga samas pole mul ka Ukraina vastu midagi. Nendel on see kaart ka, et kuna kõik ootavad nagunii Saksamaa võitu, siis iga üllatus Ukraina poolt leiab positiivset vastukaja. Ja nad olid tõesti esimesel poolajal tublid. Mitu head väravamomenti. Ühe lõid isegi ära, aga fikseeriti suluseis. Teine oleks peaaegu tulnud omavärav Saksamaa poolt, aga pall ei läinud siiski tervenisti üle joone.
Millised emotsioonid!
Pean endale ikkagi telekapaketi hankima, oleks palju mugavam vaadata kui arvutist.
Ja edu siis kõigile, aga eriti Özilile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar