Marili on paar päeva Tallinnas ja peatub minu juures. Ma veetsin terve päeva laiseldes ja käisin rannas magamas ning tegin tagatipuks veel kerge lõunauinaku. No kui und jagub, miks siis mitte. Uinakust äratas mind Liis oma telefonikõnega. Kuna mul oligi parajasti aeg oma meeletu koorem pesu alt kuivatist ära tuua, siis rääkisin aga telefoniga ja marssisin kolm korrust alla ning alles all pesuruumis ütlesin telefoni: "Kurat. Ma unustasin pesukausi ja koti kaasa võtmata, millega seda pesu ära tuua."
Eks ma olin ikka veel unine ka... ja mitut asja korraga ma ikka teha oskan:D
Läksin aga uuesti üles ja sain lõpuks kõige oma pesuga õnnelikult koju. Ma pesen alati meeletult pesu. Ühe inimese kohta. Aga ma ei saa midagi teha. Väga keskkonnavaenulik, aga mulle meeldib, kui kõik mu asjad on kogu aeg puhtad. Erandiks on teksad, aga midagi muud ma naljalt kappi tagasi ei pane, kui see on korraks seljas käinud :(
Igatahes oli mu kodu jumala segi ja hunnikud pesu igal pool laiali, sest ma olin tundide viisi liiga laisk, et seda ära panna. Olin arvestanud, et Marili tuleb hilja õhtul, ja millegipärast tundus mulle tark mõte just hilja õhtul enne tema tulekut ära koristada. (Jep, ma lihtsalt ei viitsinud enne.) Kui teada sain, et Marili natuke varasema rongiga tuleb, polnud enam midagi teha ja ta nägi, kuidas ma päriselt elan :D Ja see pesu sai alles natuke aega tagasi kappi.
Õnneks oli Marili kohe huvitatud randa minekust. Läksimegi õhtul kell kümme randa. Vesi oli natuke soojem kui päeval, aga päris jahe ikkagi. Me kiljusime seal tükk aega, enne kui lõpuks end sisse kastsime. Siis hakkas juba päris mõnus. Ja loojuv päike oli nii ilus. Väga tšill on ikka ranna lähedal elada. Ja nii mõnus, et Marili õhtul ujuma minna tahtis.
Siis jooksime koju, et Portugali-Horvaatia mängu vaadata. Küll alles teisest poolajast, aga meil vist vedas, et esimest ei näinud. Enamik sellest mängust oli košmaarne. Ma olin Portugali poolt, aga nad mängisin nii halvasti. Nii nõrgalt. Ma ei saanud aru, mis nendega toimus, aga neil vist polegi eriti hea turniir olnud. Aga selles mängus nad nagu isegi poleks üritanud.
Horvaatia see-eest valdas enamiku ajast palli ja oli muidu ka päris tubli. Väravaid aga ei sündinud ega sündinud. Juba läks lisaajale, juba lähenes lisaaeg lõpule, aga ikka mitte midagi. Kõik arvestasid juba penaltitega, isegi meeskonnad ise. Nad tundusid mõlemad väsinud ja mittemotiveeritud. (Penaltid muuseas pole minu meelest kõige hullem stsenaarium, eriti kui tegu pole just sinu lemmikmeeskonnaga. Siis on see draama hea. Kui meeskond on aga megalemmik, siis nagu ei taha, et nad just penaltite pärast peaks kaotama.)
Ja siis, lisaaja lõpul, neli minutit enne lõppu, lõi Portugal värava. Ronaldo püüdis lüüa, aga põrkas väravavahist tagasi, ja tema meeskonnakaaslane (jumal teab, kes) lõi siiski sisse. Millised emotsioonid! Kõik hullusid. Täpselt enne lõppude lõppu. Nii selle turniiri vaimus, kus nii palju väravaid lüüakse just lõpus.
Mul hakkas horvaatidest isegi lõpus kahju, sest nad olid nii õnnetud. Ja päris tublisti mängisid ju ikkagi. Paremini kui Portugal.
Nii et kokkuvõttes sai igavast mängust ikkagi emotsioonide virvarr. Jalgpall!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar