Väga tšill reedeõhtu oli. Seadsin ennast hommikul parajasti bussi jaoks valmis, kui akna taga algul nõrgalt ja siis aina tugevamalt sahisema hakkas ning võimas kärgatus käis. Üks pisike äikesetorm käis üle, nii et pole asigi. Vaatasin natuke aega vaimustatult pealt, sest et mulle äike meeldib, aga siis tuli meelde, et pean kohe välja minema, ning mu vaimustus kahanes natuke.
Mul on bussipeatus kohe maja kõrval, aga uskumatu, kui pikk see teekond tundub, kui väljas sajab.
Läksin ostsin endale H&Mist mustad kingad, sest mul ei ole ühtegi paari kõrgeid kingi. St mul on paar paari, aga neid ei ole võimalik kanda rohkem kui minut järjest. Õigupoolest peaksin nad ära andma, sest ma tean, et ei pane neid enam kunagi jalga. Nad on liiga ebamugavad või on kontsad liiga kõrged või liist liiga kitsas. Ma olen vist vaikselt sellesse ikka jõudnud, kus ma eelistan ainult mugavaid kingi. Miski muu pole seda vaeva väärt. Ma mäletan peoõhtuid, kus olen poole peal pidanud kingad jalast kiskuma, sest ma ei suutnud nendes enam seista. See pole ju normaalne.
Uued kingad olid ka kõrged, aga sellise kavala platvormkontsaga, et täiega mugavad. Mitte midagi polnud tunda.
Viljandi bussis oli üle mõistuse külm. Mul, nagu alati, oli tunne, et kohe suren. Ja nagu alati, läksin bussijuhti paluma, et ta soojenduse sisse lülitaks, mida ta ka tegi, ja see oli niiii hea tunne, kui radikatest sooja õhku tulvama hakkas.
Kuu aega tagasi, kui ma sama otsa sõitsin, oli veel palavus ning bussis lülitus hoopis konditsioneer välja. Printsess herneteral, nagu ma olen, läksin tookord bussijuhti paluma, et ta selle tagasi sisse lülitaks.
"Ma ei saa mitte midagi teha," vastas ta. "Konditsioneer läks järsku rikki ja hakkas hoopis kuuma õhku puhuma. Pidin selle üldse välja lülitama."
Juhi auks peab ütlema, et kui järgmine peatus tuli, siis läks ja tegi ta aknaluugid lahti ning Tallinna eel ütles mikrofoni, et konditsioneer oli rikki läinud ja et ta vabandab tekkinud ebamugavuste pärast :D
Igatahes, õnnestus mul seegi kord eluga Viljandisse jõuda. Oli selline ilm, et mitte ühtegi otsa ei olnud võimalik jala teha, vaid ainult taksoga (eriti, kui oled printsess herneteral!) Istusin taksosse ja ehmatasin sellega natuke muhedat vuntsidega taksojuhti, kellel parajasti tahvelarvutist mingi vali seebikas käis.
"Kas see on "Reetmine?"" küsisin irvitades.
"Kas te vaatate ka seda?" küsis taksojuht innukalt.
"Ei, aga terve mu pere vaatab. Mingid nimed tulid kohe tuttavad ette."
Ülejäänud taksosõit kulges valjude draamade saatel. Kedagi kindlasti parajasti reedeti seal. Pealegi rääkis keegi seal just, kuidas Istanbulis on hästi mugav taksoga sõita. Kui meta! Tuletab mulle meelde seda korda, kui ma endal ükskord juukseid lõikasin, taustaks mängimas "Girlsi" osa, kus Lena Dunham endal ise juukseid lõikas.
Igatahes eile viisin asjad Nati juurde, sättisime natuke ja tegime juba kergelt peoga algust, ning suundusime minu vanasse ja tema praegusesse töökohta istuma, kus tal oli laud kinni pandud. Ees ootas päris lahe üllatus:
Nati töökaaslased olid päeval suure plakati meisterdanud ja koos õhupallidega laua kohale riputanud. Täisvärk :D Ja laual oli lina ja täiskate ning kõik kohad olid küünlaid täis. Üliarmas minu meelest.
Kogu õhtu oli supertore. Ma ei tundnud osasid Nati sõpru üldse, aga kõik klappisime hästi ning õhtu edenedes tekkisid juba mingid peonaljad. Näiteks hüüdsid õhtu lõpupoole kõik lambikates kohtades vestluse ajal üle laua: #nofilter! ja #wokeuplikethis! Ja kõik naersid nagu segased.
Eriti mina, ja mul isegi pole instagrami, nii et kust mina selliseid nalju tean?
Ahjaa, ma ju stalgin kõikide teiste instagrame...
Õhtu teises pooles läksime veel tantsima ja jäime klubisse kella kolmeni, aga ausalt, see niisama istumine ja rääkimine oli veel palju toredam. Kas ma hakkan vaikselt klubidest ka välja kasvama, peale ebamugavate kingade? Ei tea. Lihtsalt nii hea oli koos olla ja jutustada.
Nüüd olen tagasi Tallinnas, ja ausalt, parim koht maailmas on oma teki all soojas, tass kohvi kõrval :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar