Ma võtan vahepeal vastu kummalisi otsuseid. Üks neist oli viimasel esmaspäeval, kui tahtsin minna kinno, sest et Solarise Apollos olid kõik piletid 2,99.
Ma pean insta seda võimalust ära kasutama! mõtlesin ma, ja valisin filmiks Now you see me 2 ehk Nüüd sa näed mind 2. Teine osa paar aastat tagasi välja tulnud mustkunstnikejandile.
Kummaline oli see otsus sellepärast, et esimene osagi ei meeldinud mulle eriti. Seega on mul kummaline teist osa arvustada, sest ma juba eos läksin vaatama enda jaoks vale filmi. Aga et ma ta siiski ära vaatasin, siis ma temast ka kirjutan.
Kogu selle jandi võiks kokku võtta ingliskeelse sõnapaariga pretentious bullshit. See film nagu üritas olla midagi, mis ta ei olnud. Üritas olla naljakas - ei olnud, üritas tekitada intriigi - kes on salapärase võrgustiku Silm taga, kas mustkunstnikud saavad kätte järjekordse salapärase maailmat muutva mikrokiibi - mitte kedagi ei huvitanud. Siis üritas film tekitada vaatajas emotsioone, kui jälle kisuti mängu Mark Ruffalo kehastatud mustkunstniku isa surm. Sellest oli juba eelmises osas juttu. Mark Ruffalo isa oli samuti olnud mustkunstnik ja surnud kunagi ühe triki tegemise käigus, kui ta end vee alla raudkirstu aheldas ja enam välja ei saanud. Sellest räägiti juba esimeses osas piisavalt ning juba siis ei saanud ma lahti mõttest, et kogu see lugu mõjus pigem koomiliselt. Nagu, raske on kahju tunda kellestki, kes ennast ise vee alla kinni paneb, et trikki teha. Ja nüüd uuesti sama lugu? Ma ei usu, et kedagi huvitas.
Kogu filmi stsenaarium oli sarnane esimese osa omale: hästi palju actionit, hästi palju keerdkäike ja pöördeid. Neid veeti alt, ei, hoopis teda veeti alt, nüüd veeti kõiki alt! Kedagi ei saa usaldada. Okei, sellega mul isegi probleemi pole. Millega mul oli probleem, olid dialoogid. Nii võimatult kehvad. Nii mittemidagiütlevad. Nii vaesed. Ja kuigi näitlejad olid kõik kõvad, siis selles filmis nad kahvatusid. Ma ei saa öelda, et ma oleks ühegi näitlejatööga seal rahule jäänud. Ometi mulle näiteks Woody Harrelson väga meeldib. Ülikõva! Now you see me's mängis ta peale oma tegelaskuju ka oma tegelaskuju kaksikvenda, ja mängis täiesti kohutavalt ja üle, ja mitte miski, mida ta ütles, ei olnud naljakas. Mark Ruffalo nägi välja nagu räsitud kodutu. Lizzy Caplan, kelle vastu mul ei ole muidu midagi, tundus kohmetu, ning igale ta repliigile järgnes täielik vaikus. Jesse Eisenbergi nohikusarm ei pääsenud üldse mõjule. Ta lihtsalt ei mõjunud hästi. Daniel Radcliffe'ist ei taha ma üldse pikemalt rääkima, sest ta oli seal filmis samuti košmaarne. Harry Potterist ikka head kurikaela ei tule. Õõh.
Kui isegi Morgan Freeman oma repliikides tahtmatult koomilisena mõjuma hakkas, sain ma aru, et päästa ei ole enam midagi, ja hakkasin oma istmele naaldudes kurvalt filmi lõppu ootama.
Tegelikult nii hull, et mul selle filmi kohta mitte ühtegi head sõna ei ole öelda. Midagi õnnestunut peaks ju igas filmis olema! Aga ma ausalt ei oska mitte midagi sellist välja tuua. Palun, palun ärge minge seda vaatama :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar