Minu jaoks jäid jaanid sel aastal suhteliselt ära, sest ma olin tööl. Kõik jaanid. Mis teha, kui ma nii usin olen. See-eest märkasin kahekümne kolmanda õhtul koju sõites, kui ilus ja soe ilm oli. Haruldane jaanilaupäeva kohta. Nendel, kes midagi tegid, tõesti vedas sel aastal ilmaga.
See-eest helistas kahekümne teise hommikul, kui ma parajasti tööle hakkasin jõudma, Tiina, ja ütles reipalt, et lugu on nüüd nii, et tema tahab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpupeole minna ja mina lähen ka.
"Ei mingit vastuvaidlemist," ütles Tiina ülbelt. "Mind juba eos ei huvita."
No okei, tegelikult Tiina nii ei räägi, ta hoopis tegi väga armsasti ettepaneku, ja mina olin kohe nõus, sest nägin selles võimalust jaanide paiku siiski mingi pidu maha pidada. Samuti oli mul kohe hea meel, et olin sellest eelmisel õhtul koristanud (nii et Tiina ei pidanud nägema seda segadust, mida Marili nüüd nägi :D).
Suundusin peale tööd kohe akadeemiasse, kus Tiina mind oma sõpradega juba lõbusas tujus ees ootas. Ma läksin esimese asjana uurima, mida pakutakse väikese leti taga akadeemia siseõues. Leti kohal oli suur kiri "Lõpuvikat".
"Mis on lõpuvikatis?" küsisin ma neiult leti taga.
"Maitse, siis saad teada," ütles neiu kurjakuulutavalt naerdes, ja hüüdis mulle järgi, et teine tops on juba odavam. Etteruttavalt võin öelda, et pea ma ka teise topsi järele läksin, sest mulle lõpuvikat maitses. Oli mingi viinakokteil marjadega.
Kõik muusikainimesed olid nii... teistsugused. Teistsugused minu tavalisest tutvusringkonnast. Ehkki Marili ja Tiina on ka muusikainimesed, aga nendega ma olen ära harjunud. Nüüd oli neid lihtsalt nii suures kontsentratsioonis, et see oli huvitav vaadata. Kõik tundusid nii... tundelised. Naised olid kõik nii malbe olekuga. Ja mehed tundusid, nagu nad kirjutaksid öösiti luuletusi. Kõik soovisid üksteisele palju õnne. Õhtu oli aga väga ilus, mahe ja soe, täpselt nagu kahekümne kolmanda omagi. Ja nii valge...
Tirisin varsti Tiina kõrvale ja hakkasin talle pihtima oma järjekordsest crushist (vaene Tiina... aga parima sõbranna kohustused). Mingi hetk läks sees käima disko, kus mängiti kaheldamatult kõige halvemat muusikat üldse. Muusikaakadeemia küll... aga võib-olla nad ei keskendu päris sellele sajandile. Tuju oli ikkagi hea. Tiina tabas hästi ära täpselt selle hetke, kui ma hakkasin mõtlema, et võiks koju minna, ja küsis, kas ma tahan koju minna, ja ma vastasin, et jaa.
Õhtu naljakaim osa oli Tiina ja basseini flirt. Õue oli nimelt välisauna kõrvale üles seatud täispuhutav bassein. Tiina kogu aeg vaatas sinnapoole ja ohkas igatsevalt. Vahepeal käisime basseinis vett katsumas. Külm oli. Vahepeal ütles Tiina poole tantsimise pealt: "Lähme vaatame, kas kedagi on juba basseinis."
Ma juba hakkasin kaaluma ta basseini sisselükkamist. See oli lihtsalt nii pull, kuidas ta seda vahetpidamata piidles.
Siis, vahetult enne meie äraminekut, hüppas kolm poissi saunast basseini, ja Tiina nägu oli nii õnnelik, sest lõpuks oli keegi basseini läinud! :D
Koju läksime taksoga, sest nii hilja oli. Naaldusin tagaistmele ja vaatasin öist Tallinna. Suvine Tallinn on ikka jube ilus. Maagiline.
"Täna öösel vist ei lähegi pimedaks," ütlesin Tiinale. Taksojuht, kes oli täiskiirusel edasi kihutanud, karjus äkki: "Kurat!", pidurdas järsult, keeras peatänaval ringi ja pööras kõrvaltänavale, kuhu ta oli unustanud õigel hetkel keerata.
Me ei jõudnud veel isegi naerma hakata, kui ta soliidselt "Vabandust," pomises ja edasi kihutas.
Nüüd ma luban endale veel ühe muige, kui mõtlen Tiina ja ta basseini peale, ja lähen teen endale teise tassi kohvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar