Täna sõitis isa Tallinna, mina läksin talle Kosmose kino juurde vastu ning jalutasime natuke ringi. Käisime Lidos söömas ja kõndisime vanalinnas. Väga ilus ja soe ilm oli.
Kui me parajasti Raekoja platsil valisime kohta, kuhu istuda ja kohvi juua, kõnetas meid üks üliaktiivne sisseviskaja inglise keeles ja rääkis midagi sellest, kuidas me kõik saame õnnelikuks, kui me sinna terrassile istume.
"Me oleme niigi õnnelikud," ütlesin eesti keeles.
Järgmise lause ütles ta mulle ikka inglise keeles, sest aju polnud vist veel ümber lülitunud. Siis jätkas eesti keeles: "Oli see vast ämber! Aga äkki andestate mulle!"
Kuna me nagunii otsisime kohta, kuhu istuda, siis istusimegi sinnasamma päikese kätte ja jõime kohvi. Paari meetri kaugusel meie lauast tegutses sama sisseviskaja edasi, kõnetades endiselt möödujaid ainult inglise keeles. Päris paljud neist vastasid eesti keeles ja ta lobises kõigile täpselt samade fraasidega vastu: "Oli see minu poolt alles ämber!" :D Ja hakkas juba eesti keeles nende terrassi üles kiitma.
Samas, eks nende klientuur olegi suvel rohkem välismaalased (khm, Raekoja platsi hinnad!) Mul on töö juures samamoodi, enamik kliente on välismaalased, eestlasi on äkki mingi viiendik? Ja alguses ma hakkasin ka kõigile Hello! ütlema, aga samamoodi oli naljakas, kui inimene mulle eesti keeles vastas, ja teiseks mõtlesin, et aga kuskohas maailmas nendele turistidele veel Tere! öeldaks? Ainult siin! Ja nüüd ma ütlen kõigile tere eesti keeles, isegi kui kaugelt on näha, et eestlasega tegu pole.
Ainult vahel tuleb ikka ette, et pikas järjekorras teenindad hulka välismaalasi ja siis ühte eestlast ja pöörad korraks selja ning teed midagi muud ning tagasi pöörates oled juba unustanud ning hakkad teises keeles rääkima. Aju ei suuda samal lainel püsida.
Hommikul, kui ma voodis kohvi jõin, helistas Tiina, ja me rääkisime autokoolist ja blogijatest. Ja kui ma isa bussi ootasin, helistasin Liisule ning me rääkisime jalgpallist ja jalgpallist. Hakkasin siin mõtlema, et kui mingid lambikad väikeriigid nagu Island ja Wales on EM-ile jõudnud, siis äkki on ka Eestil kunagi lootust? Megavahva oleks elada EM-il kaasa Eestile! Vot siis alles saaks jalka siin populaarseks.
Praegu käib taustaks Šveitsi-Rumeenia mäng. Rumeeniasse suhtun ma leigelt, nii et olen siis parem Šveitsi poolt. Või kohtuniku. Ma tšekkan alati kohtumiste alguses kohtunikke ka ja nad on enamasti minu meelest nii kuumad. Nii heade kehadega :D Sest nad peavad kõigist kõige rohkem jooksma, et kogu aeg palli lähedal püsida.
Aga postituse pealkiri tuleb sellest, et kui ma olin isa Kosmose juures uuesti bussi peale saatnud, läksin koju ja ostsin terve kilo maasikaid. Neid kodus kilekotist välja võttes vaatasin algul, et nad on niiii lödiiid... Aga siis maitsesin ühte ja sain jälle rõõmsaks, sest ülimagusad olid. Parimad maasikad, vaatamata kaubandusliku välimuse puudumisele. Sellest sordist, et kas sööd kohe ära või mitte kunagi. Juba paar tundi oleks nendele liiga palju olnud. Nii et pistsin nad kohe nahka ja nüüd on mul näol suur naeratus.
Rumeenia viskas just penaltist värava ja mina jäin sellest ilma, sest blogin siin. Thanks, Obama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar