Kallistamiste päev

Omg, nii väsinud. Lihtsalt nii väsinud. Ma ei tea, mis minuga on, aga kogu aeg olen väsinud. Praegu näiteks on mul käsil graafiku järgi "lühike nädal", mis tähendab, et kaks päeva tööl ja viis vaba. Ja ometi olen ma praegu, teise tööpäeva lõpuks, läbi mis läbi. Kehal on suva, et on lühike nädal, sest tema tunnetab seda rütmi ikka nii: kolm tööl, kaks vaba, kaks tööl, kolm vaba, kaks tööl, kaks vaba jne... Kehal on suva, et parajasti nädal vahetub.

Päeva lõpuks hakkasin sellest tulenevalt juba suhteliselt seosetut juttu ajama ja kõige peale naerma.

"Kas sa oled purjus?" küsis töökaaslane. "Jätsid hommikul rohud võtmata?"

Itsitasin natuke aega ja märkisin: "Kummalisel kombel ei ole sa esimene, kes minult seda küsinud on." (Täpselt samas sõnastuses küsiti eelmises töökohas.)

"Ma ei imesta," ütles ta.

Hakkasime vaidlema, kumma sõna yolo rohkem on, aga minu meelest ei ole kahtlust, et minu oma. Ma olen seda ikka megalt kuritarvitanud. Töö juurest välja kõndides ütlesime täpselt kooris: "Davai... yolo siis," ja hakkasime naerma. 

Aga muidu need päevad, mis ma siin Tallinnast eemal veetsin, olid super. Kõigepealt põrutasin Viljandisse ja ehmusin kohe bussilt maha astudes, kui vaikne seal oli. Milline kontrast võrreldes Tallinnaga. Samas olid nad oma sahmaka inimesi ja möllu just kätte saanud, sest Hansapäevad olid äsja lõppenud, aga neist jäin ma ilma, sest olin tööl.

Saime kohe Nati ja Mikoga kokku ning lõime pudelitel põhjad pealt. Ma ei olnud nii ammu niimoodi väljas istunud, mu sotsiaalne elu on suhteliselt ära vajunud. Mõnus oli vahelduseks sõpradega koos olla. Lisandusid veel paar Nati sõpra ja kella kuueks õhtul olin mina igatahes juba svipsis mis svipsis. Jätsime hüvasti ning ma läksin Tiinaga kokku saama, et koos sellele kontserdile minna, mis oli olnud üldse meie põhjus Viljandisse minekuks. Tegu oli ühe neiu diplomikontserdiga ning see oli intiimne ja lühike. Kuna ma olin nii lõbusas meeleolus, pidasin lõõtspillimängule päris hästi vastu. Neiu tegi üks-kaks lugu ka klaveril ja need lood olid insta minu ja Tiina lemmikud. Mis teha, klaveri vastu ikka ei saa.

Pärast kontserti läksime minu vanasse töökohta, et Willyle ja kokkadele tere öelda. Samuti olin ma kuulda saanud, et Nati oli päeval sinna oma sünnipäeva puhul tordi viinud ja vaistlikult teadsin, et sellest oli midagi kindlasti alles, sest Willy näiteks ei söö üldse magusat. Sadasime aga sisse ja nõudsime Nati torti endale ning saimegi ühe viilu kahe peale jagamiseks. Tegin aga Willyle ja kokkadele kalli ning tervitasin endisi püsikliente ning armas oli. Aga kuidagi... eemaldunud tunne oli ka. Naljakas. See ei olnud enam minu koht.

Õhtul Puhjas kallistasin ema ja Pääri ja Päär edvistas:

Ja käisin rattaga sõitmas ja üleüldse väga mahedad päevad olid.

Kõige parem on, et homme saan Viljandisse tagasi sõita, sest reedel võtab Nati oma sünnipäeva alles korralikult ette. Woohoo!