Laupäev

Et pean täna hommikul vanaema sünnipäevale sõitma, mõtlesin juba eile õhtul Puhja tulla, et täna oleks vähem sõita.

"Mine jah," ütles ema, kes juba vanaema juurde teel oli, "siis on Päärlasel seltsi. Pluss sa saad vaadata, kas ma jätsin vetsu tule põlema või ei."

"Sa oled ikka selline Monk," ohkasin.

Kodus oli Päär mõnus ja nunnu ning puges kogu aeg külje alla. Mina aga pidin emale helistama, sest ei saanud telekale pilti ette.

"Pane antenn taha," soovitas ema soojalt, õrn haletsusvarjund hääles.

"Jaa, aga siin ju ei ole ühtegi ant...aaaaa."

Ma olin juba oletanud, et telekas on nii moodne, ta võtab pilti õhust nagu wifit või midagi.

Või ma lihtsalt pole väga arukas. Iga USB-juhet panen ma arvuti taha alati kolm korda: vale pool, jälle vale pool, aa, esimene kord oli ikkagi õige.

Vähemalt on mul üks salatugevus: purkide avamine. Selle koha pealt olen ma ülitugev ja see alati üllatab inimesi. Üleeile tööl Nati aina pusis ja pusis ühe purgi kallal. 

"Anna siia," ütlesin oma friikartuleid kõrvale pannes. "Ma teen lahti."

Ta oli üliüllatunud, kui ma purgi napsti lahti tegin, ja palus sellest mitte teisele töökaaslasele kirjutada, sest tal on mark, et mina olen temast tugevam.

"Kuidas sa teadsid? Ma just koostasin mõttes sõnumit."

Kirjutasin ikkagi teisele töökaaslasele ja ütlesin, et aitan siin tossikesel purke lahti teha ja värki. Ma ei jäta iialgi kasutamata võimalust uhkustada.

Teisel teemal: ma ostsin endale sellisest imelikust poest nagu Takko Fashion mustad retuusid, mis on lihtsalt maailma parimad retuusid! Selliste kohta vist öeldaksegi, et istuvad nagu teine nahk. Nad on ülimugavad ja ma olen neid ostmisest saadik vaevalt jalast võtnud. Kannan neid kodus, tööl, mõnikord magades, ja nüüd lähevad nad vist ka sünnipäevale...

Samuti olen väga rahul oma uute beežide tänavakingadega... kaltsukast. Ausalt, Viljandis on kaltsukaid hulgim ja neis on parim valik. Antud kingad on number nelikümmend, kaks numbrit suuremad, kui mul vaja, aga ausalt öeldes seda mugavamad. Ja sisetald on nahast.

 

 

"The Girl on the Train"

Sobrasin Viljandi Rahva Raamatus ja sattusin "The Girl on the Traini" peale, mille pikema kaalumiseta ära võtma pidin, sest ma kuulsin sellest lihtsalt igalt poolt. Raamatuarvustustest ja lehtede "uue raamatu" rubriigist, internetis räägiti juba kavatsetavast filmist.

Tegu pidi olema uue "Gone Girliga", mis ei ole just halb soovitus. Ma pole "Gone Girli" lugenud, aga olen näinud filmi ja see oli võimas.

"The Girl on the Train" haarab kaasa küll. Loo peategelaseks on Rachel, kes sõidab iga päev rongiga Londonisse ja tagasi. Rong peatub alati ühe kindlal tänaval ja Rachel jälgib üht kindlat maja, kus elab abielupaar, keda ta kutsub Jasoniks ja Jessiks. Nad tunduvad nii ilusad, nii täiuslikud, et Rachel kadestab neid. Ta mõtleb neile välja tausta ja eluloo ja ootab iga päev oma rongisõitu, et neid näha, seda enam, et tema enda elu on täiesti tühi. Mees jättis ta kaks aastat tagasi maha, ta on alkohoolik, kellel pole ühtegi sõpra ning ta vallandati joomise pärast isegi töölt. Tõtt-öelda pole Rachelil isegi põhjust rongiga iga päev edasi-tagasi sõita, ta vaid teeskleb töölkäimist, et korterinaaber vallandamisest teada ei saaks.

Asja ei tee paremaks fakt, et Jasonist ja Jessist paar maja edasi elab Racheli eksmees oma uue naise ja lapsega, nii et iga päev peab ta kramplikult sellest majast mööda vaatama.

Ühel päeval näeb Rachel Jasoni ja Jessi majast mööda sõites midagi, mis ta illusiooni purustab: võib-olla nad ei olegi nii täiuslikud. Järgmisel päeval läheb Jess - või Megan, nagu ta nimi tegelikult on - kaduma...

Ma ei saanud seda raamatut käest panna. Alustasin Aida kohvikus, kus peale paarikümmet lehekülge haarasin telefoni ja guugeldasin ikkagi välja, kes mida tegi. Mul ei ole kannatust, et raamatu lõpuni oodata nagu teised. Aga see ei takistanud mul ülejäänud sisu nautimast. Ja ootamatu oli see igal juhul. Põnev. Kodus lugesin kella kolmeni öösel, seni kuni läbi sain. 

Filmi jaoks juba otsitakse näitlejaid. Emily Blunt on Racheli ossa kinnitatud, mis on natuke naljakas, sest raamatus kinnitatakse korduvalt, kui mitteatraktiivne Rachel on. Võib-olla nad teevad Emily Blunti kuidagi filmi-koledaks, aga vaevalt see väga hästi õnnestub.

 

Täna hommikul vihma peale üles ärgates polnud mul kohe üldse kahju. Hoopis mõnus on. Joon siin sigurikohvi ja püüan enne tööle jooksmist kähku blogi kirjutada.

Eile pakkisin rätiku kotti ning helistasin sõbrannale, et ta ujuma kutsuda. Pidime ju viimast sooja päeva ära kasutama.

Järveäär oli rahvast täis ja vesi üpris soe. Mingid lapsed loopisid üksteisele muda ja puuoksi ("Rästik!") ning millegipärast sattus see kraam kogu aeg minu lähedale ja pritsis mind täis, mille peale keegi neist hooletult "Oih!" ütles ja edasi viskas. Parem ikka kui eelmine kord, kui me sõbrannaga päevitasime ja mingid poisid talle kaks korda järjest jalgpalliga vastu silmnägu andsid.

"Kas sa oled debiilik või?" karjus sõbranna, kel ei ole just minu tagasihoidlikkust.

Pärast lesisime rannalinal ja rääkisime puhkusest. Me läheme õige varsti kogu töökollektiiviga reisile ja pole vist vaja öelda, et kõik ootavad seda väga. Ma tunnen, et me oleme puhkuse täiega ära teeninud.

Ja pole paremat tunnet kui reisile mineku ärevus. Kogu aeg mõtled, mida ja kui palju kaasa pakkida, mida te seal tegema hakkate, passist ja varusokkidest, pisi-pisikesest läätselahusest, mida lennukisse lastaks... 

Ja hotellis on bassein.

Loomatopised ja kodulugu

Hüppasin tänasel soojal suvepäeval läbi Viljandi Muuseumist. Jäin täitsa kauaks, sest leidus üht-teist huvitavat.

Kohe esimeses saalis leidunud loomatopiseid silmitsedes püüdsin end tuttavamaks teha mõndade linnuliikidega. Väga edukaks see vist ei osutunud, lindudest rohkem huvitas mind nende ingliskeelse nimetuse meeldejätmine.

Kohustuslik karupilt

Vaatasin ilvese topisele otsa. Ilves vastas õudse irvega. Kas see irve oli tal näos surmahetkel? Ilvese käpad olid ümarad ja nunnud ja ma ei saanud midagi parata, et mõtlesin, tal oleks neid käppasid endal rohkem vaja olnud kui sellel muuseumil.

Siis oli seal hunnik kivikirveid ja nende kilde, ja vanaaegne rehetuba. Pime, madal ja väike. Ma pidin seal end surnuks ehmatama, sest rehetoa laua taha oli seatud üks elusuuruses mees piiblit lugema. Jumal, kuidas ma ehmusin, enne kui aru sain, et tegu on nukuga. Aga parem ei hakanud sellegipoolest, ma ei suutnud seda nukku silmist lasta ning kogu rehetuba mõjus üliväga masendavalt, nii et lasin sealt parem ruttu jalga ja suundusin teisele korrusele, mis oli pühendatud Nõukogude ajale.

Seal oli juba päris huvitav. Telekas mängis ringvaade, nagu neid oli vanasti kinos enne filme näidatud, teemaks "Meie linnu: Viljandi".

"Kas teadsite, et selles linnas on igal neljakümnendal inimesel oma isiklik individuaalelamu?" küsis plekine naishääl, taustaks mustvalged vaated Viljandist. 

Seintel oli palju plakateid. Osad vanaaegsed reklaamid, osad üleskutsed toetada venelasi või sakslasi või toetada eestlasi. Mõned kutsusid üles täitma oma eestlase kohust ja minema nagu üks mees põllumeestele appi vilja koristama. 

Kui eksootiline.

Ma olen üldiselt näitustel ja muuseumidel pildistamise vastu ning püüan seda teha nii vähe kui võimalik, et hetke nautida, aga peale karu pidin üles pildistama ka terve hulga neid plakateid, sest need olid lihtsalt nii tähelepanuväärsed.

Valige naisi! Aktuaalne ka tänapäeval

Igavene needus ja surrrm...

Jätan meelde!

 

Kiik-surmalõks

Kui paar kuud tagasi Polina mul Viljandis külas käis, siis peatusime raamatukogu vastas väljakul ja kiikusime natuke. Õige natuke, õige tasakesi, sest ausalt öeldes olime hämmingus, mis kummaline mõrvarkiik see selline on.

Sellel ei saa ju kiikuda, ilma et sa teise kiikujaga kokku ei põrkaks! Kas Putin lasi selle sinna püstitada, et eesti noorsoo ridu harvendada?

Kogu aeg, kui ma peatänaval sammun, heidan ka neile kiikudele jälle pilgu. Noored teevad igasugu kummalisi trikke, et seal kiikuda. Ühed teevad ettevaatlikult "pendlit", ehk kiiguvad vastastikuses rütmis, mis on tore, senikaua kui see valesti läheb. Täna oli seal kamp lapsi, kes pidid kurvalt kiigul kügelema ja vaatama, kuidas ainult üks tüdruk nende seast kiikuda sai, kõrgele ja kaugele. Tüdruk ei öelnud midagi, aga ta kindlasti mõtles, et on maailma kuningas.

Täna nägin kiigu juures hoiatussilti ning läksin asja uurima.

 

Nüüd on kõik selge! Tegu on kiiguga, mis ei ole kiikumiseks mõeldud. Väga hipster ja väga diip.

Ja mina veel ütlesin, et mulle animafilmid ei meeldi

Sõitsime emaga Pärnu, et teha üks kinopäev-väljaskäimise päev-niisama tore päev. Meil on vaikselt tekkinud traditsioon vaadata koos kinos lastefilme ning Liis soovitas väga animafilmi "Pahupidi". Valisime 3D-seansi, sest nende linastumisaegu oli rohkem, kuigi 3D meile kummalegi erilist muljet ei avalda.

Hea film oli. Ma isegi nutsin natuke. Kurb ja naljakas samaaegselt, hästi tehtud. Peategelaseks oli 11-aastane tüdruk nimega Riley, kes kolis uude linna ning pidi minema uude kooli. Tema aju juhtimiskeskuses püüdsid omadega koostööd teha viis tunnet: Rõõm, Kurbus, Hirm, Viha ja Vastikus. Enamasti võttis üle Rõõm ja Riley oli väga õnnelik tüdruk. Siis aga läks midagi valesti ning Rõõm ja Kurbus sattusid juhtimiskeskusest välja, aju äärealadele, püüdes leida teed tagasi, samal ajal kui teised tunded paraja segaduse kokku keerasid.

Väga kavalalt oli kogu see lugu kokku kirjutatud, igasugu põnevaid naljakesi sisse torgatud. Näiteks kuidas Riley ajus pisikesed töömehed unenägusid lavastasid. Lavastaja karjus: "Täna oli tähtis päev. Riley läks uude kooli, loobus hokimängust ja läks vanematega tülli. Palju materjali! Näitlejad, valmis! Tehke nii, et ma teid usuksin. Kaameramehed, läks!"

Ja siis nägi Riley, kuidas õpetaja teda esimesel koolipäeval küsis, kuidas ta hambad välja kukkusid ning ta äkki avastas, et oli kooli tulnud aluspesus. 

Ning ajus ringi rännates kohtasid Rõõm ja Kurbus töömehi, kes mälestuste laos ebavajalikke mälestusi kustutasid. "Nii, vanemate ja sõprade telefoninumbrid... Riley ei vaja neid, tal on telefon. Minema!" Ja nad tõmbasid numbrimälestused suurde tolmuimejasse. "Ameerika presidendid? Jäta alles Lincoln, Washington ja see paksuke. Teised minema!"

"Aga see siin," tõmbas töömehike riiulist kavalalt itsitades välja ühe mälestuse, "seda ei kustuta me iial. Tegelikult saadame selle üles püsimälusse."

Ja nad saatsid tüdruku püsimälusse ühe nätsureklaami tunnuslaulu, mida Riley kohe ümisema hakkas. Terve ülejäänud filmi kargas see nätsureklaam vahetevahel välja ning hakkas mängima. Tean seda tunnet nii hästi, ma laulan ikka aeg-ajalt Veski-Mati laulu või Biolani mullast. 

Pärnus jõudsime veel muuli peale, esimest korda sel suvel. Väga kaugele minna ei jõudnud, sest kino ootas, aga tore oli ikkagi. Ning ilm oli tõesti suvine ja soe. Veel sattusime rannapromenaadil jalutades rannajalgpalli võistlust vaatama. Sunseti lähedale oli ehitatud suur tribüün ning kõik soovijad võisid pealt vaadata. Alati me satume Pärnusse siis, kui midagi toimub. Ma isegi ei teadnud, et selline spordiala nagu rannajalgpall eksisteerib. Jälle targem.

Mängisid Prantsusmaa ja Šveits. Mina valisin Prantsusmaa ja ema Šveitsi poole. Kahjuks selgus peagi, et Šveits on parem, ning ema ei jätnud mind mõnitamata. "Mis tunne on kaotada, luuser?" küsis ta aeg-ajal, ning soovitas sõbralikult järgmine kord õige pool valida.

Mart Sanderi "Juhuslik nimetaja"

Vaatasime Tiinaga eile Sart Mand Mart Sanderi õudus-monoetendust "Juhuslik nimetaja". Saal oli pooltäis ja saaliukse juures pakuti müügiks Sanderi uut raamatut "Litsid". Irvitasime Tiinaga, et see oleks heaks põhjuseks minna raamatupoodi ja küsida: "Tere. Kas teil "Litse" on?"

Juba pool tundi enne etendust maha istudes võis kuulda õõvastavat taustamuusikat. Me Tiinaga hakkasime kohe üksteist ehmatama ja torkima ning lolle lugusid rääkima.

"Ma kuulsin, et ta pidi saali terve korvitäie ämblikke lahti laskma."

"Ah nii," ütles Tiina.

"Ja madu pidi ka olema. Aga see madu on tal ainult Tallinna etendustel."
"Sest madu on liiga kallis," ütles Tiina elutargalt. "Seda ta ei hakka igale poole vedama."

Ma ütlen kohe kokkuvõtvalt ära, et mulle etendus vägagi meeldis. See oli kiikse ja pöördeid täis ning lõpplahendust poleks küll osanud ette arvata. Vahepeal sai naerda, vahepeal hakkas tõesti õudne. Ja ma mõtlen iga kord, kui kuulen kellegi monoetendusest (ühte sellist näha oli mul esimene kord), milline närvikava peab inimesel olema, et minna üksi saalitäie rahva ette ja kogu etendus enda kanda võtta.

Eriti kui ta on selle veel ise kirjutanud ka.

Lahkuminek

See oli lausa kohutav. Siiamaani tulevad õudusvärinad peale, kui sellele mõtlen... Ma polnud vanaema juurde telefonilaadijat kaasa võtnud, aga õnnetuseks sai telefon juba poole õhtu ajal tühjaks, sest ma olin bussis terve tee muusikavideosid vaadanud.

Milline draama! Kuidas ma inimestega ühenduses olen, kust ma maniakaalselt iga viie minuti tagant kella peaksin vaatama, ja mida ma tagasiteel bussis peaksin tegema? Istuma vaikuses ja aknast välja vaatama nagu metslane?

Saatsin sõpradele kähku sõnumid ära, mis kell ma nendega järgmine päev Tartus kohtuda tahtsin, ja vaatasin, pisarad silmas, kuidas telefon selle pingutuse peale kabjad pange viskas. Ma isegi ei teadnud, kas nad on nõus. Ma pidin minema kaupsi ette seisma ja parimat lootma, taaskord nagu metslane.

Järgmisel hommikul läksin allkorrusel elava vanapaari käest küsima, ega neil nutika laadijat pole. Neil olid küll vanad telefonid, aga vuntsidega meespool sügas natuke eelnimetatud vuntse ja ütles, et saab küll, saab küll. Ning tõmbas kuskilt välja laadija, mis HTC-ga sobis. Taaskord olin pisarates. Ma jään ellu!

Tartus sain Heleniga viimast korda kokku, enne kui ta tagasi Hispaaniasse sõidab. Ma juhtisin meid osavalt Pahadesse Poistesse, sest olin sealt eelmine kord avastanud üpris võrratu söögi, kukeseenekastme värskete kartulitega. Söök oli võrratu ka seekord, latte ja kakao head, ning pleed kaitses mind väljas valitseva jaheduse eest.

Helen jutustas mingist Simone de Beauvoir' teooriast, mille kohaselt paljud noored naised on egotsentristlikud nartsissistid ja samas ka masohhistid, sest nad ihaldavad kättesaamatuid mehi, mingeid ideaale, keda nad kunagi ei saaks.

"See on tegelikult hästi loogiline," ütles Helen.

"Kõlab kummaliselt tõeselt," jäin ma mõtlikuks.

Kahju oli Heleniga hüvasti jätta, aga õnneks oktoobris näeme uuesti ja täitsa pikalt. Samuti oli meil tore suvi ning me jõudsime palju ära teha. Käisime kontserdil, kaks korda hääletamas, tema ööbis minu ja mina tema pool, ja niisama kohvikutrette tuli ka ette. Rääkimata sellest pubirallist eelmisel teisipäeval.

Tartust maandusin Puhja ema juurde, kuhu ta mind kutsus telefoni teel (no näete). Jõime sigurikohvi ja tegime üksteisele jalamassaaži.

Täna hommikul tukkusin, Päär kaisus, ja me nurrusime üksteise võidu. Küll ta on mõnus karvapall... Pidin peaaegu Viljandi bussile hiljaks jääma, sest nii raske oli diivanilt tõusta. Päärlane tahtis ka kogu aeg tagasi kaissu pugeda ja jäi pahase näoga vaatama, kui ma ära läksin.

Nüüd kohe aga läheme Tiinaga vaatama Mart Sanderi õudus-monotükki. Ma ei tea, kas see saab olema halb või hea, aga see saab kindlasti olema midagi teistsugust ja huvitavat.

Kuidas ma vanaemal külas käisin

Külastasin oma vanaema. Ükspäev talle helistades olin lubanud, et lähen, ja memmeke ostis kohe poest ära porgandikotletid, mida ta mulle (ja Liisule) alati pakub, kui ma seal käin. Et kotletid olid juba olemas, ei jäänud muud üle, kui minna.

Läksime parasjagu sooja päikese kätte jalutama, kui vanaema küsis oma tavalise: miks sul meest ei ole?

"Ära jää vanapiigaks!" vannutas ta pisarsilmi, ja küsis, kas mul on latt liiga kõrgel.

"Võib-olla," vastasin ma mõtlikult. "Ja mul on väga halb iseloom."

Vanaema mõtles natuke ja ütles, et nii hull see ka ei ole. 

Sünnipäevaks, mis vanaemal varsti tulemas on - kaheksakümmend üks! - tahab ta ühelt osalt perest põrandalampi. Sest vana ei tööta enam hästi.

"Kolmkümmend aastat pidas küll vastu," jutustas ta. "Aga nüüd on lüliti läbi minemas."

Kolmkümmend aastat! Ma pidin šoki saama. Mul pidas viimane laualamp vastu neli-viis aastat ja ma mõtlesin, et päris hästi läks. Ja üks teine pidas vaid aasta, selle kohta mõtlesin, et on ikka kehvasti tehtud. Aga kus alles tehti kunagi asju!

Siis sundisin teda endaga kaarte mängima, kuigi ma tean, et talle kaarte mängida ei meeldi. Ja õnnetuseks ma võitsin ka suurema osa mängudest. Ei maksa loota, et ma kergema õhkkonna nimelt kellelgi kunagi võita laseksin, nii palju taktitunnet pole mul kunagi olnud. Isegi oma inglise lastel ei lasknud ma kunagi võita, vaid võitlesin viimase veretilgani, ja olin siiralt pahane, kui Annalyse Monopolis nii osavaks muutus, et mind võitma hakkas.

Vanaema kaardid olid ka elu näinud, mustad ja määrdunud. Need on täpselt needsamad, millega me mängisime kõik need tema juures veedetud suved lapsepõlves. Uskumatu!

"Kas ka kolmkümmend aastat vanad?"

"Ei, aastast üheksakümmend seitse," vastas vanaema kohe.

Ma pean talle uued kaardid viima, kui sünnipäevale lähen. 

Teisel päeval rääkisime natuke homodest ja mustanahalistest (ma ei tea, miks), kusjuures ma tõesti isegi ei viitsinud vaielda, sest oma vanaema puhul - mis vahet seal on. Ta on lihtsalt teisest maailmast. Ainult pagulaste teema peale tegin suu lahti, sest see puudutab mind endiselt. Vanaemal oli seal mingi vana Naisteleht Airi Ojametsaga esikaanel - või mis ta perekonnanimi praegu ka ei ole. Airi teatab kaanel, et oma laste lähedale ta islamisusku ei taha, ja loos sees märgib, et säärased pagulased toovad endaga kaasa vägivalda ja muud ohtlikku.

Samas tema enda indialasest mehega on kõik korras. Selle peavad eestlased rõõmuga vastu võtma, sest... ma ei tea, miks, aga see on teine asi.

Kallis Airi, kas sa ise ei saa aru, kui silmakirjalikud sellised teadaanded on?

Õõh, igatahes läksin natukeseks alevi keskele parki päikese kätte Lena Dunhami raamatut lugema, mis viis mind jälle selle meediaruumi keskele, mida mina tunnen ja armastan. Mulle meeldib Lena raamat. See tekitab minus tahtmise "Girlsi" vanu osi uuesti üle vaadata, taustaks kõik, mida ma nüüd Lenast tean.

I was amazed by Devon's movements, how slick it was when he reached for the condom, reached for me, reached for the light to make it dark.

He felt oddly far away, and when I asked for confirmation of his name, he would give none. The next morning I awoke with a horrible feeling he was called Dave.

"I like you," I told him on the third night, sitting between his knees, up past my bedtime.

"I know you do," he said.

Elvas käik oli nagu vanasti, täpselt nagu vanasti - ilm oli superkuum, vesi oli hea ja linn ise välja surnud. Saime Tartust kiiresti auto peale, kusjuures juht kurtis, et sõidab tihti ja tahaks meeleldi hääletajaid peale võtta, aga neid lihtsalt pole enam näha...

No eks me püüame välja aidata, ütlesime. Muidu oli ka meeldiv noormees, rääkisime jalgpallist ning sõit läks kiiresti. 

Elvas võtsime jäätised ja suundusime metsajärve äärde. Sinna oli ehitatud uus sillake, nii et oli palju rohkem ruumi oma asjad maha panna. Helen ujus metsikult kaua järjest, mina aga kastsin ennast üleni vette, pea ka, ja hõljusin natuke pinnal, ise redelist kinni hoides, sest ma ei julge kunagi ujuda seal, kus jalad põhja ei ulatu. Ja selles metsajärves ei ulatu. 

Me olime seal tunde ja ma ronisin ikka ja jälle ennast kastma, kui liiga palavaks läks. Helen on nagu mutant, ta võib tunde päikese käes olla, aga mina ei või, sest ma põleksin ära, ja üldse pole see tark mõte. 

Neiudel meie kõrval oli pisike koerake. Vist pikakarvaline chihuahua. Sellele tegelasele meeldis kogu aeg meie juurde joosta ja meid lakkuda. Jah, ta lihtsalt tuli jälle ja lakkus oma sooja keelega, kuhu iganes pääses, tegemata üldse välja oma omaniku hüüetest: "Sofi! Sofi!" Sofil oli suva. Ta käis ka teiste ujujate juures, aga mina olin eriline lemmik.

Ma polnud kunagi varem sellist minikoera isegi puutunud. Ta oli soe ja armas, aga see lakkumine hakkas varsti närvidele käima, seda enam, et ma olin üleni päikesekreemiga kaetud ja ei tahtnud, et ta... ära sureks või midagi. 

Päikese käest põgenenud, leidsin ma poest kapsakotlette ning me korraldasime linnas muru peal pikniku.

Tagasi Tartusse saime ka kiirelt ning tegime Heleni pool ühe väikse uinaku, et jälle ellu ärgata, enne kui kesklinna Maarja ja Jaanikaga kokku saama läksime. 

Hakkasime mängima mängu: kas sa suudad nimetada kõik oma keskkooli klassikaaslased?? See pole üldse kerge ülesanne, sest meil oli neid paras hulk, neid langes välja igal aastal ja tuli igal aastal juurde ka. Ning keskkoolist on parasjagu aega juba möödas.

Olime enda arvates juba kõik nimetanud, kui mind vetsust tagasi tulles tervitati ekstaatiliste hüüetega: "Maarja leidis kolm tükki veel! Kaks tüdrukut ja poisi."

Ning mina pidin need ära arvama. Peale seda tuli meile umbes kümme tükki veel meelde, enamasti need, kes olid varakult välja langenud. Iga kord oli meeletuletaja võidurõõmus ja andis teistele vihjeid tolle inimese soo, juuksevärvi ja nime kohta.

Oh jah. Aga lõpuks me vist nimetasime nad kõik. Ja mitte kunagi enam!

Õhtu muutus varsti pubiralliks, nii kuidas neid järgemööda kinni pandi ja me uusi otsisime. Kui Zavood kinni pandi - linna viimane koht - hakkasime me mingite uute tuttavatega otsima kiirtoidukohti, mis veel lahti oleksid. Pole just kerge leida teisipäeva öösel kell neli. Lõpuks ütles keegi mingi koha Anne kanali ääres, mille kohta ma tõesti ei teadnud, et see eksisteerib, kuigi olen seal nii palju mööda käinud. Osa rahvast kadus sel pikal teekonnal ära - loomulik kadu. Mina lihtsalt värisesin külmast. Mul polnud õieti midagi seljas, mul polnud midagi kaasaski, olin juba mitu päeva teel. Kõik mu pika varrukaga asjad olid turvaliselt kodus Viljandis.

Ühel tüübil läks poole tee peal veel ratas katki ja nii nad parandasid seda... Kella viieks jõudsime kiirtoidukohta, mis oli tõesti avatud. Siis oli ka juba valge. Jõime kakaod ja tegime Heleniga kindlaks, et me mõlemad tahtsime juba ammu koju, aga mina polnud julgenud seda talle öelda, sest ööbisin tema pool ja mõtlesin, tema tahab jääda. Tema jälle mõtles, et mina tahan jääda.

Klassika. 

Kui kakao otsas, pistsime lihtsalt jooksu ja jooksime koju. Päike juba tõusis.

 

"Trainwreck" ehk eesti keeles "Nagu hunnik õnnetust" mulle ja Liisule üpriski meeldis. Ma ütleksin, et film oli küll mitte suurepärane, aga okei, päris sarnane Amy Schumeri Comedy Centrali sarja sketsidega, palju sõnamänge. Amy, kes oli ise kirjutanud stsenaariumi, mängis jälle tegelast nimega Amy, samasugust nagu sarjas: elu nautiv, jooke nautiv ja mehi nautiv suurlinna naine, kellel on probleeme pühendumisega ja lähedaste suhetega.

Bill Hader, kes mängis meespeategelast, oli küll võrratu. Ja ma tundsin ära nii mõnegi Saturday Night Live'i näitleja ja palju Amy sarja näitlejatest. Kui nad filmi tegelasi valisid, siis võtsid ikka siseringist.

Peale filmi käisime Liisuga ujumas, kusjuures vesi oli tõesti soe ja mõnus. Tunnike rannas möödus kiiresti. Siis tšekkasime üle Eedeni taga asuva tivoli. Valisime ühe üpris ohutu atraktsiooni, mis ainult keerutas ega läinud lähedalegi meid pea alaspidi viskamisele. Sellest hoolimata keerutas see meid ikka päris segi ja rohkem ei tahtnud me milleggai sõitma minna. Võib-olla aitas kaasa palav ilm, aga meil oli tsipa paha pärast küll.

Kesklinnas saime kokku Marili, Tiina ja lapsega ning sõime Pahades Poistes võrratut kukeseenekastet värskete kartulitega. Ka teenindus oli väga hea, aga sellele seenekastmele mõeldes hakkab mul praegugi ila tilkuma. Mmm...

Mingi hetk mainis Tiina, et Pahade Poiste asemel oli selles kohas kunagi Summ-Summ. Kümme minutit hiljem teatas laps meie jutu vahele:

"Siin oli enne Summ!"

Ma muutusin mõtlikuks ning ütlesin Tiinale, et nüüd peab ta igatahes vandumise maha jätma, sest laps imiteerib absoluutselt kõike. Nali naljaks, õnneks Tiina ei vannugi kuigivõrd, aga nüüd vist üldse mitte.

Ja olla on lihtsalt võrratu... Nüüd hüppan bussi peale, et Heleniga Tartus kokku saada ja hääletama minna. 

Suvi on parim

Ma olen praegu nii rahul ja õnnelik. Milline ilus sume suveilm täna oli... Pärast kahte kiiret, palavat tööpäeva (põrgukatel!) hindad sa vaba päeva nii palju rohkem. 

Hakkasin pärastlõunal, kella nelja paiku linna sättima, sest mul olid mõned asjad ajada, aga asjad jäid hoopistükkis ajamata, sest kõik kohad on Viljandis sel nädalapäeval ja sel kellaajal juba kinni. Tahtsin näiteks Cargobusi peale panna ühte telefoni, mis meile pubisse jäeti, aga mille omanik Viljandis ei ela. Kuid tutkit. Vali mõni muu päev, värdjas!

Olgu, šoppamisest saan ma veel üle. Et pühapäeval ei saa Viljandis šopata. Okei. Kuid toidukohad võiksid ikka lahti olla, mitte neljast-viiest kinni minna. mina ise istuksin hea meelega kuskil ja ma ei saa aru, miks mitte ka teised vabad inimesed. Täna otsisin tükk aega kohta, mis oleks veel lahti, ja maandusin Rohelise Maja ökokohvikus. Samas täitsa hea, et sain proovida kohta, kus pole veel käinud.

Smuuti, mida jõin, oli päris hea. Kohe tunda, et ehtsast mahlast. Ja ka cappuccino oli maitsev. Omlett samas mulle väga peale ei läinud, kuigi huvitava nüansina oli sinna lisatud läätsesid ja idusid. 

Jalutasin koju tagasi, mõttega haarata rätik ja minna Viljandi järve ujuma. Tee peal helistasin Tiinale. Alati, kui ma Tiinale helistan, siis natuke aega arutame, kes mida teinud on ja mida plaanib teha, natuke räägib Tiina laps vahele, ja siis arutame blogijaid, keda me mõlemad loeme, nii kuulsamaid kui vähemkuulsaid. Klatš ja stalk käib, nii et vähe pole. Me elame mingis erilises blogimaailmas. Kuidas sealt välja saab??

Kodus sain sõbrannalt sõnumi, et mida teen. Täiuslik ajastus! Kutsusin ta ujuma ja läksime koos Viljandi järve äärde. Seltsis segasem. Vesi oli tõeliselt soe ja mõnus ning inimesi päris palju. Pärast ujumast tulemist on alati selline mõnus rammestus ja väsimus kehas ning kõik näib nii hea. Läksime sinnasamma Rannakohvikusse terrassile istuma, mis meile mõlemale päris muljet avaldas. Seal on ilus valge mööbel ja kena vaade järvele ning võrkpalli mängivatele meestele. 

"See mees oleks nagu alasti," ütlesin ma. "Aga tal on ihuvärvi ujumispüksid."

"Ma tean!" vastas sõbranna. "Nii kriipi! Ma olin tükk aega ehmunud, miks ta alasti ringi käib."

Ihuvärvi pükstega mees aina paradeeris ringi ja nautis tähelepanu. Ma olen kindel, et pükste värv ei olnud juhuslik. Ekshibitsionist. Nagu need musklis mehed, kes alati Anne kanali ääres seisid ja päevitasid, jõllitades mõtlikul ilmel vette.

Tegime tiiru Lossimägedes ja suundusime koju, hüpates korraks läbi ka töö juurest, kus oli terrass mõnusalt täis. Näete, turgu ju on! Kõik tahavad pühapäeval kuskil istuda.

Ootan juba homset, sest siis läheme Liisuga vaatama Amy Schumeri esimest filmi, "Trainwrecki". Ma juba kuulsin, et see pidi hitt olema. Ja võib-olla satume Tivolisse ja võib-olla ujuma ning ehk põrkame kokku ka Tiinaga. Tore päev tuleb igal juhul.

Haapsalu ja Iloni Imedemaa

Haapsalus oli väga ilus. Pisike kuurortlinn, natuke Kuressaare ja natuke Pärnu moodi. Armsad majad, puitpitsiga, mis mu emale nii väga meeldib. Arhitektuur on seal lihtsalt nii omanäoline.

Enne Haapsallu suundumist jalutasime ka Pärnu peal ja piilusime parasjagu ülespandavaid telklinnakuid - Weekend Festival ei olnud siis veel alanud. Pealava oli juba püsti, väga võimas kusjuures. Peab ütlema, et see festival kõlab päris hästi. Pisikesed telgid ja äsja ülespandud kämpingud, kõik värvilised nagu päkapikumajad, mõjusid päris kutsuvalt.

Me olime sel reisil väga tšillid. Isegi mina ei muutunud närviliseks, vaid lihtsalt lasin ajal joosta ega kiirustanud mitte kuhugi. Haapsallu jõudsime näiteks alles õhtul kella kuue paiku ja mul oli jumala suva. Jahta hostel, kus me peatusime, oli täitsa viisakas. Panime oma asjad ära, jalutasime sadamas ja piilusime purjekaid ning suundusime linna peale sööma.

Taksi pubis me sees ei käinud, aga see nimi oli lihtsalt nii naljakas

Tahtsime õhtul ka kuhugi välja minna, aga tegime empiiriliste vaatluste teel kindlaks, et kolmapäeval läheb Haapsalus kõik kell kümme kinni, ja suundusime tagasi oma hostelisse, kus karavanis Eesti mängu ja jatzyt mängisime.

Teisel hommikul painasin Liisu, et me ujuma läheksime, sest ujumiskoht oli meie hostelile nagunii päris lähedal. Liis oli nõus vähemalt minuga kaasa kõndima. Kusjuures vesi oli väga hea ja soe, kõige soojem, milles ma sel suvel olen ujunud, ja läks väga kiiresti sügavaks. Seal oleks ka üksi saanud väga edukalt suplemas käia, sest oma asjadel sai hästi silma peal hoida - kaelani vees, oled veepiirist ainult kolm-neli meetrit eemal.

Läksime Iloni Imedemaale, Ilon Wiklandile pühendatud muuseumi. Astrid Lindgreni raamatud ja ühtlasi ka nende illustratsioonid on olnud osa kõigi meie lapsepõlvest. Ma armastasin neid väga ja armastan siiamaani, sellepärast oli ka see muuseum päris huvitav.

Sinna oli illustratsioonide vahele seatud ka telekaekraan, kus näidati Ilonit ennast oma lugu jutustamas. Tugeva rootsi aktsendiga, sest seal on ta kogu oma täiskasvanuelu elanud. Ta rääkis, kuidas ta neljateistaastase tüdrukuna sõjapõgenikuna Rootsi sattus, kuidas nad kolm päeva tormisel merel õõtsusid ja lõpuks Rootsi jõudes surmani kergenduses olid.

"Punane Rist ootas meid ja andis meile vorstivõileibu ja kakaod... Need vorstivõileivad olid parim asi, mis ma oma elus olen söönud," tunnistas Ilon. 

See tegi mind mõtlikuks. Kõik, mida Rootsi on aegade jooksul sinna saabunud eestlaste jaoks teinud, on hindamatu. Ja suuremal enamusel meie üldsusest on praegu jultumust reageerida pagulasteemale nii, nagu nad reageerivad? Milline silmakirjalikkus.

Mis võimalused Rootsi on oma sisserändajatele andnud - kas see on ikka põrgu ja korralagedus, mis seal nüüd sellepärast valitseb? Ma arvan, et nad võiksid päris rahul olla, et said Lindgreni raamatutele sellise kunstniku. 

Sarnane lugu oli kirjas "Minu Stockholmi" raamatus, mille autor ei osanud Rootsi jõudes ainsatki rootsikeelset sõna, oli igati abitu ja kultuurišokis. Talle anti Rootsi riigi poolt tasuta elamispind ja maksti kinni keelekursused... Mõned aastad hiljem avas ta ühe teise eestlannaga kahasse Stockholmis kooli, mida siiamaani peab. Ma arvan, et päris väärt investeering, mis?

Tötskääbused...misjaoks ta niimoodi teeb??

Igatahes, Haapsalus käisime veel piiskopilinnuses ja oligi aeg tagasi suunduda. Me ei teinud Pärnust läbi sõites isegi peatust, sest seal käis selline möll. Tankisime vaid end vahepeal bensiinijaamas kohvi ja jäätisega ja panime edasi. (See tähendab, mina magasin karavani tagaosas teki all magusat und. Sellest hoolimata olin Viljandisse pärale jõudes tusane ja väsinud...)

 

Piiskopilinnuse vaatetornis

Vallatud Vestid, ja nad olid tõesti vallatud

Helen ja mina käisime Viljandi lauluväljakul eile Vallatute Vestide Vallatut Vesterni kuulamas. Peamiseks tõmbenumbriks sinna minekul oli minu jaoks olnud hoopis soojendusesineja staatuses Karl-Erik Taukar. Taukaris on midagi väga külgetõmbavat. Esiteks oskab ta hästi laulda ja tal on tõepoolest külgehakkavad laulud, teiseks on tal sarmi ja kolmandaks tundub ta isegi tark, nagu ma tähele panin, kui teda mingis telemängus osalemas nägin.

Esiteks läksid lava ette kõik kontserdil olnud lapsed ja nende emad. Ja meie Heleniga. Me ei suutnud kontserti vaadata istudes. Taukar püüdis kõigest väest inimesi lava ette meelitada, ja kui see tal ei õnnestunud, siis neid kaasa laulma meelitada. See ei õnnestunud samuti. 

Minu isiklikult tõmbas ta väga käima. Ja pika kava tegi ta ka, lausa terve tunni. Ma olin arvestanud, et kogu show on max poolteist tundi, aga kui Taukar juba tunni enda alla oli võtnud, sain aru, et oodata on hoopis rohkemat. 

Nii kui Tanel Padar, Ott Lepland ja Jalmar Vabarna ette marssisid, läksid ka inimesed käima. Tanel Padar oli oma tuntud headuses. Temas on samuti väga palju karismat. Oti sarmis ma nii veendunud ei ole, Ott on minu jaoks lihtsalt okei, kuigi tal on mõned päris head laulud. Jalmar Vabarnast tahaksin ma kohe eraldi rääkida. Ta mitte ainult ei jätnud mind külmaks, ta käis ka päris aktiivselt närvidele. Kogu aeg tahtis ta jutustada mingeid totakaid külalugusid ja viskas mittenaljakat nalja. Mind ausalt ei huvita mingi Kalju ja tema poeg, kes kuskil sõnnikut kasvatavad. Ma isegi ei mäleta, kas see sõnnikulugu ka kuhugi välja jõudis, aga minu meelest ei jõudnud. Ta lihtsalt heietas ja heietas mingis setu ülemsootskast, mis on küll asi, mis mitte kedagi huvitada ei saa. Ma seisin ja haigutasin ja ootasin, millal nad jälle laulmise juurde jõuavad.

Samas eks Vabarna pidi sellesse etteastesse tooma oma folgi-poolt. Padar esindas rokki ja Lepland poppi. See, et mind pärimusmuusika ja kantri üldse ei tõmba, on rohkem minu probleem. Aga enamusega etteastest jäin ma väga rahule. Umbes-täpselt kontserdi lõpuks tõmbasid Vestid, eriti Padar rahva lava ette kaasa hüppama ja kaasa laulma ning tegid ka lisaloo.

Peale kontserdi lõppu läksime Heleniga pubisse istuma ja ootasime, et äkki tulevad staarid ka sinna, sest miks mitte. Kui seda ei juhtunud, läksime välja linna peale ja tegime sihitult paar tiiru. Me oleme küll stalkerid, aga selles päris kobad. Nojah, järgmine kord läheb paremini. 

Praegu olen aga superhüper heas tujus, sest mind ootab päris korralik hulk vabu päevi ja homme sõidame perega Haapsallu. Lisaks tellisin ühel õhtul endale paar uut raamatut, mille kohta sain täna sõnumi, et nad mind pakiautomaadis ootavad. See on lihtsalt täiuslik, saan nad hommikul välja tuua ja bussi peal lugeda. Üks on Lena Dunhami raamat (nimi ei tule hetkel meelde, aga ma olin väga elevil, kui kuulsin, et ta on raamatu kirjutanud, ja pidin selle kohe tellima) ja teine Sheryl Sandbergi "Lean in". Jei!

Valge nagu lumi, must nagu eebenipuu

Nii ilus oli praegu öösel koju jalutada. Täna oli nii soe päev ning ööselgi oli veel soe, ainult lõhnas vihma järele. Ja tööl oli igavesti tore päev. Käisin oma töökaaslasele närvidele, nagu ma hästi oskan. Ükspäev oli tal nimelt meist teistest erinevalt seljas valge särk. Ja jalas mustad püksid. 

"Valge nagu lumi, must nagu eebenipuu," ütlesin ma unistavalt ja hakkasin teda Lumivalgekeseks kutsuma. Teine töökaaslane hakkas kampa ning ülejäänud päeva pildusime fraase nagu: "Milline ebamaiselt valge nahk", "Vaata, kuidas printsess lauda minnes oma põllega lehvitab" ja "Mis on su klaari jume saladus, Lumehelbeke?"

Lumivalgeke, kes juhtumisi on mees, ainult vangutas pead ja lasi meil rääkida, nagu ta alati teeb. 

Nüüd, kui ma natuke järele mõtlen, siis võivad sellised kõrgelt ebamaised teemad mul tulla Anderseni muinasjuttude lugemisest.

Ja üleeile õhtul, kui me teadsime, et Helbeke on järgmisel hommikul tööl, joonistasime talle kolmekesi plakati, kus peal Lumivalgeke. Mina värvisin püksid hästi mustaks ja teised kaks kirjutasid kumbki luuletuse. Ma oleksin tahtnud näha, mis näo printsess hommikul tegi, kui talle selline asi letil vastu vaatas.

Täna oli tal julgust panna selga must särk ja olla üleni mustas (lihtsatest asjadest nagu töövorm on printsess ilmselt üle).

"Milline stiil!" olin ma vaimustuses. "Milline galantsus! Mis su uus hüüdnimi peaks olema?"

"Must prints," pakkus ta ise välja.