Kui ahvikesed Royal Festival Halli jõudsid, siis hakkasid nad enda sümfooniakontserdi jaoks häälestamiseks otsemaid selfisid tegema. Ja mitte ükski ei tulnud välja. Kogu aeg oli puudu pool minust või pool Tiinast.

Kui me Inglismaal maandusime, oli seal päris soe ilm ja päikesepaiste. Teise päeva keskel läks pilve ja hakkas sadama - saime ikka õiget briti ilma - ja õhtuks tuli juba lund. Ma mäletan, kuidas Bishop's Stortfordis baarist tagasi jalutades viskas host-ema mind ja Tiinat lumega näkku ning Tiina ajas teda natuke aega taga.

Hommikul kolmveerand viis välisust lahti tehes ma ehmusin, nähes suuuri lumeräitsakaid ja lumega kaetud maad. Siiski arvasin, et tellitud takso tuleb kohale, sest meil Eestis sellise tagasihoidliku lumega siiski autod sõidavad. Viis minutit viis läbi ja taksot polnud ning keegi ei helistanud ka, et jäävad hiljaks. Helistasin ise ja juht väitis, et ta ei saa kuskilt nõlvast üles sõita. Oh sa lapsuke. Ma olin maruvihane, haarasin Tiina ja oma kotid kaasa ning hakkasime astuma mingi lambika poe juurde, kuhu ta meil tulla käskis. Seal uuesti helistades käskis ta meil üldse kesklinna tulla. Kui ma oleksin tahtnud varahommikul lumes jalutada ja läbimärjaks saada, oleksin ma rongiga läinud! Me kõndisime maha sama pika maa, kui rongijaamani oleks olnud.

Tiina võib kahjuks tunnistada, kuidas ma kogu tee endamisi vandusin. Kesklinnas lõpuks taksot nähes ja sinna sisse istudes ei saanud me kuulda mitte mingit vabandust. (Ja ma oleksin tal heameelega selles segaste juhiste virvarris juba ammu käskinud kuradile minna ning lihtsalt järgmise rongiga läinud, aga takso eest olin juba ette maksnud, seega hoidsin end tagasi. Samuti oli päris suur soov siiski õigeks ajaks lennukile jõuda.) Ainus, mis juht ütles, oli tšill "Anna? You alright?"

"No, I'm pissed!" urisesin ma ja pühkisin hoolikalt kogu lume enda ja oma asjade küljest taksopõrandale.

Lumi oli aga ilmanähtusena nii šokeeriv, et meie lennuk väljus kaks ja pool tundi lubatud ajast hiljem. Meil lasti kogu see aeg lihtsalt lennukis istuda ning jumal, kui külm mul oli. Mõtlesin, kas pääsen eluga. Mul olid teksade all sukkpüksid, kaks paari sokke ja mütsid-kindad-jope seljas, aga väga-väga külm oli. Kui lennuk lõpuks õhku tõusis, olin siiralt hämmeldunud, sest osa minust kartis, seda ei juhtugi. Õnneks oli see meil vaid tagasilend ja mitte kuskile kiiret polnud. Ja kui me pilvede kohale tõusime, sulatas päike mu jälle lahti.

Reisiks valmis

Printisin eile oma lennuki- ja rongipileti välja ja astusin nendega raamatukogust välja vist küll ülisuure naeratusega näol. Siis kõndisin nendel lumistel tänavatel, värisesin külma käes ning mõtlesin: "Varsti ei ole ma enam siin külma käes..." Siis tuli mulle meelde, et London on arvatavasti sama külm, ainult mõjub veel rõskemalt, sest seal on nii niiske. 

Igatahes on mul enam-vähem kõik tehtud ja ma olen valmis. Tahan minna üheainsa kotiga, sest esiteks oleme me seal vaid kaks päeva ja teiseks ma vihkan asjade kaasatassimist. Kuid ma ei tea. Võib-olla ma peaks endale uue koti ostma. See tundub hädavajalik. Lähen õige ja vaatan täna.

Raha kavatsen ma vahetada minimaalselt ja hoopis igal pool kaardiga maksta. Ning teha umbes null pilti ja lihtsalt ringi vaadata, silmad pärani.

Eile oli bowling ka. Uskuge mind, et kõik mehed läksid närvi, kui ma teises mängus juhtima hakkasin, pomisesid endamisi: "See küll hea seis ei ole!" ja "Mida kuradit?"

Ma lihtsalt hakkasin lambist üleolevalt ütlema: "Ma lähen viskan nüüd straigi!" (ehk kõik kurikad maha) ja viskasingi. Endale oli ka üllatus. Siis ütlesin seda järgmine kord veel ja viskasin järgmine kord ka. Ja mõned korrad veel.

Selle peale hakkasid mehed kuidagi hästi agressiivselt veeretama. Lõpuks ma jagasin esimest-teist kohta, aga ma loen, et ma võitsin. Sest ma tahan.

(Tõe huvides olin ülejäänud mängudes kuskil lõpus.) Aga piljardis võitis samuti meie tiim. Ausalt, kui me lastega kunagi minipiljardit mängisime, siis me sellist reeglit küll ei teadnud, et musta palli peab lööma sinna vastasauku, kuhu sa oma viimase palli lõid. Meie veeretasime musta palli lihtsalt kuhu iganes. Kui mängida õigete reeglite järgi, siis võib sinna jukerdama jäädagi. Tegevust kogu päevaks, eriti kui kaks mängijat tahavad musta palli lüüa erinevatesse aukudesse ning nii kui sa selle enda jaoks sobivaks manööverdad, teeb teine mängija täpselt sama oma augu suhtes. Enamuse ajast sa selles lõpumängus lihtsalt püüad vastaseid blokkida, see on kõik.

Oh jumal, ma peaks tõesti voodist välja tulema. Kell on ainult umbes üks päeval.

Yeah, gonna put this song on replay

Ma lõpetasin just reede õhtul kell pool üksteist oma korteri koristamise. Veider viis reedeõhtut veeta, aga ju mulle meeldib...

Eile ärkasin vara ja kohe tuli mõte Pärnusse minna. Tšillisin niisama, panin riidesse ja õli näkku ning pesu pesema, kui mõtlesin korraks bussiaegu tšekata. Ennäe imet, ainus normaalne buss läks täpselt poole tunni pärast. Järgmine oleks minu kärsitu loomuse jaoks juba liiga hilja olnud. Niisiis jäi pesu masinasse, ma panin ripsmetuši peale ja asjad kokku ning jooksu.

Praegusel aastaajal on ausalt öeldes liiga külm, et Pärnus ringi vaadata või midagi asjalikku teha, nii et kui ma sinna satun, jään pmst kesklinna. Seegi kord käisin söömas ja sain oma seentega nuudleid, millest neiu leti taga (ma ei mäleta, kas tegu on sama neiuga, kes eelmine kord) üldse vaimustatud polnud, sest see on erisoov ja neid pole menüüs! Miks ma teen tema elu asjatult keeruliseks?

Kinos tahan tegelikult vaadata "Whiplashi" ja seda Lindmehe-filmi, sest mõlemat on väga kiidetud, ja Oscari-teemas on nad ka sees. Kahjuks olid mõlemad filmid kavas liiga hilja, nii et mul poleks enam bussi tagasi läinud, ja nii vaatasin mingit mõttetut komöödiat. See polnud hea, aga ka mitte kõige hullem asi, mida ma elus näinud... See on ju ka midagi väärt, eks ju?

Täna oli mul lihtsalt meeletult halb tuju. Iga väiksemgi asi ajas närvi. Käisin ainult korraks linnas, ent ilmselt oleksin selle võinud ära jätta, sest lihtsalt minu ees liiga aeglaselt kõndivad inimesed või ebaviisakad müüjad nii kohutavalt vihastasid mind. Ma ei tea, mis lahti on. Viisin ebaviisakate töötajatega raamatukokku selle kuradi "Punase ja musta" ära, millega ma jõudsin leheküljeni 175, kuni lõpuks endast kahju hakkas. Asemele võtsin "Meistri ja Margarita". Kui juba klassikat lugeda, siis vähemalt midagi head. Ma olen seda küll päris palju lugenud, aga iga kord on uuesti hea.

Ja ostsin kontserdipileti ära, sest mina ja Tiina läheme Londonis mingile sümfooniakontserdile. Mõistagi kaevas selle välja Tiina, aga mina olin omalt poolt lahkelt nõus, sest tavaliselt ma ei käi sellistel asjadel ning see on midagi teistsugust. Midagi teistsugust, kui need seitse laulu, mida ma viimastel päevadel järjest kuulanud olen. Mingil seletamatult põhjusel panin oma telefoni ainult seitse laulu. Ja siis sõitsin Pärnu. Bussisõit sinna on poolteist tundi. Bussisõit tagasi on poolteist tundi. Ja linna peal olid mul samuti kogu aeg klapid kõrvas. Valida oli mul ainult nende vahel:

Marten Kuningas - Oota mind veel

Milky Whip - My love

Marilyn Manson - Speed of pain 

Marilyn Manson - Into the fire

Bastille - Things we lost in the fire

OneRepublic - Love runs out ja

ZHU - Faded.

Võib-olla sellepärast ma täna selline vihane herilane olingi. See mässas mu psüühikaga.

Oli meil töökoha pidu ära. Mina olin sel päeval üksi tööl, panime varem kinni. Olin plaaninud end pärast natuke üles lüüa, meiki värskendada, midagi juustega teha...Ei! Mul läks nii kiireks, et jõudsin vaevalt riided ära vahetada ja majast välja, kui juba pidu hakkas. Esiteks läheb üksi vahetuses olles lõpetades nagunii kauem aega, sest teatud asjad on vaja ära teha, ja kui on tööl kaks inimest, siis üks on all klientidega ja teine koristab/viib/teeb ära igasugu asju. Kui oled üksi, saad neid tegema hakata alles pärast sulgemist. Ja lisaks on inimesi, kellele üleüldse ei meeldi õigel ajal ära minna. Sest meil on lihtsalt nii tore.

Pidu oli väga viis. Restoran, kus me seda pidasime, mõnusa rahuliku õhkkonnaga ja hubane. Sattusin sinna esmakordselt, aga arvan, et lähen veel tagasi. 

Mul pole varem töökoha jõulupidu kunagi olnud, aga ma alati kuulen lugusid, kuidas sellistel koosistumistel üle pingutatakse, end segi juuakse ja igasugu piinlikke asju tehakse. Meil midagi nii hullu ei olnud, kuigi söökide/jookide koha pealt keegi end tõesti tagasi ei hoidnud ja naljad läksid õhtu edenedes aina kahemõttelisemaks. Hiljem läksime ühte pubisse edasi ja ma tantsisin meeletult selle karaokemuusika järgi, mis tavaliselt on kohutavad eesti laulud. Mind tõesti ei huvita, peaasi, et endal lõbus on.

Kuskil poole ühe ajal tundsin, et nüüd on olnud maksimaalselt lõbus ning edasised joogid mind enam lõbusamaks ei muuda, vaid ainult unisemaks. Tundub vara, aga me alustasime ka vara! Kõndisin siis mööda lumist linna koju, laulsin oma muusikale kaasa ja tegin selfisid ning muidu lollakaid pilte.

Smuutipalavik

Sellest ajast peale, kui ema endale blenderi ostis, me aina keerame kokku smuutisid. Emale meeldib kõige rohkem ploomimahla, jäätise, banaani ja kiividega variant, mulle ilma jäätiseta ja greibimahlaga. (Ja kuna vaid mina viitsin smuutit teha, siis saan ka mina valida, mis sisse läheb!) 

Tegelikult meeldiks üldse ilma mahlata, vaid näiteks rohelise teega, sest need mahlad sisaldavad kõik parajalt suhkrut ja ma tahaks lihtsalt mingit tervislikku varianti. Ükskord sai ka seda proovitud ning täitsa okei oli. Ja tegelikult on neis kõigis ka vett, sest ma lisan palju jääd.

Pildil olevasse smuutisse panin ka koorega õuna, ja see oli imehea. Kogu aeg oli midagi närida. Aga kuivatatud ploomi näiteks ma lisada ei soovita, sest sellest jäid kuidagi imelikud tükid, õõh.

Pühapäev, pannkoogipäev

Kolmapäeval pidin bowlingu vahele jätma, et Tartusse sõita - ja just nüüd oli bowlingusse tulnud kokku suurem seltskond kui kunagi varem. Mida iganes, saagigu pekki. 

Maarja tähistas nimelt oma sünnipäeva. Kui me otsisime kohta, kuhu istuda, siis ei teadnud keegi midagi pakkuda ning ma pakkusin oma tagasihoidlikul moel välja Ristiisa. Ristiisa on mu lemmikkoht Tartus, see on lihtsalt nii mõnus, ja ma käin seal kogu aeg. 

"Mul oli tunne, et me lähme Ristiisasse," ütles Polina, "aga ma ei pakkunud seda ise, et näha, kas see tunne läheb täide."

Neli tundi läks üliruttu, sest aeg lendab, kui lõbutsed. Samuti joovad kas teised liiga aeglaselt või mina liiga kiiresti, sest minu klaas oli kogu aeg tühi. Mõtlesin selle peale alkoholiga väikese pausi teha, eks näeb, kuidas see läheb. Tegelikult katsusin nädal enne seda sama teha, ja see kukkus haledalt läbi.

Tööl tuleb meil siiski jõulupidu, väga hiline jõulupidu. Kõik peavad ise oma kätega midagi tegema ja kellelegi kinkima. Mul oli täielik ideedepuudus ning lõpuks otsustasin midagi maalida. Kuidagi rahustav oli oma kätega midagi teha. Kõik selline on kuidagi nii ära ununenud, isegi raamatute lugemine. Ainult arvutil on monopol. Jumala eest, ma püüan praegu "Punast ja musta" lugeda, aga see on surmigav.

Hommik oli pannkoogihommik. Ma laulsin köögis: 

Viimane kook oli panni peal

Ära ei tahtnud tulla sealt

Ema lõpetas kumedalt nagu seinakell:

Aga peab

Aga peab

Aga peab

Aga peab...

Seekord nad kohe tõesti ei taha mu verd

Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas doonorikeskus saatis mulle kuu aega tagasi kutse tulla verd loovutama, ja siis kohe järgi vabanduskirja, et kutse saadeti kuu aega liiga vara ja et veel ei tohi ma tulla. Noh, nüüd sain uue kutse ja kuna ma eile olin nagunii Tartu minemas, läksin sealt läbi.

Üleliigse sõbralikkusega ei ole sealsed töötajad minu arvates kunagi hiilanud. Väga napisõnalised. Noh, professionaalid. Teevad lihtsalt oma tööd.

Eile siis selgus, et mu hemoglobiin ehk rauatase veres on liiga madal ja ma ei saa verd anda. Küsisin, mis on miinimumtase ja millal ma võiks tulla uuesti proovima (miinimum kahe kuu pärast). Neiu, kes minult vereproovi võttis, soovitas mul seni maksa ja veiseliha süüa. Selle koha peal oleksin pidanud vait jääma, aga ma paotasin suud ja ütlesin: "... või midagi taimset."

Sellest tuli nii suur teema, et ma kohe kahetsesin. Neiu kutsus ühe möödakõndiva arsti ja palus, et ta soovitaks mulle, mida taimset süüa, millest rauda saab. Arstile see teema ei meeldinud, ta vastas, et taimne raud üldse ei imendu, et ma peaksin arsti juurde minema, rauatablette võtma ja üleüldse ikkagi liha sööma. Eee, tegu oli ülekaalulise naisega. Palun seleta mulle veel, kuidas sinu dieet on tervislik. Kuidas liha või pigem lihalaadsed tooted, mida sa arvatavasti sööd, on sind nii terveks ja tugevaks teinud.

Ma tean päris palju lihasööjaid, kellel on krooniline rauapuudus. Palun seleta seda.

Arst ütles veel, et küllap ma igapäevaelus saan sellise rauatasemega veres hakkama, aga doonoriks ma üleüldse ei sobi. Selle peale ma vihastasin ja näitasin oma täidetud kaardile laual: "Kaks eelmist korda sobisin väga hästi."

Siis noogutasin ja naeratasin ja kuulasin, kuidas mulle veel jutlust peeti, ja lõpuks tulin tulema. Tegelikult endale oli see tulemine kasulik, saan hakata rohkem ube ja tomateid ja avokaadot sööma. Muidu mul poleks ju aimugi olnud, et rauda liiga vähe. Ainult kahju, et verd ei saanud anda, ja kahju selle suhtumise pärast. Ma tõesti ei usu, et ma enam sinna kiibitsema lähen, ei kahe kuu pärast ega hiljem. Ja mingeid tablette ma ka sisse süüa ei kavatse.

Kuidas ma nõusid lõhun

See on täielik müstika, kui palju mul nõusid katk läheb, kobakäpp nagu ma olen. Mitte keegi küll ei pahanda minuga, sest need on minu nõud, aga endal on naljakas, ja kahju ka. Ostsin endale Rimist kolmese komplekti lahedaid kandilisi klaase. Nüüdseks on neist järel kaks. Ühe taldriku olen siiakolimisest saadik ära lõhkunud. Veiniklaasidest, samuti pärit Rimist, on neljasest komplektist alles kaks! Ma ei saa aru, kas ma olen mingi puudega või on Rimi nõud eriliselt õrnad? Aga disain on neil lahe! Mulle meeldivad igasugused kandilised joogi-  või veiniklaasid. Elu on lühike, miks mitte kasutada ilusaid nõusid?

Igatahes mind häiris, et ma ei saa külla kutsuda kahte inimest ja siis neile veini pakkuda, sest mul on järel ainult kaks klaasi. Seega ostsin endale samasugused veiniklaasid uuesti. Ütleme nii, et poest koju jõudsime ilusti tervelt ja kõik neli on veel alles. Aga õhtu on veel noor. 

Mu ema on märkamatult samasuguse ilusate nõude teema omandanud. Terve elu oleme kasutanud igasuguseid lambiseid klaase. Kui on külalised ja juuakse veini, siis paratamatult olid mõnedel teistsugused pokaalid, sest meil oli klaase igasugustest erinevatest komplektidest ja igaühest paar. (Tõenäoliselt olen mina kõik ülejäänud mingitel hetkedel ära lõhkunud. Üleüldse on see naljakas, kuidas mul alati läheb jooki ümber. Vähemalt ema juures külas käies, enda kodus eriti mitte. Iga jumala kord, kui ma midagi joon, ajan ma seda maha. Viimane kord tulin kohvitassiga tuppa ja kekutasin: "Ma pole veel maha ajanud!" ja siis kohe ajasin vaibale. Ja ema lihtsalt naeris, sest ta on harjunud.)

Ja nüüd ostis ta endale kaks uut komplekti veiniklaase. Ning viis hulga vanu nõusid taaskasutuskeskusesse, et ise hakata kasutama "neid ilusaid, mis kogu aeg kapis seisid".

Just! Väga õige. Kasuta oma portselani, kasuta oma kristalli. Joo piima veiniklaasist, kui tahad. Iga päev on eriline.

(Seda kirjutades juurdlesin natuke, miks ma olen kaks viimast päeva tõusnud üles kella ühe paiku, kui iga päev nii eriline on. Ükskõik. Homme on töö ja siis olen sunnitud varem tõusma, vähemalt see distsiplineerib mind.

Ja üleüldse, viimasel ajal on umbes neli erinevat tuttavat mulle kurtnud, kuidas neil unegraafik täiesti sassis on, lähevad magama liiga hilja ja magavad liiga kaua. Võib-olla on asi talves ja võib-olla mingites magnettormides või äkki oskab Igor Mang vastuse anda.)

Siia jätkuks tahaksin lihtsalt rääkida armastusest, mis on suurem kui aeg ja ei lõppe mitte kunagi. Tahaksin rääkida oma emast, ja ma loodan, et ta ei pahanda, kui ma siia kirjutan, mida ma viimastest kuudest arvan.

Tal on rinnavähk. Paljud ei nimeta sõna vähk, ka ema ise eriti mitte, aga minu meelest tekitab sõna vältimine ise hirmu. Tekitab mingi stigma. 

Mina sain sellest teada oktoobris. Nad olid mulle õega külla tulnud ja me istusime mu kodulinnas ühes restoranis ja ta alustas nii, et ma pean teile midagi rääkima... Ja vaikis natuke aega. Sellel hetkel ma juba teadsin, mida ta mõtleb. Nimelt mu vanaemal on olnud rinnavähk ja see on meil kõigil geenides, ja ema oleks pidanud eriti korralikult kontrollis käima, aga ta jättis ühe aasta vahele. Hea, et nüüdki läks. Ja ma kuidagi teadsin, mida ta ütleb.

Mõnda aega, umbes nädal, oli ta seda juba teadnud, aga meile ei öelnud. Ta ütles, et ei tahtnud meid muretsema panna, aga mina seda ei mõista. Kuidas sai sellist asja hoida endale? Me oleksime selle nädala jooksul talle toeks olnud.

Ma hakkasin sealsamas restoranis nutma, sest ma ei saanud teisiti. Ma ei ole nii tugev. Paar päeva pärast seda oli veel okei, sest diagnoos ei olnud lõplik, aga kui ta selle lõplikult teada sai, helistas ta mulle ühel hommikul. Ma olin just tööle minemas ja ma kuulsin tema häälest, kui endast väljas ta oli. Kogu selle aja oli ta nii vapper ja ütles, et see on omamoodi hea, et ta saab töölt pika puhkuse. Kuid sisemuses ta lootis, et võib-olla pole tegu siiski vähiga, ja kui seda lõplikult kinnitati, oli see karm.

Sellel ajal nutsin vist iga päev. Läksin töölt koju, jätsin töökaaslastega hüvasti ja hakkasin sealsamas öisel tänaval nutma. Millegipärast kujutlesin kõige hullemaid stsenaariume, kujutlesin, kuidas ma peaks elama edasi ilma oma emata, ja see oli kujutlematu, sest ta on minu jaoks kõige tähtsam inimene maailmas.

Kerime edasi ajani, mil ma läksin temaga haiglasse ja pidin ta sinna jätma. See on kohutav kogemus ja ma ei soovita seda mitte kellelegi, jätta oma armastatud inimene üksi haiglasse, kus ta peab ootama, et järgmisel päeval osa temast ära lõigataks. Järgmisel päeval olin tööl, ja see oli sürreaalne. Sellal, kui mina kandsin inimestele toitu ette, mõtlesin neile arstidele, kes parasjagu opereerisid patsiente, võib-olla minu ema, mida nemad pidid tundma, kui erinev on nende argipäev minu omast. Kui ma ka oleks nii tark ja nii motiveeritud ja nii distsiplineeritud, kuidas ma ei suudaks ilmaski toime tulla sellise stressi ja sellise pingega, millega kirurgid iga päev silmitsi seisavad. Iga päev tegeleda elu ja surmaga, sõna otseses mõttes.

Päeval sain emalt kõne. Ta oli äsja narkoosi alt tulnud, aga väga uimane. Kõik oli läinud hästi.

Ma pole elus olnud rohkem kergenduses. Aitäh arstidele, kes tegelikult aitavad inimesi vähist ravida. Meedias on nii palju lugusid inglitest ja karmast ja vähist kui karistusest, et ma olen tänulik ratsionaalsete inimeste eest. Jah, kui sul on vähk, siis tuleb olla võimalikult positiivne ja rõõmus, et paraneda. See on täiesti teaduslik. Aga tuleb minna ka operatsioonile. Kõik need lood eelmistest eludest ja sellest, kuidas keegi endale vähi ise kaela tõmbab, ja kuidas see on õppetund... palun, ei. See on nii kahjulik. See on nii ohtlik.

Praegu on ema läbinud esimese keemiaravi, ja varsti tuleb teine. Ja neid tuleb palju veel. Ta on olnud nii tubli ja positiivne, vähemalt näidanud maailmale positiivset nägu, kuigi tegelikult on sisimas raske. Kui ma mõtlen keemiaravile, siis hakkab mul kurb. Ma tean, et see on praeguse teaduse juures ainus viis, aga see on mulle vastik. Ma mõtlen, kuidas mu ema istub ja talle tilgutatakse soontesse mürki. See mürk on vajalik, et tappa vähirakke, aga see teeb nii palju kahju ka ta enda rakkudele. See on raske.

Aitäh, et sa oled nii suurepärane. Ja aitäh, et sa tulid sellest välja.

Ma armastan Bill Maheri

Milline suurepärane inimene, ta tõesti meeldib mulle. 
Pariisis juhtunule ei ole õigustust. Mitte kellelgi pole õigust kedagi tappa!
"We have to stop saying, "Well, we should not insult a great religion." First of all, there are no great religions, they're all stupid and dangerous."

Nii kohustustevaba elu, et see lausa hirmutab. Tõusin kella poole kahest, sõin "hommikust", nelja paiku panin lõpuks riidesse ja käisin poes ning läksin linna kohvikusse istuma. Ja muud mitte midagi, see oligi mu päevaplaan.

Selle kohvikuga on mul vihkamise-armastuse suhe. Seal on ülimõnus atmosfäär, see on hea koha peal - mu kodule lähedal - ja sealt avaneb imeilus vaade. Samas on seal kesine menüü ja halb teenindus. Ma pole lausa kunagi varem seal teenindusega rahule jäänud. Tavaliselt ei öelda ei tere, palun ega aitäh. Eelmine kord lasi teenindaja mul tükk aega leti taga oodata, enne kui torssis näoga ette astus ja küsis üheainsa sõna: "Teile?"

Tookord tahtsin ma minna ja oma riided varna panna, seni kui ta mulle lattet valmistas, ja ta palus mul seepeale leti taga edasi oodata, kuni joogi kätte saan. See jättis lihtsalt ebaviisaka mulje.

Ja millegipärast ma ikka käin seal, sest mulle meeldib kohvitassi taga midagi lugeda, ja atmosfäär on lihtsalt mõnus. 

Täna näiteks olid mõlemad teenindajad üliviisakad ja naeratavad ning mulle toodi kõik joogid lauda. Nii et toimunud on areng. Istusin seal mitu tundi, lugesin Epp Petrone "Elust kirjut", ja käisin vahetevahel endale jäätisekokteili, kakaod või lattet juurde ostmas. Paradiis.

Näen hetkel natuke kummaline välja, sest mäkerdasin oma juuksed õli ja juuksepalsamiga kokku. Tuleb üks kehahoolduse päev. Näiteks Polina kinkis mulle loodusliku kehaniisutaja, mis imehästi lõhnab, ja see läheb kohe kasutusse.

Minu kodus on mõnus, minu kodus on hea

Ma armastan, kuidas mul toas neli küünalt põleb. Ma armastan, kuidas siin on nii ilus ja puhas, sest keegi viitsis täna koristada. Ma armastan seda rahu ja vaikust. Ja seda, et mul on toas soe, kuigi väljas pakane paugub.

Ajasin muudkui internetis asju. Pikendasin raamatukogu tähtaegu, ostsin kõneaega, maksin arveid, tellisin kontaktläätsesid ja püüdsin leida meile Tiinaga jaanuari lõpuks hea hinnaga transporti lennujaamast Londonisse. Esiteks eelistaks Tiina bussi ja mina rongi, sest ronge ma tunnen paremini ja need on mugavamad ja kuidagi loogilisemad. Kokkuleppele me ei jõudnudki, sest me ei saa minna otserongiga, sest tagasi tulles ei lähe me otse lennujaama, vaid teeme väikese vahepeatuse Bishop's Stortfordis. Nii et igal juhul vajame tavalise rongi edasi-tagasipiletit ja igal juhul tuleb see kallis, minu meelest mitte mingi soodukaga võrreldes kohapeal ostmisega. Ja siis võiks juba kohapeal osta... 

Ning läätsesid firmast, kust ma enne olen tellinud, Eesti saata ei saa. Ma ei viitsinud hakata otsima mingit Eesti internetipoodi, sest ma juba tean oma läätsede kvaliteeti ja need on head, neil on mu suurus ja tugevus ja kõik olemas ning hind on ka absurdselt odav. Niisiis lasin need hoopis Bishop's Stortfordi saata ja võtan jaanuari lõpus sealt endaga kaasa. Selline kavalpea olen ma.

Käisime bowlingut mängimas. Ma olin viiest inimesest stabiilselt neljandal kohal... või kaotasin. See ei takistanud mind teistele "Koba!" või "Suhteliselt nõrk esitus" või "Kui ausalt teada tahad, siis see läks sul suht kogemata" karjumast. Pärast tegime neli mängu piljardit ja mul oli lausa rõõm tunnistada, kuidas kõik teisi segama ja kommenteerima olid hakanud. Mängu võlu!

Jääkuninganna

Mul oli ükspäev mingi aususepuhang, kui Maxima müüja mu juustu kogemata läbi ei piiksutanud. Ütlesin, et see vist jäi teil vahele, ta tänas ja lõi ka juustu sisse. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga olen kuulnud, et Maxima töötajad peavad ise kaupade puudujäägid kinni maksma... Kuigi see poleks üleüldse seaduslik. 

Täna käisin töökaaslastega uisutamas. Oi, kui krõbekülm täna oli, ja avastasin alles kohale jõudes, et siinne jäähall on lageda taeva all. Õnneks olin soojalt riidesse pannud: sukkpüksid pükste all, kaks paari sokke ja kindaid, nii et jäin ellu, aga kolleeg oli arvanud, et jää on siseruumis, pani riidesse õhukeselt ja tuli autoga ning külmetas uisutades päris kõvasti.

Mõtlesin ka, et kohale tuleb rohkem rahvast, aga tulid ainult üks kolleeg ja ülemus. Mina ise püsisin vaevalt püsti, aga ülemus hakkas selliseid piruette viskama, et ma jõudsin teda ainult pahaselt jõllitada ja kadedalt küsida: "Miks sa nii proff oled??"

Kolleeg ukerdas minu kõrval ning kõlaritest lasti "It's raining men", kui ülemus, viiekümnendates mees, jälle uhke kaarega mööda uisutas. "Ta on nagu uisukuninganna," ütles kolleeg kadedalt.

Olen uisutanud ainult kunagi lapsepõlves kuskil maja ees, ja siis üks kord kaks aastat tagasi. Üldiselt hea, et püsti püsisin. Ainult üks kord hakkasin millegipärast enda ümber ringi tegema ja potsatasin õrnalt istuma, aga seda polnud tundagi. Ja kokkuvõttes oli tegelikult väga tore. 

Siis läksime töö juurde kuuma teed jooma, khmm, "teed", ja istusime seal kamina ees, ja mingil hetkel sain ma aru, et olen täna töö juures juba teist korda, sest päeval käisin ka suppi söömas. Kas ma elan seal või mis?? Selle peale jooksin kähku koju ära, sest mingid piirid peab ikka tõmbama. 

(See töökaaslane, kes täna tööl oli, tuli muiates laua juurde teatama, et täna käis ka üks koer. Oh ei... ja hakkas jälle peale!)

Kas koer tippi ka jättis?

Täna koju tulles oli väljas nii külm, et lumi sätendas. Ja taevas oli imeilus täiskuu, mis kõik maagiliseks muutis.

Olin kaks ja pool päeva tööl - pool päeva siis laupäeva õhtul kolleegi eest - ja kaunikesti väsinud. Ma sain sellest aru, kui täna suhteliselt kõige peale hüsteeriliselt naerma hakkasin, sest seda ma teen, kui väsinud olen. Näiteks lugesime Õhtulehest uudist Ameerikas kellelegi jäetud 11000-dollarilisest jootrahast ja ma ütlesin unistavalt: "Tahaks isegi 11000 dollarit tippi saada. Kas sa ei tahaks?"

"Ei," ütles töökaaslane. "Ma annaks kõik tagasi."

"Sa annaks kõik tagasi?"

"Ma annaks kõik tagasi," ütles ta väärikalt, ja sellest mulle piisas. Ma lihtsalt itsitasin ja tema naeris ja me naersime mingi kaks minutit jutti.

Siis tuli ühte tema lauda koer. Koer oli tegelikult ühe perega koos ja armas must labrador ning üleüldse pole selles midagi erilist, sest meil on koerad lubatud, kui nad käituda oskavad, ja mõnikord neid ikka võetakse kaasa. Ja ma rääkisin lihtsalt ülejäänud päeva sellest koerast.

"Kas koer sulle tippi ka jättis?"
"Mis koer tellis?"

"Kas koer tahtis kaardiga maksta?"

"Kes su tänase päeva parim klient oli? Kas koer?"

(Haha, tegelikult ma naeran praegu ka seda kirjutades, ja ma absoluutselt ei tea, miks. Võib-olla on sellel mingi seos rummikokaga, mille ma aastavahetusest üle jäänud rummist endale meisterdasin.)

Ja iga koeraküsimuse peale ma naersin hüsteeriliselt ja töökaaslane vangutas pead. Õhtul tuli läbi üks teine töökaaslane, keda ma päikesekiireks kutsun, sest ta on alati nii rõõmus, ja tema leidis samuti koera külaskäigu väga tähelepanuväärse olevat, ja siis me irvitasime kahekesi, ja mul hakkas esimesest töökaaslasest päris kahju.

Praegu kuulan kõrvaklappidest millegipärast All-American Rejects'i "Move Alongi". Kunagi mulle täitsa meeldis All-American Rejects, aga nüüdseks kõlavad nad liiga noortepäraselt. Ja siis ma ju olingi teismeline.

Õieti peaks magama minema.

Kolmas jaanuar

Eile käisime värskelt kodumaale naasnud Polina ja Maarjaga Kapriisis istumas, kus meiega hiljem ka Tiina ühines. Sõin imehead seenerisotot ja me kõik nautisime hõõgveini.

Siis lasid Maarja ja Tiina jalga ning alles jäime vaid meie Polinaga. Kuna ma polnud aastaid Vilde kohvikus käinud, otsustasime sinna vaadata. Seal peaks olema allkorrusel mingi tervisekohvik, kuid see osutus 1.-4. jaanuar suletuks. Väike nõuanne kohvikupidajatele: ärge pange oma kohta lihtsalt lambikatel aegadel kinni! Pärast ei pruugi teisel ajal tekkida tahtmist sinna tšekkama minna, kas seekord on avatud. 

Ülemine korrus, kus on restoran, oli siiski lahti, ja seal oli väga hubane. Eriti mõnus oli rääkida meestest, juua lattet, süüa jäätist ja vaadata välja, kus sadas külma vihma. Restorani menüüd olid kavalalt kujundatud, esialgu ei leidnudki me neid üles, vaid vaatasime, et patakas ajalehti on leti peal. Alles siis, kui ettekandja meile lauda samad ajalehed tõi, lõime need lahti ja avastasime sealt seest menüüd. Nunnu.

Pärast oleksin tahtnud sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest Kaupsis ja raamatupoes natuke šopata, aga oh üllatust, ma ei olnud neid üleüldse kodust kaasa võtnud. Dämit! Tšekkasime siis niisama Kaupsis ringi ja vaatasime ilusaid asju.

Täna leidsin oma kodulinnast poed, kus samuti need kinkekaardid kehtivad, ja saingi endale paar raamatut.

See Kivirähk on ikka jumala kiiksuga...Loen ja vangutan pead

Ja Shu'st sain teised talvesaapad. Avastasin, et iga päev üht ja sama paari kandes need kuigi kaua vastu ei pea, pealegi oleksid kenad ka siiski ühed kõrgema säärega ja vettpidavamad isendid. Ja konkreetselt esimesed saapad, mis mulle poodi sisse astudes silma hakkasid, ma ka ära võtsin! Proovisin jalga, vaatasin igaks juhuks poe üle, et midagi kahe silma vahele ei jääks, ja ostsin need esimesed ära. Nii kiiret saapaostu pole mul varem olnud.

Siis läksin välja, kus oli sadama hakanud mingit kahtlast külma lumesarnast ollust. Praegu olen küll teki alla peitunud ja soojas, aga õige varsti peaksin tööle minema, sest lubasin kolleegile õhtul tema eest olla. Hommikul, kui see sõnum mind äratas, polnud ma üldse rõõmus, aga et mitte ebasõbralik paista... 

Veel vähem tahan ma praegu kuskile välja minna, aga lubadus on lubadus!

 

Minu sünnipäevatort

 

Eriti uhke olen pohmelli puudumise üle

Mul oli imetore vana-aastaõhtu/sünnipäev. Kõigepealt ärkasin vara, koristasin, sõitsin Puhja, et oma perega üks pidulik lõunasöök süüa, ja sain hulgaliselt kinkekaarte Navitrolla-teemalises kinkekotis, mis on super, sest siis saab endale valida just seda, milleks soovi on (ja veel on see super, sest Navitrolla kott on armas!). Sain ka kaks imeilusat lillekimpu. Ma armastan roose!

Sõime ära ja ma valmistusin bussi peale minema, kui terves Puhjas elekter ära läks. Seal on vist tavaks, et jõulude/uusaasta paiku läheb vesi või elekter ära, igatahes on seda päris mitmel aastal juhtunud. Ema oli isegi lambist vett varunud, et äkki läheb ära... mitte et ilmaolud oleksid halvad olnud või midagi.

Ja kaduski igal pool elekter, kõik oli pime. Ma ütlesin siis kähku aidaa ja läksin läbi kottpimeda alevi bussi peale, jättes ema koos oma paanikas külalistega koju. Süüa teha ega telekat vaadata küll ei saa, aga selline olukord annab võimaluse...eee...külalistega küünlavalgel rääkida ja möödunut meenutada?

Õnneks tuli neil paari tunni pärast vool tagasi, aga miks ta ära läks, on siiamaani müstika.  

Tulime Tiinaga minu juurde, sõime-jõime ja vaatasime netist telekat. Meil oli kaugelt liiga palju süüa. Magusaid asju on mul siiamaani alles ja vist jäävadki alles, aga vein ja rummikoks maitsesid head. Paari tunni pärast pakkisime joogid kaasa ja läksime mu töökaaslaste juurde istuma. Sinna oli kogunenud suurem seltskond. Mu töökaaslastel on selline traditsioon, et mida iganes nad joovad, kann vett on alati kõrval, ja ka meie järgisime sama tava. Jõime umbes iga kokteili kohta klaasi vett. Ette öeldes ei olnud mul esimesel jaanuaril mitte mingisugust pohmakat, mis ärajoodud alksi kogust arvestades on ülisuur saavutus!

Kell 12 läksime suure kuuse juurde rakette vaatama ja pärast kluppi. Oma pooliku šampuse pidime klubi ees küll ära viskama, sest sellega sisse ei saa, aga sealsamas seisid mingid võõrad tšikid ja palusid meilt pisarsilmil abi, et me nende šampust lõpetada aitaksime. Meil hakkas kahju, sest me oleme nii empaatilised inimesed, ja me aitasime neid nende hädas.

Raske on nii hea olla.

Seal klubis saime tasuta šampuse, sest üks mu kolleeg töötab samuti seal, aga kahjuks oli muusika täiesti võimatu. DJ sakkis sajaga. Tahtsin talle lihtsalt lõuga anda. Tiina poolest oleks me vist varemgi ära võinud minna, aga mina tahtsin jääda, et äkki tuleb mingit normaalsemat muusikat. Ei tulnud. Lõpuks, kui me ära läksime, oli mul tegelikult tuju juba läinud, aga teine klubi oli väga viis. Seal oli maskiballi-teemaline üritus ja piletiga sai maski ka kaasa. Oleks ma kohe sinna jäänud, oleks okei olnud, aga kahjuks olin selleks ajaks juba väss ja mingi pool tunnikest vist pidasin vastu.

Ja enam kunagi ei taha ma esimesel jaanuaril tööl olla. Mitte et ma oleks end füüsiliselt halvasti tundnud, aga kõik kliendid olid purjus või pohmellis ja päris mitmed ebaviisakad. Igavene kammajaa. No ei. Ei iial enam.

Ja nüüd olengi 25.