Alustasin eile hääletamishooaega. Oli ilus ilm ja ma marssisin enesekindlalt selle kohani, kus ma tavaliselt hääletan. "Saan kindlasti esimese auto peale," oli mul juba ette tunne. Ja oh imet, pruukis mul vaid pöial püsti ajada, kui juba üks auto peatus! Juht oli üks hästi kena viljandi naine, kellega juttu jätkus terveks teeks. Ta poeg käib Treffneris. Pidin märkima, et ma olen Treffneri inimesi alati natuke kartnud, sest nad pole mitte ainult eriti targad, vaid ka aktiivsed. Nad teevad kõike ja teavad kõigest kõike.
Liiga palju minu jaoks.
Siis astusin oma tavalisse juuksurisalongi Raekoja platsil. Ma arvatavasti ei vaevu mitte kunagi enam uut otsima, sest harjumuse jõud on suur. Samuti ei vaevu ma mitte kunagi aega kinni panema, vaid astun niisama sisse.
"Tere, ma tahaks juukseid lõigata," ütlesin kenasti.
"Ei saa!" käratas parajasti ametis olev juuksur. "Näete ju, et mul üks ootab." Ta osutas toolil ajakirja lugevale vanadaamile.
Ma ei ehmunud ega solvunud ka mitte, sest see juuksur on alati selline. See on osa tema, hm, sarmist. Kord, kui tema mul juukseid lõikas, oli see natuke hirmutav kogemus.
"Aga millal ma võin tagasi tulla? Või võin siin oodata?" küsisin.
"Kella kahest tuleb teine vahetus, nii et tulge siis tagasi. Mina küll ei saa võtta."
Selle peale pakkus nurgast teine juuksur vaikselt, et tema lõpetab oma kliendiga ja peaks mind jõudma ette võtta küll. Ma juba tunnetan seda hierarhiaredelit seal salongis: kuri naine alati kamandab ja käsutab kõiki, ja kõik teised püüavad kuidagi laveerida.
Istusin siis tooli ja šokeerisin vaest naist teatega, et ma ei mäleta, millal viimati professionaalselt juukseid lasin lõigata. Et teen seda tavaliselt ise. Ta ohkas empaatiliselt.
"Ja tukka lõikan ka ise," lisasin. "Võite ette kujutada, mis sellest välja tuleb. Üks silm on veel kinni, et karvu silma ei läheks..."
Ta tahtis teada, kas olen lasknud triipe teha. Kõik küsivad seda, aga mul on vaid päike pleegitanud. Mina püüdsin vestlust ülal hoida tavalise küsimusega, et kas tal on kunagi keegi palunud oma pikad juuksed maha lõigata ja siis poole pealt nutma hakanud?
Ta ei osanud kuidagi vastata ja pritsis mind parem kättemaksuks kuus korda pritsipudelist otse silma. Ettekäändega, et märga tukka on parem lõigata. Mul olid läätsed silmas ja hoolikas meik tehtud ning üle jäi vaid vaikselt puristada...
 |
| Hahahaa, mind sa ei murra! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar