Puuriit

Vanaema juures käidud, aknad pestud, kardinad vahetatud, puud riita laotud ja kõvasti päikest saadud. Meil läks umbes puuriit ja tund, mis minu meelest on päris hea tulemus. Üldse on see mõnus töö, sest tulemus on kohe silmaga näha, mõjub ta kuidagi rahustavalt ja pärast on keres mõnus väsimus. Juurde kuulasime mu telefonist muusikat ja vahel siis küsisin emalt huvi pärast, et kes nüüd laulab. Lady Gaga ta tundis ära, aga Michael Jacksoni ja HU? ajas südamerahuga sassi, haha. 
Vahepeal tuli naabrinaine juurde ja hakkas meile rääkima oma lapsest ja lapselastest ja kõigist haigustest, mis neil ja temal endal on kunagi olnud. Jumal tänatud vaktsiinide eest. Igatahes natuke morbiidne tundus see kõik kokku.

Vanaema juures on muidu tore, aga see klassikaline teema, kui palju ja mida sa sööd, on ikka õhus. Mulle oli ta teinud kahte eri sööki, seega mina võtsin kaks portsjonit, kui nemad ise sõid ühe, ja ikka oli vähe! Jumala eest, ma ei jõua rohkem. Miks temal on õigus võtta täpselt niipalju, kui ta tahab, aga külalistel on nagu kohustus kõik liuad ja kausid tühjaks teha? Kui ise hakata vastu suruma, et söö ise see viimane hapukapsas siit ära, mis seda järele jätta, oleks vastus kohe: "Oi ei, mina küll ei taha!" 
Mina ju ka ei taha.
Ning jah, ma söön oma tatart kahvli, mitte lusikaga, ja ma ei pane oma kohvi sisse suhkrut või saia peale võid, aga miks see kedagi teist kuidagi solvama peaks?