...

Aga eile käisime Liisuga linna peal: kaltsukates ja antikvariaatides sobramas, söömas ja kinos. Põikasime ka Kaupsi osturallilt läbi, aga seal oli meie mõlema jaoks liiga palju inimesi ning otsustasime teiste jaoks olemise kahe inimese võrra lahedamaks teha.

Söömas käisime Asian Chefis, kus ma olin esmakordselt. Algul kahtlesin, aga mõtlesin, et samas hiina toit mulle ju maitseb... Ja see oli julgelt üle tüki aja parim söögikogemus! Võtsin köögiviljadega nuudlid ja palusin seeni juurde lisada, mis pidi olema väikese tasu eest. Need olid imemaitsvad! Ma ei jätnud grammigi järele. Liis võttis stir-fried köögiviljad, nii et saime isekeskis vahetada. Ettekandja oli eriti meeldiv, teendindus kiire, küsis, kuidas maitseb jne, ning lisaks selgus maksma hakates, et nad ei soovinud seente eest mingit lisatasu. Selle eest jätsime väikese tipi (mis minu puhul ütleb palju, kuna ma olen tavaliselt väga kitsi). Soovitan!

Ja kinos vaatasime sellist noortekat nagu Divergent (Lahkulööja). Täitsa hea oli, põnev ja tempokas. Palju võitlus- ja trennistseene ning kõik kohad lihaselisi noori täis. See tekitas mus tahtmise endale ka musklid hankida. Seega, kui mu buss kell kaheksa Puhja jõudis, läksin peale seda kohe jooksma. Väga oleks tahtnud end teleka ette kukutada ja melonit süüa, aga minu parem mina sai seekord võitu... mida ei juhtugi nii sageli. 

Pealegi igatsesin ma seda lihastevalu tunnet, aga mul polegi täna midagi valus. Kurat.