Raamatuid

Lugesin läbi kolm raamatut: "Minu Soome", "Teater" ja "Kas süda on ümmargune? 2. osa". Kõige parem oli kindlasti Maughami "Teater". Olen Maughamilt varem lugenud "Inimorjusest", mis mul endiselt meeles kui üks parimaid raamatuid üldse. Tal on väga hea stiil ja tema tegelaskujud tõmbavad kaasa. "Teater" räägib kuulsast näitlejannast ja tema suhetest. Algul mõtlesin, et tegu on mingi traagilise looga, kus näitlejanna ühe noore poisi pärast oma täiusliku mehe maha jätab - või ehk tuleb kuskil ette mõrv. Tegelikult osutus lugu hoopis natuke naljakaks ja irooniliseks ja eriti head olid dialoogid. Kui näitlejannal noore poisiga asi hapuks läks, tegi ta hoopis kõik, mis sai, et tüüpi ja tema sõbrannat delikaatselt põhja vedada. Varastasime emaga seda raamatut kogu aeg üksteiselt ära ja kaotasime teise lugemisjärge ka, ja siis kogu aeg käisime ringi ja rääkisime, et nii hea raamat.

"Minu Soome"... Nojaa... Soome on ikka natuke huvitav, kuna naabermaa ikkagi. "Minu Soome" jättis mind pigem külmaks, sest polnud kuigi kaasahaarav. Eks tegu oligi autori Soomega, mitte tingimata selle osaga Soomest, mis mind huvitanuks. Mulle oli vastukarva ka üldistamine. Ikka igas sellises reisiraamatus tahetakse kohapealset rahvast määratleda. Kasti panna. Et see rahvas on selline, vastupidi eestlastele. Oi, kus need eestlased saavad tavaliselt vastu päid ja jalgu, täiesti teenimatult. Üldiselt on inimesed igal pool samasugused, leidub igasuguseid tüüpe. Olen kohanud vaikseid itaallasi, väga reserveeritud prantslasi, eriti jutukaid sakslasi...laagris, kus ma suvel käisin, olid poolakad, eestlased, itaallased ja prantslased, ja eestlased olid seal julgelt kõige aktiivsemad. Nii näiteks.

Selline üldistamine aga, et soomlased on eriti endassetõmbunud, vedas autorit ennast alt, sest teises peatükis väitis ta näiteks, nagu oleks nad eriti temperamentsed. Siis jälle, et oi, kui sõbralikud on sommid (küll meil oleks siit palju õppida) ja mujal, et päris rassistlikud. Nojah, ei veagi välja, sest nad on nii üht kui teist ja kolmandat ka veel. 

Ma ei taha liiga karm ka selle raamatu vastu olla, sest ega ta üldiselt halb ei olnud, oli ka muigamapanevaid kohti ja huvitavaid tähelepanekuid.

Ja viimaseks, Epp Petrone "Kas süda on ümmargune? 2. osa". Olin seda juba nii kaua taga otsinud, aga rampsides olid peale ilmumist järjekorrad. Igatahes seda võib öelda, et sain ta päevaga läbi ja öösel ei saanud isegi magama minna, sest selleks oleks pidanud raamatu maha panema... Ma ei kujuta ette, kuidas nendesse südame-raamatutesse suhtuvad need, kes pole Petrone-fännid, ja kui palju see teema neile huvi pakuks, sest pmst on tegu Epu isiklike mälestusega. Peaaegu nagu päevik. Aga mina olen fänn ja mulle oli nii see huvitav, oli ka esimene südame-raamat. Ja kogu teema kunagise Robinsoni-tõsielusarja telgitagustest oli hea. Üle viskas ainult petmise-teema ja jutt tüübist, kellega autor oma kunagist abikaasat pettis. No juhtus, siis juhtus, mis sellest soiguda? mõtlesin ma pärast kahesajandat korda.

Karu.