Kõrvitsasupp

Nägin reedel Tiinat, Marilit ja Timmot. Käisime Dedi kohvikus kaupsis, kus, nagu ma hiljuti avastasin, saab endale ise värske salati segada, endale meeldivatest asjadest nagu puuviljad, pähklid, seemned ja juust. Mm, kui hea.

Kui me Liisuga antikvariaadis sobrasime, leidsin posu vanu Tähekesi ja näitasin neid Liisule. "Vaata, Tähekesed!" 

Lehitsesin neid ja meenutasin lapsepõlve. Liis vaatas natuke aega ja ütles siis hämmastava läbinägelikkusega: "Mäletad, kunagi oli selline ajakiri nagu Täheke?"

Ma itsitasin ainult kaks minutit järjest.

Eile tulime Liisuga vanaema juurest, kus me külas käisime. Sai hästi süüa nagu alati, ja me isegi magasime öösel hästi, mida ma tavaliselt võõras kohas ei suuda. Kui me sinna sõitsime, astus bussi nagu muuseas ka Tiina. Jah, see buss sõidabki Tabiverest läbi, aga milline naljakas kokkusattumus, et istud suvalisse bussi ja sisse astub ka su parim sõbranna.

Tegin endale kõrvitsa-porgandisuppi. See ei kõla üldse hästi ning mõni aeg tagasi poleks ma ise ka midagi sellist maitsvaks pidanud, aga Prantsusmaal tegi mu host-isa üheks õhtuks porgandipüreesuppi, mis mu üllatuseks üldsegi halb ei olnud, ja Inglismaal tegime host-emaga püreed kaalikatest, porganditest ja pastinaagist, juurde lisatud kõvasti koort ja ema poolt hästi maitsestatud, mis viis keele alla. Lapsed, teadagi, ei pidanud sellest suuremat, aga meie kaks olime vaimustuses. Nüüd ma olengi püreeusku. Minu enda oma jäi natuke tükiline, sest mul ei ole saumikserit, aga ükskõik. Lisasin natuke küüslauku ja kohvikoort ja riivjuustu ning peale panin röstitud saiatükke. 

Päär jooksis just teise tuppa nagu metsik hobune, ja peatus seal lõõtsutades. "Jookse!" hüüdsin teise tuppa, ja ta tuli sama hooga tagasi ning raputas mulle pead. Sellise suhtumisega me küll olümpiale ei jõua.