Lähistroopika

Ma alati arvasin, et Liis mõtleb seda välja, et ta korteriperenaise kass on kuri ega salli võõraid. Mõtlesin, et ta äkki ei peaks looma jalaga lööma ja kõik oleks korras.
Igatahes, kui reedel seal ööbisin, sain selgeks, et see kass on tõepoolest saatanast. Suur ja hall nagu tolmuhari, ning kui ma tast mööda läksin, sisises mu peale, võttis hoogu ja lõi mööda joostes mulle käpaga pats. Ja sisises kaugemalt veelgi ning ma ausalt kartsin, et ta hüppab mulle näkku.

Ühe korraliku sõbraliku Pääri vastu selline tolmuhari ei saa.

Muidu oli reedel hästi tore. Alguses plaanisime Feel Good Music Caféd, aga see oli esiteks täiesti inimtühi ja teiseks oli seal jube muusika, nii et läksime hoopis Atlantisesse. Hea muusika ja palju välismaalasi ja laval tegid lihavõttejänkud šõud. Mul oli kohe nii tore olla, et pärast terve laupäeva valutas pea. Liigsest kainusest.

Mune me emaga ei värvinud, aga küpsetasime hoopis õunakoogi ja käisime surnuaial. Õhtul käisin jooksmas ja ma ei saa aru, mul läheb iga korraga võhm viletsamaks. Või tahtejõud väiksemaks. Ma olin kohe täitsa surnud.

Nüüd tulin häälega linna ja mingi koer tahtis tee peal mind tappa. Ilmselt on asi minus ja loomad lihtsalt vihkavad mind... Aga autojuht oli hästi energiline ja elegantne Pärnu naine. Üks selliseid toredaid vestlusi.

Nüüd lähme Mariliga kinno! Johnny Deppi uusim film, mis selle nimi oligi...Mingi ulmekas. Ja nii soe on! Ma naudin lühikesi käisi, lahtisi kingi ja päikseprille.