Hüvastijätuõhtusöök

Käisime äsja õhtusöögil, üks mehe sõbranna ja töökaaslane oma tüdruksõbraga kolib Eestist ära ning see oli nende hüvastijätuistumine. Nemad ongi need, kes Kauri hoidsid ja lubasid ka edaspidi hoida, mistõttu meil mehega nüüd kahju, et lapsehoidjad kaotasime. Nad on mõlemad Kauriga nii head, väga päikselised inimesed, Kaur aina naeratas nende seltsis.

Mul on ka niisama kahju, et nad ära kolivad. Nad on iraanlannad ega plaaninudki Eestisse igaveseks jääda, aga ikkagi kaotus meile. Need korrad, kui oleme koosviibimistel olnud, on minul igatahes väga tore olnud. Ja üks neiu jõudis isegi eelmisel kuul minu sõbranna Heleni lühifilmis osaleda, mina soovitasin teda sinna.

Õhtusöök ise oli Mimosa restoranis Nõmmel. Olin seal ka varem käinud ning see on ilus, päris uhke eramaja tüüpi resto. Üleval ja all istumisruum ning kokkuvõttes tunne, nagu sa oleksid kellegi elutoas. Mina võtsin salati praeseentega, mis üllatavalt hästi maitses. Ma tavaliselt väljas kunagi ei telli salatit, sest tahan tavaliselt midagi täitvamat, aga ehk peaksin alustama. Megahästi oli maitsestatud, oli palju krõmpsuvat rohelist, röstitud seemned peal ning kõrval praekartulid, mis küll enamuses Kauri kõhtu kadusid. Kaur, vaatamata sellele, et talle enne minekut kodus juba õhtusöögi andsin, vitsutas julgelt teise õhtusöögi peale. Oleme temaga juba mitu korda väljas söömas käinud ning seni on kogemused küll üsna positiivsed. Ta käitub kenasti, vaatab huviga enda ringi ega karju ilmaasjata, kui vaid kogu aeg toitu talle ette anda. Ära sa jumala eest kümnesekundilist vahet tee, siis on kuri karjas:D Samamoodi käisime Mirjami ja isaga eelmisel nädalal F-hoones lõunatamas, nii et Kaur kaasas oli. Jälle ta käitus kenasti. See on päris kena ikka, et saame temaga muretult väljas söömas käia ega pea stseene kartma. Ainus asi, mida meeles pidada, et oma lisasnäkid ja veepudel peavad kaasas olema. See aeg, mis toitu ootame, oleks muidu hukatuslik ja täielik stseen. Kaur teab, et kui ta juba söögitoolis istub, on tal täielik õigus oodata süüa, ja jumal aidaku neid, kes talle seda otsekohe ei serveeri.

Lisaks sööb ta ära sinu taldrikult kõik parimad palad.

Täna oli igatahes väga meeleolukas. Võtsin ka latte, mis oli meeldivalt lahja ja soe ning maitses nii hästi. Võin nüüd jälle lattesid juua, ilma et vastu hakkaks, millest on nii hea meel! Igatsesin kohvi. Olen endale kodus paar korda ka kofeiinivaba kohvi ja lattet teinud ning enam ei aja öökima. Jei!

Laupäeval algab mul juba 14. rasedusnädal, sellega koos ka neljas raseduskuu ja teine trimester, mil peakski kergeks ja heaks see eluke minema. Iiveldus loodetavasti kaob, kõht pole veel eriti raske ega suur, energia pidi tagasi tulema...Loodan siis ka kord nädalas trenni jõuda ja vaikselt end aktiivsena hoida. Kolmandik rasedusest on nüüd kantud!

Küll on mõnus olla. Mees tõi meid koju ära ja kiirustas ise kellelegi serveriga appi. Mina jätsin Kauri vanni vahele, panin ta otse potile, kus ta tegi täna kolmandat korda kaka - ja teist korda ilma mingi eelneva märgita, lihtsalt potile pannes kakab, mis on minu arvates väga hea märk ja näitab, et ta seostab potti kakamisega - ilmselt kaks õhtusööki avaldas oma mõju ja kuskilt pidi midagi välja hakkama tulema. Siis sai Kaurike magamiskotti ja tuli minu sülle õhtupudelit jooma. Teatud viisil tunnen ma teda pudeliga toites isegi suuremat lähedust kui rinnaga toites. Rinnaga toites olin ma tihti ise samal ajal telefonimaailmas, sest last toetavad mul hoolikalt sätitud padjakuhjad ja käed on vabad. Nüüd pudeliga hoian ma ühe käega juba pudelit ja teine on ka kuidagi rohkem tema ümber ja ma reaalselt vaatan viisteist minutit, kuidas ta sööb. Tema pontsakaid sõrmekesi, siniseid silmi, mis vahetevahel mõtlikult minu omi otsivad, tema vaikselt sipsivaid jalakesi. Ma armastan seda väikest poissi nii-nii väga, et ta saab päevas tuhat musi ja hellusesõna.

(Ütlesin ükspäev mehele: "Kas sa saad reaalselt aru, et meil on poeg?" Mul ikka vahetevahel lööb selle teadmise sisse ja imelik hakkab. "Et tal on pooled minu ja pooled sinu geenid ja kokku tuli täitsa uus inimene?"

Mees hakkas kiiremini hingama ja ütles, et tekitan talle ärevushoo.)

Rinnakordi on ööpäevas nüüd järgi jäänud kaks: üks hommikul peale ärkamist veel voodis, teine pärastlõunal peale lõunaund. Mõlemad käivad hästi ruttu, paari minutiga, ja iga kord natuke värisen oma nibusid selle hambulise hooleks usaldades, sest ta iga kord paraku natuke näksab ka. Olen täitsa rõõmus, kui rind üldse ära jääb. Kauril tuleb praegu üleval korraga kolm hammast, üks on juba lõikunud, kaks kohe-kohe tulevad. Mina oma rinnanibusid sinna hakklihamasinasse enam panna ei taha :D