Kaur üheksa kuud

Meie Kaur-poiss on täna üheksakuune. Hip-hip-hurraa!

Kaurike on säärane laps, kelle ema on tõesti rõõm olla. Näiteks eile, kui meil käis üks mehe sõber massöör külas ja mudis natuke mind ning palju meest. Laps jäi lõunaunne just enne massööri tulekut ja ärkas siis, kui mehega juba oldi peaaegu valmis - magas ligi kaks tundi. Võtsin unise sasipea, panin potile, kus ta tegi ilusa pissi, ja tõin elutuppa. Massöör küsis, et kas meil on siin issi väike koopia või? Kaur naeratas talle vastu. 

"Ja mina mõtlesin, et kaua siin peres magatakse," sädistas külaline, "nii pikalt lausa!"

Jaa, Kauril on anne eriti siis, kui seda vaja on, ilusaid uinakuid teha. (Ma olin omadega nii läbi ja see pooletunnine mudimine tegi mul olemise veel imelikumaks ega meeldinud mulle seekord üldse. Ta tegi kohti, mida ma palusin mitte teha, nagu alaselga (ma ei tea, mida raseduse ajal võib teha), tegi mulle seal ja pepualas lausa valu, nii et palusin õrnemalt võtta. Siis õlavöötmes, kus võiks õiget kohta näpistades teha mulle väga tugevasti, ei tundnud ma üldse mitte midagi. Lõppes see kõik peavaluga ja ma tundsin, et ei taha enam tükk aega massaaži. Terve raseduse aja kindlasti. Võiks keegi kord võtta kuulda kliendi soove ja teha täpselt seda, mida palutakse. Et kui ma palungi pool tundi ainult õlgu ja ülaselga, siis ma saan pool tundi ainult seda ja pole vaja mulle kuskil allpool haiget teha.

Kuigi muidu on sellel massööril väga head ja tugevad ja tundlikud käed.

Igatahes peale mudimist pugesin mina diivanile, rüüpasin kuuma teed ja sõin mandariine ning püüdsin ellu jääda, mul ei olnud sellist tunnet ka, et jõuaks praegu lapsega tegeleda. Tema siis ilusti tuduski.)

Küll see Kaur uudistas massööritädi ja issit imelike rätikute all. Mis ta lesis seal ega tegelenud Kauriga? Uudishimulikult takseeris Kaur neid kahte isegi emme rinnalt ega saanud eriti mahti süüa. Põrandal ta muudkui tiirutas nende ümber ja massaažilaua all ning lõi kätega selle jalgu, samal ajal põrandat täis ilastades.

Siis õnneks läks ta omi asju ajama, põrand mänguasju täis ja tegevust jagus. Massöör imestas, et niimoodi üksi mängibki põrandal. Õnneks jah, see on suur osa ta päevast, üksi põrandal tegutseda. Ma ei suudaks temaga kogu ärkveloleku aja tegeleda, õnneks teeb ta seda ise. Vaja on ju jõudsasti käputamist harjutada ja elamist läbi uurida.

Laupäeval käis Kaur ka lapsehoidjate juures, ehk ühe mehe sõbranna ja tema tüdruksõbra juures kaheks tunniks, kuni meie mehega kinos deidil käisime - vaatasime "Apteeker Melchiori" teise osa ära. Olime parajasti närvis, sest Kaur oli lõunauinaku seekord lausa vahele jätnud, nii et sõbrad said endale magamata lapse. Ära ka ei tahtnud jätta, kuna kõik oli kokku lepitud ja deidil käia ikka vaja. Jätsime neile Kauri jaoks kana ja leiba, terve pudeli piima ja teise vett, ning käskisime kurtmise puhul toita, see aitab meie väikese nälja puhul alati. Oligi läinud päris ilusti, Kaur sõi kõhu täis ja kurtis neil vaid natuke. Ta isegi ei märganud meie lahkumist ning ma ei tea, kas äraoleku ajal selle üldse registreeris. Õnneks ei võõrastanud tädisid, vaid naeratas ja lobises neile rohkesti.

Laupäeva õhtul oli siis Kaurike küll magamata lõuna pärast täiesti kapsas. Kiirustasime temaga koju ja vanni ning kell seitse oli ta juba minu rinnal ja jäi lausa sinna magama, mida enam ammu pole juhtunud. Nüüd läheb ta voodisse alati ärkvelolekus ja uinub seal, rinnal veedab ta kummalgi pool max 3 minutit ja tahab alati siis ära. Nüüd oli mul jälle tunne, et mu beebi on pisikene. Muudkui tudus rinnal, vahepeal imes, siis jälle tudus...Ise nii soe ja armas.

Üldse on Kaur öösiti nii armas nagu nukukene. Pikk valge magamiskott seljas ja unesoe. Päeval on ta nii asjalik ja suur poiss, aga öösel tabab mind tema vastu alati suur õrnus, sest ta on oma suletud silmade ja lutimaia suuga veel nii pisikese beebi moodi. Peale rinda voodis tõstan ta alati oma õlale, ta teeb tavaliselt krooksu, ise juba uuesti poolunes, ning ma nuusutan ta pead, mis lõhnab nii mõnusasti. Siis saab Kaur jälle oma voodisse ja uinub pea alati silmapilkselt.

Sõnu meie Kauril veel pole. Tal on küll mingid silbid, mida ta alati ütleb, aga mitte veel sõnu. Lapsehoidjad olid elevil, et kuulsid teda mamama ja baba ütlemas, aga need veel siiski keeleharjutused ja minu meelest ta neid minu ega mehega ei seosta. Söömise ajal karjub ta küll mämm-mämm, kui lusikas piisavalt kiiresti temani ei jõua, ja me ei tea, kust ta selle on võtnud, sest meie pole talle kunagi mämm-mämm öelnud. Ja meie üürikodu oranži trepikotta astudes kilkab Kaur alati täpselt ühtemoodi: "Äh, äh!" Ükskõik, kas me astume trepikotta ülevalt meie ukse juurest või saabume alt õuest. Talle meeldib trepikoda väga ja tema rõõmsad ähhid kõlavad kindlasti korteriustest läbi.

Nüüd siis huvitav oodata, kas uue elukuu jooksul tuleb Kauril kasutusse ka mõni päris sõna. Ma ootan seda verstaposti väga, aga samas ei taha veeta aega midagi oodates, sest hinnata tuleb hetke. Ta on praegu ka väga sõnakas ja lobisev laps, lihtsalt omas keeles :D Ja tema käimahakkamist ma näiteks üldse peale ei passi, sellega on aega. Käputamisperiood pidi olema ajule väga kasulik, las vudib seal põrandal terviseks. Ja meil on veel kergem elu, kuni ta päriselt ei käi.