Üks väike tegelane on viimastel öödel hakanud umbes seitseteist korda ärkama, kordamööda käime siis teda rahustamas. Tal tekkinud uus tendents, kus ta laseb end rahustada ja heidab pikali tagasi, mispeale rahustaja heidab ka mõnuga teki alla, aga minut aega hiljem tõuseb Kaur uuesti istukile, haarab oma voodivõrest ja hakkab lobisema. Tal ei ole midagi viga, aga ta on lihtsalt superärkvel ja arvab, et me peaksime ka olema. Püüame piimaga öösel tema rahustamist tagasi tõmmata ning teda magama saada pigem lihtsalt süllevõtmise, paitamise, luti, veelonksuga. Vahel õnnestub, vahel mitte. Tegin otsuse, et rinda ta enam öösiti üldse ei saa. Eile öösel siis oli esimene kord vist, kui ta öösel rinda pole saanud. Pudelitäie piima tarbis ta erinevate ärkamiste peale ära ja kell oli neli. Mina paitasin teda ja palvetasin, et ta nüüd rahule jääks, aga ta kääksus edasi. Loogiline variant oleks olnud pikali heita ja ta rinnale tõsta, aga ma ei teinud seda. Kunagi peab see ju lõppema ning öösel võib see olla talle täitsa motivaator ärkamiseks. Võib-olla kui selgeks saab, et rinda enam öösiti tulemas pole, ei ärkagi enam enne hommikut.
"Viska ta mulle siia," ütles mees voodist. "Annan talle piima ära."
"Mida ma siis sinu meelest just tegin?" sisistasin ma.
"Kurat..."
Lõppeks mees läks Kauriga elutuppa ja sai ta magama pead masseerides, absoluutselt ilma toiduta, mis oli suur võit. Mina jälle laiutasin suures voodis.
Aga eile oli küll üks nõme päev. Juba hommikul algas, kui mina pahandasin, et äsja vahetatud lina oli minu poole peal Kauri pudelipiima täis ladistatud, mees oli lasknud tal sellega seal mängida. Voodipesu vahetamine on paras tegu ja mul on niigi pesu meeletult. Puhisesin mööda elamist. Siis nägin, et mees on kurb, ja palusin andeks. Lina ei hakanud vahetamata, vaid lasin tal lihtsalt ära kuivada nagu metslane. Aga sel hommikul pidi meil veel olema pannkoogihommik, kuhu külla pidi tulema mehe sõbranna oma beebiga. Mees oli hullult vaeva näinud ja eelmisel õhtul pannkoogitordi valmistanud. Nüüd mina olin ka veidi stressis, sest Kaur kääksus ega jäänud hommikuunele ning siis paistis jäävat alles veidi enne külaliste saabumise aega. Püüdsin kodu veidi koristada. Siis selgus, et nad ei tulegi, sest olid ära unustanud. Väikese lapsega kodus on igasugused külalised lisastress, sest kunagi ei tea, kuidas laps käitub. Mul on alati pinge peal, ja olen ka mitu korda külaliste ees pisaraid valanud, kui Kauril viril päev. Aga nüüd oli kogu see asi üldse ilmaasjata, ja mees ka tujust ära, et oli eile niisama vaeva näinud. Siis läksime veel tülli, sest ta andis mulle Kauri pudelipiima absoluutselt liiga kuumana. Ma ütlesin, et laps kõrvetab end ära ning ma ei anna talle sellist piima. Läksime vaidlema, milline on õige temperatuur, sel ajal kui Kaur nälga kurtis. No mina olen talle küll andnud õrnalt sooja piima, sest minu rinnapiim loomulikult ei ole kuum, vaid ongi kergelt soe. Kui mees on andnud laavat, siis on mul tõsine mure.
Igatahes oli ustega paugutamist ja hääle tõstmist ning mina jäin Kauriga pisaraid valama. Mis sest, et mees kohe tagasi tuli ja vabandust palus, mul ei olnud siis enam kõnetundi. Ma tõmbun endasse ega taha tükk aega rääkida ega midagi arutada, tahan lihtsalt üksi olla ja seedida.
Siis hakkasin jalutama sättima ja mees pani Kauri valmis, tundudes, et tuleb meiega kaasa. Ütlesin, et ainult mina ja Kaur tahame minna, ma ei tahtnud kellegagi suhelda.
Ühesõnaga pärastlõunaks leppisime ära, aga ma olin terve päeva tujutu ja vaikne. Nõme päev oli. Õnneks õhtul tegi Helen enda juures väikse sünnipäevaistumise. Oli tunne, et no üldse pole energiat end sinna vedada, aga õnneks ikka läksin, ja väga õigesti tegin. Võtsin kesklinnast lilled ja jalutasin trammi pealt läbi sügisese Kadrioru Heleni poole. Nii hea oli teisel lainel olla ja mitu tundi sõpradega lobiseda. Vaatasin kadedalt, kuidas teised veini jõid. Nii umbes aasta pärast saan mina ka jälle...
Tagasi koju jõudes olin kohe parem inimene, lõdvestunud ja rõõmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar