Täheldan siia üles natuke oma rasedusest, et kunagi oleks hea tagasi vaadata. Teate, mida üles ei kirjuta, see kaob meelest! Näiteks olin ma veendunud, et mu viimase pooleteise kuu nõrkus ja uimasus on midagi erakordset ja Kauriga oli mul väga kerge rasedus. Eelmine rasedus oli tõesti kerge ja ilus, aga esimesel trimestril tegelikult täpselt niisama väsitav, nagu mulle meenus, kui oma meilide hulgast otsisin, mida ja millal olin perearstile kirjutanud. Olin juba 7.-8. ndl paiku kirjutanud, et ootan last, aga nii meganõrkus on, et see ei saa normaalne olla. Et kas ma palun saaks vereanalüüse kilpnäärme tegevuse kontrollimiseks. Et siis pidi ikka suht hull olema, kui ma ise dr Google'i abiga olin endal diagnoosinud, et võib-olla on rasedus kilpnäärmele põntsu pannud. Ehkki enamasti panen ma niimoodi ise diagnoose määrates mööda, siis tookord selgus, et mul oli täiesti õigus ja rasedus oligi kilpnäärme normaalset tööd häirima hakanud. Sain endokrinoloogi käest retsepti pisikestele tablettidele, mida võtsin kuni sünnituseni iga päev ning mis asja korda tegid.
Igatahes seekord siis palusin sama asja kontrollida, aga pidi kõik korras olema. Et praegu siis tavapärane nõrkus, mis kehal tekib, kui ta uut elu ehitab. Kellegi aju, selgroog, sõrmeküüned valmis vorpida: see pole lihtne asi! Siis jääb peremeesorganismile ikka vähem energiat.
Oksendanud pole ma kordagi, aga iivelduse tunnet ikka natuke viskab enamikel päevadel. Siiski on see nõrk ja mitte midagi hullu. Püüan tervislikult toituda, aga kui Kauriga raskem päev ja ma ta lõpuks magama saan, siis on isu ainult zombina diivanil istuda ja lõbusamat toitu sisse kühveldada... mida ma ka teen.
Kaaluga on seni ok, ses mõttes, et see on umbes kilokese väiksem kui enne esimese raseduse algust ja praegu tõusnud veel pole (ega peakski olema, beebi on praegu laimisuurune vaid). Küll aga pelgan, et see on natuke ka lihasmassi kaost, sest olen olnud tunduvalt passiivsem kui enne. Lihtsalt pole grammigi jõudu mingiks aktiivseks rassimiseks ja muidugi tunnen, et pean oma keha kuulama. Kui vahepeal püüdsin endiselt teha füsioterapeudi määratud pepuharjutusi, siis hakkas mul seeria lõpuks pea ringi käima ja iiveldama. Tuleb keha kuulata ja lihtsalt puhata.
Veidi kahju jõusaali kuukaardist, mis juba teist kuud tiksub niisama, ilma et oleksin kordagi suutnud kohale minna. Loodan, et teisel trimestril jõuvarud taastuvad ja saan jälle aktiivsemaks hakata. Usun, et see nii ka on, seepärast pole jõuka kuukaarti ka ära katkestanud.
See beebi on kõhus saanud tunduvalt vähem tähelepanu, kui sai esimene, aga eks see on ka täiesti loomulik. Kogu aur läheb vanemale vennakesele ja kõhubeebi tuleb meelde umbes kord päevas, mil püüan siis kõhule pai teha ja paar sõna juttu rääkida. Aga alati, kui me Kauriga mürame ja Kaur naeru kõkutab ning mulle põsele ilast musi püüab teha, tuleb mul tunne, et teeme nii õigesti, et veel üht lisandust meie perre tahame luua. Meil on nii palju armastust, me sobime kokku, meil on mehega mõlemal head eeldused lapsevanem olemiseks ja me saame sellega hästi hakkama. Tundub lihtsalt õige asi järjest kütta, kuni saame :D (Kuigi mehe õde ütles, et jumala eest, kui teine olemas, ärge siis kolmandat kohe järgi tehke, puhake ka vahepeal...) Kolmanda suhtes veel plaane pole, kas üldse tahaksime ja millal, aga kohe järjest küll ei plaani jah. Ilmselt kaks väikese vanusevahega last on väljakutse küllalt ning püüame esialgu nii ellu jääda. Tähtis on ka paarisuhe, mida ei tohi unarusse jätta. Ma sada korda enne võtaks ainult ühe lapse ja hea paarisuhte, kui rohkem lapsi ja kaotatud läheduse meie vahel. Meie oleme kõige tähtsamad, lapsed on ainult väikesed kaaslased, kes end külge haagivad ja hiljem oma teed lähevad.
Et kaksteist nädalat nüüd täitus, siis ootab mind homme 12. nädala ultraheli ja selle järel kohe ämmaemanda visiit. See on tähtis hetk, mil saab teada, kas lapsega kõik korras. Iseendal on küll tunne, et on kõik hästi. Kõht ju nähtavalt kasvab, iiveldab ja nõrk on, mis tähendab, et beebi järjest kütab mulle rasedushormoone. Usun, et kõik on kenasti. Mees tahaks ka ultrahelisse tulla ning ta idee poolest oleks sinna lubatud, aga keegi peab ju Kauriga seni olema.
"Võtame kaasa!" ütles mees muretult. Aga see tundub mulle siiski asjana, mida seal ei lubataks või oleks ebaviisakas teha, isegi kui me nii kabinetti sisse saaks. Arst uurimas hoolikalt, pool tundi igast asendist lootekest, ütlemas tehnikule ladinakeelseid nimetusi ja mõõte, samal ajal kui Kaur vahele laliseks ja läätaks...Ei.
"No siis sa ole Kauriga ja ma käin ise ära," ütles mees ja näitas mulle keelt.
Kõht on mul, jah, täitsa olemas. On olnud juba mitu nädalat. See on ootamatult vara, ise hakkasin seda nägema juba 8. nädala paiku, mil selleks ei saa mingit tegelikku põhjust veel olla, sest loode on siis alles miniatuurne. Aga korduvrasedusega tulebki kõht varem ette, sest kõik sidemed on juba välja venitatud. Oma osa on kindlasti ka gaasidel. See on lihtsalt meeletu, mis mu kõhus toimub. Ma olen päris mitu ööd veetnud üksi diivanil, et saaksin rahus gaasiline olla :D Seda tekitab ka rasedushormoon. Nimelt evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et sel ajal ema söödud toit hakkab aeglasemalt seeduma, et loode saaks kätte võimalikult palju toitaineid. Ema jaoks võrdub see aga puhituse ja pallisarnase kõhuga.
"Praegusel ajal täiesti mõttetu nähtus," täheldasin ma mehele. "Lapseootel naised saavad niigi hästi ja mitmekesiselt süüa ning oma toitained kätte."
"Jaa, aga loodus seda veel ei tea," ütles mees targalt.
Praegu on veel nii põnev, et me ei tea, kas tulemas on väike poiss või tüdruk. Mõlemad variandid on nii vahvad, et mul isegi ei ole eelistust! Mees tahaks küll poissi, sest tal on obsessioon perenime edasi kandmisega. Aga dai boh, kui tulemas on tüdruk ja ta ei näita üles piisavalt õhinat! Siis läheks vaesel mehel kehvasti. Minu meelest ka poiss oleks tore, sest Kauriga neil oleks ehk palju ühist, nad saaksid vajadusel tuba jagada, mina oleksin ainus kuninganna majas suure poistekamba keskel (mehel on ju veel vanem poeg). Ja tüdruk oleks lahe, sest jälle midagi teistsugust. Oleks kogemus ka tüdrukut kasvatada.
Igatahes ootame elevusega homset ultraheli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar