Unepäevikud

Väike mütakas naudib sügist

Ajab end juba põlvili! Kisub kõrgustesse

Oota, ma vaatan kohe masina üle... Jaa-jaa, selge. Probleemsed nõud tuleb puruks pesta!

Ehkki ta näeb selle vihma kätte jäämise pildil tujukas välja, oli ta tegelikult väga rõõmus. Ei lasknud end üldse häirida, pigem plaksus rõõmust käsi kokku ja püüdis vihma juua ja naeris mu näoilmet, kui joostes teda lähima poe poole varju lükkasin

Hommikupuder alles valmis, aga Kauril oli juba suur nälg varuks (mis sest, et veerand tundi tagasi sai voodis rinda) ja nõudliku näo ning virinaga oodati pliidi ees. Emme, ma suren! Palun kiiiirusta.

Kaur jauras täna öösel pikalt. Vist ikka igemed kuumavad või ei tea, mis tal oli. Kogu aeg juba peaaegu jäi magama, aga kiskus end jälle istukile, võrevoodi najale põlvili ning hakkas kurtma. Ilmselt ka sees see sund, et ei tohi pikali olla, peab end üles ajama, tähtede poole pürgima. Ja siis kui ta end pimedas istumas leiab, on ta segaduses ega saa ööd ega mütsi aru.

Kui olin talle rinda andnud ja veel üks kord lohutanud, siis lülitasin end välja ega reageerinud enam. Ootasin lihtsalt, millal mees end üles ajab ja oma poja juurde läheb. Mees läks ning mitu korda tundus, et lapsuke juba uinus, aga taas ja taas ajas ta end nutuga istukile. Jälle andsin alla ja andsin rinda. Jälle peaaegu magas, aga ärkas. Mees siis veel andis talle vett ja paitas nina, kuni ta hommikuni magas.

Vähemalt ärkasin mina hommikul rõõmsana ning väljapuhanuna, unetsüklid jooksid kuidagi hästi.

"Kallu!" ütlesin meest kallistades.

"Appu," ütles mees uniselt.

"Mis on appu?"

"Ma ei tea...ma ei funka veel." Ilmselt tema jaoks tuli hommik poole une pealt.

Praegu tudub Kaur õndsat hommikuund ning mul siin mõnus tippida. Oi kuidas ma neid ta uinakuid armastan. Nüüd on ta paar korda hommikuune vahele jätnud ja teinud vaid kella kahe paiku lõunaune. See pole mulle meeldinud, sest siis jääb mul saamata mu hommikune vaikne aeg iseendale, ning laps on lõunaks väga kapsas ja väsinud. Mõlemal korral on ka näha olnud, et hommikul laps on väsinud ja tahaks magada, aga lihtsalt ei suuda jääda. Ja no mis siis teha, nuinarkoosi ju ei tee. Toon tagasi ette tuppa mängima ning püüame lõunauneni vastu pidada.

"See hommikune uni ei tohi ära kaduda!" ütles mees.

"Varsti ta kaob nagunii," olin mina tark. "Aastaselt on tal juba ainult lõunauni järel ja tal on aastani vaid paar kuud. Ilmselt vaikselt juba liigub sinnapoole."

Nii et naudin seni, kuni saan.

Aga Kaur on päeval nii vahva. Ta on nii tegus ja asjalik, igal pool on ta hakkamas. Kiiresti käputab üle põranda ja ilmub alati sinna tuppa, kus ma parajasti toimetan. Panen ma puhast pesu magamistoas kappi, siis ilmub ukse vahele kohe ka Kauri säravate silmadega pea. Olen vannitoas ja Kaur sellest aimu saab, on kohe kosta ähkimist ja nähtavale tuleb väike kogu, kes mind nähes särama lööb ja dušikabiini oma veest tühja vannikest uurima läheb. Ta võib toimetada pikalt üksi, aga ta tahab ikkagi olla emme lähedal.

Täna hommikul mehe tööle minnes hakkas Kaur taas nutma nagu kord varemgi. Saab aru, et issi läheb ära.

"Issi läheb tööle raha teenima," seletasin talle ning viisin tähelepanu palliga eemale. Ja issi õhtul koju saabudes rühib talle väike kogu rõõmukilgetega ukse poole vastu, mis on lõpmata armas.