Kaks teatrietendust

Septembrikuus olen jõudnud lausa kaks korda teatrisse, mis on superskoor. Igatsen vahel väga kultuuriüritusi ja enda tuulutamist, eriti kuna tegin seda varem nii tihti. Mu elu praegu pole raske, aga see on märgatavalt ühetoonilisem kui enne. Mitte miski ei murra konti, kuid kõik on päevast päeva suhteliselt sama. Tõuseme, sööme, mees tööle, pesu pesema, Kaur hommikuuinakule, pesu kuivama, mina lebotan zombipilguga ekraani ees, Kaur üles, kodukoristus, jalutame poolteist kuni kaks tundi, Kauri lõuna ja päevauni, mina lebotan zombipilguga, Kaur üles ja traalib mööda elamist, ootame meest koju.

Siis on tore, kui saab vahel vaimule värskendust ja rutiinist välja. Esimest etendust käisime vaatamas Pärnus Endla teatris. Sõitsime Pärnusse koos minu ema ja õega spasse ning õhtul jätsime lapse nende hoolde ja ise läksime kohtingule. Sõitsime tõuksiga, meid tabas vihm, jätsime tõuksid esimese ettejuhtuva söögikoha ette ja tormasime varju, kusjuures see oli suurepärane ajastus, kuna koht oli meile midagi uut ja toit oli päris okei ning süüa olime just plaaninudki. Ja pärast läksime teatrisse. Juhtus see, mis mul on Pärnus teatrisse minnes juba vana kogemus: etendus jäi ära, sest näitleja haige. Kuskil mujal pole seda olnud, aga just Pärnus juba kolmas kord. Ma ei tea, mis nende Endla teatri näitlejatega on, et nad pidevalt nii haiged on...Üks kord on meil lausa nii kurvalt tagasi ööbimispaika tulnud vantsida, teised korrad on vähemalt etendus asendatud ja midagi muud pakutud. Iga kell lähen vähemalt midagi muud vaatama, mitte tagasi koju. Meie saime siis kogemata etendusele "Noor jää", millele me muidu omal riisikol eal ei oleks pileteid ostnud. Ka pooltühi saal jättis hoiatava mulje ning põhjus vaatajate puudumiseks selgus õige pea: see oli üks suur-suur segapudi ja igapidi päris mööda teatritükk. 

Sisu on järgmine: 17-aastane võõrastütar on armunud oma võõrasisasse, kes teda 4ndast eluaastast kasvatanud on. Sellest juba piisab, et näiteks mina taolist etendust näha ei tahaks. Ma lihtsalt ei kiida sellist asja heaks. Kui kedagi 4ndast eluaastast täiskasvanuks kasvatada, siis ta on täitsa sinu oma laps. Geenid ei mängi seal enam erilist rolli. Siis sa oled tema vanem ja minu arvates on välistatud mingid romantilised tunded siis. Kui need ikkagi tekivad, on tekkija peas midagi valesti.

Seega ei suutnud ma juba algusest saadik etendust aktsepteerida. Mehel oli sama eelarvamus. Ta ei suuda vaadata asju, mis teda nägu krimpsutama panevad, kus tal on piinlik nähtu pärast. Ta samastab end niivõrd ekraanil/laval toimuvaga, et ei suuda igasugu mittemeeldivaid ja piinlikke asju üldse vaadata, piilub heal juhul läbi sõrmede. Vaheajal siis ütlesin talle, et näen, ta piinleb, ta ei pea ju teist vaatust ära vaatama. Mingu kolagu linnas ja kohtume pärast teatri ees. Ilmse kergendusega mees lahkus ja vaatasin teise vaatuse üksi ära. Muuseas saalist oli veel vaatajaid lahkunud.

Võõrasisa Veikko Tääri kehastuses oli lihtsalt tuim tükk. Ta nagu lükkas võõrastütart eemale, aga ei lükanud ka. Ikka huvi oli. Ta oli nagu ilma oma mõteteta tühi anum, mida lükati ja tõugati ja millel endal initsiatiiv puudus. Kahju oli mul selle pere ema ja noorema venna tegelaskujust, kelle elu siis vaikselt pahupidi pöörati. 

Ühesõnaga sisu sisuks. Mind häirisid selle etenduse juures veel tugevasti ka lavastuslikud elemendid. Näiteks oli tagaseinas suur videoekraan, kust ühtelugu muusika saatel klippe lasti. Pere oli mesinikud ja klipid olid siis mesilastest või tilkuvatest meekärgedest, kuigi see teema eriti kogu loo sisuga üldse ei haakunud. Vahepeal toimus laval tegevus edasi ja mina pidin siis vägisi oma pilku suurelt ekraanilt ära kiskuma, et laval toimuvaga kursis olla. Milleks üldse selline lahendus? Minu meelest videomaterjali kasutamine teatris on odav lahendus, lati alt minek. Kui ma tahan videopilti vaadata, saan seda teha kinos või kasvõi kodus. Teatrisse ma tulen just päris elus mängu vaatama. Miks ma pean oma tähelepanu kahe meediumi vahel jagama ja seda killustatuna tundma?

Vahepeal olid klipid ka tegelastest endist. Mustvalged, kus nad äraseletatud nägudega vaikselt vastu vahtisid. Üks klipp lõpupoole oli võõrasisast ja -tütrest suudlemas. Seda oli ausalt öeldes ebameeldiv vaadata. No mida see loole juurde andis? Sellised asjad tuleks ikka laval ära näidata või mõista anda, mitte taga kino teha.

Täitsa lõpus juba lasti lausa lindilt võõrastütre monoloogi. Põhimõtteliselt kogu lõpplahendust meile ei näidatudki, vaid võõrastütar seisis laval ja tema hääl kõlaritest rääkis, mis oli juhtunud, mis siis edasi sai, ja siis, ja siis... Näidake seda meile, ärge rääkige! See ei ole ju teater.

No tõesti.

Kui pärast mees küsis, kuidas lõppes, ma ei osanud vastata. Ma tõepoolest ei saanud aru, kuidas see etendus lõppes, see oli minu jaoks segane. Plaksutada suutsin ma vaid paar korda. Rahvas viisakusest plaksutas näitlejaid veel tagasi, mida mina ei suutnud teha. Kui ma oma kiitust väljendan, siis peab see tulema südamest, mitte viisakusest. Antud juhul peaks kogu trupile ja lavastajale andma tagasisidet, et seekord on küll millegi päris halvaga hakkama saadud. 

Huvitav, kas neil on sisimas endal ka piinlik? mõtlesin ma kummardavaid näitlejaid silmitsedes.

No nii. Aga vähemalt teine etendus, "Pangalaen" Draamateatris läks minu jaoks rohkem täkkesse. Vaatasin seda täitsa üksi ning olin etendusele piletit otsides tõesti uurinud, kas mulle see võiks meeldida. Ei taha enam hea õnne peale vaatama minna, kuna olen leidnud, et mul on raske leida teatrietendust, mis meeldiks.

"Pangalaen" oli juba seitsmendat aastat laval ja saal oli endiselt täis, mis on alati hea märk. Osatäitjaid oli ainult kaks, Hendrik Toompere ja Priit Võigemast. Seal ma sain tõepoolest palju naerda, eriti esimese vaatuse ajal. Teine vaatus oli pisut nõrgem, kuid siiski ka vaadatav. See oli suur situatsioonikomöödia, võimendatud naljakate žestide ja "Armastus kolme apelsini vastu" tüüpi naljadega. Selline klassikaline teater, kus näitlejad ise oskavad lugu edasi anda, ei ole vaja taha ekraanile kino teha.

Aga väga edukas september mul ikka olnud, ka kinno olen mitu korda jõudnud. Raha pole enam mõhkugi, aga elamusi sain!