"Kus laulavad langustid"

Tavaliselt, kui Kaur oma hommikuselt või päevaselt uinakult ärkab, siis ta rahulikult tõuseb istukile ja hakkab toimetama ning endamisi rääkima. Mina siis kuulen seda vaikset lalinat ja uksest sisse astudes võtab mind vastu selline pilt:

Kas teil ei läheks süda soojaks, kui iga päev lõunauinakult selline rõõmupall ärkaks?

Kauril läheb alati nägu nii naerule mind nähes. Emme, juhheii! Natuke siis istun ta voodi ees ja jutustame, enne kui ta kaenlasse võtan ja potile viin. Kui ta vahepeal potil nutab, siis püüan ta tähelepanu mujale viia laulmisega, või viimasel ajal... magamistoa uksega. Talle millegipärast väga meeldib see uks (seal kõrval kohe on ta potike). Nii kui talle seda osutan ja juurde räägin, mis on uks ja kuidas seda kasutatakse, jääb ta mind säravate silmadega kuulama.

Guugeldasin, kuidas last kiiremini rääkima õpetada, ja seal kästi hästi palju temaga kahekõnet harjutada ja talle käske anda. Et käskude kaudu ta õpib. Siis eile ta lükkas vannitoa ukse kinni ja mina ütlesin, et ta selle uuesti lahti teeks. Kaur läks ja tegigi selle lahti ning toimetas siis oma toimetusi edasi. Mees arvab, et see oli juhus, aga mina usun, et ta sai päriselt aru. 

Pühapäeval, kui kell oli pool kaheksa ja minul juba beebi vannitatud ning oma suures valges magamiskotis (kuna külmemad ajad käes, hankis mees FB-st jälle paar suuremas suuruses lapse magamiskotti, et Kauril oleks öösel jalad soojas. Nüüd on ta öösiti jälle ekstranunnu, nagu preesterbeebi) ning sõi mu kätel pudelist toekat õhtusööki, prahvatas uksest sisse mees, kes oma suurelt Läti-reisilt tagasi jõudis. Ta oli kiirustanud, et jõuda enne lapse uneaega.

"Mulle!" nõudis ta last kohe endale, toitis ta lõpuni ja viis magama. Ta oli ka igati päri, et mina võiks peale pikka lapsenädalavahetust minna kinno. Kallistasin teda, ütlesin, et temaga kahasse on lausa rõõm lapsi kasvatada, ja lippasin kinno, vaatama "Kus laulavad langustid".

Võtsin kinost kaasa ka latte-kohvi (keskkonnasäästlikult oma topsi!), kuna midagi kuuma mulle filmi juurde juua meeldib, magusad snäkid olid ka kaasas ning kakao oli sinna juurde liiga magus. Ma pole nädalaid kohvi joonud ning igatsen seda. Mõtlesin, et latted pole ju kanged ja proovime siis vaikselt uuesti. Aga jõin paar lonksu ja sinna see jäi. Reaalselt valasin selle latte pärast kraanikausist alla, sest minust selle joojat polnud.

Nuuks... Ma isegi musta teed enam eriti ei taha, kuigi varem jõin seda tasside kaupa. Nüüd joon peamiselt taimeteesid, mis paraku erilist vaimustust mus ei tekita. Ma olen nagu kaotanud osa oma identiteedist:D

Aga film ise meeldis mulle väga. Sain paar korda pisardada, mulle meeldisid osatäitjad, mulle meeldis sisu. Eriti meeldis mulle vägev pööre lõpus, mida üldse ei olnud osanud oodata. Ma pole raamatut lugenud, kuid nüüd vist tahaks. Mina jäin igatahes väga rahule. Täna aga lugesin Ekspressist arvustust, kus filmi nimetati ülimaks jamaks ja vaatajaid, kellele see meeldis, "lihtsateks inimesteks". No see pole küll eriti kena. Sellest kõrgemad hinded oli Ekspressi tabelis saanud näiteks "Käsilaste" film ja "Thor". No tegelt pea kõik filmid, sest ta oli eelviimane. Päriselt? Ma saan aru, et neil on nagu mingi vastuvoolu ujumise tunne, et oo, rahva seas ülipopulaarne, et anname siis vastulöögi, aga nii kehv see film kohe kindlasti polnud. Väga vaadatav ja kaasahaarav.

See on nagu mingi kriitikute vastandumine rahva maitsega, mida ei peaks tingimata olema.

Aga nüüd ärkaski teises toas rõõmus poiss ja tahab tähelepanu.