Ei taha sokke!

Jalutasime-jalutasime, kuni korraga märkasin, et naasklil üks jalg täitsa paljas. Minu uurimise peale pläristas ta valjult suuga. Ega midagi, tagasikäik, kuni sokk tee peal vastu tuli

Ülemise riiuli lauamängude tühjendus... ja kui ta suuri karpe ise lahti ei saa, siis kurdab mulle nördinult

Vaikselt ajab peput püsti

Kaurike on suur sokivastane. Nüüd juba läheb jahedamaks ning ka toas peaks jalad alati kaetud olema, aga Kaur kisub esimesel võimalusel oma sokid jalast ja jätab eri kohtadesse põrandal vedelema. Mis ma teen temaga, paelaga kinni neid ju ei seo. Las siis trööpab paljajalu. Mees ostis talle lausa sipupüksid, mis on selles mõttes praktilised, aga veidi tüütud jalga saada. Aga ilmselt päris talvel peame kasutusele võtma jah, et jalad ikka soojas oleks. Minu jaoks on riiete praktilisus ka äravõtmisel ja selgapanemisel hästi oluline, sest Kaur riietub vähemalt alumisest otsast päris tihti lahti. Kui riidemähe all, siis üle pooleteise tunni see vastu ei pea ning siis on potile minek ja uus mähe. Enne ja pärast uinakuid tuleb ka mähe alati ära ja poti peale minek. Väga harva, et inimene peale tõusmist pissil käia ei tahaks.

Selili olla ei taha Kaur mitte sekundit ka. Iga mähkmevahetus kõlab, nagu kedagi tapetaks. Eile mees tuli poole mähkmevahetuse pealt koju ja oli näha, et ta kisast lausa ehmus. Tuli appi, see nüüd kahe inimese töö. Tean, et selles vanuses lapsed tahavadki ainult istuda/kõhuli/püsti olla, selili vist tundub neile kaitsetu poos või midagi säärast, aga no ausalt...Suur taplemine on iga kord. Hankisin lausa püksmähkmed, et mugavam jalga tõmmata, aga mulle nad väga ei meeldi. Ei sulgu pärast hästi ja üldse bleh.

Üks õhtu käisime kolmekesi jalutamas ja Kaur hakkas sokki jälle jalast kiskuma. "Ei, Kaur!" ütles mees rangelt. "Ei võta sokki jalast."

Kaur piilus teda, näol kerge hämmeldus, üks käsi ikka sokil.

"Ei võta jalast ära. Lase lahti!"

Kaur vaatas issit kerge naeratusega ja lasi aeglaselt sokist lahti. Vaikselt õpib keeldudest aru saama. Kaks minutit hiljem, kui keegi ei vaadanud, ta küll kiskus soki välgukiirul ära ja viskas maha, aga vähemalt hetkes oli aru saada, et midagi ta mõikas.

Söögiajal ka ma olen hakanud keelama, kui ta toitu maha viskab. Kõik, mida ta süüa ei taha, läheb demonstratiivse kaarega põrandale. Ütlen, et ei tohi toitu maha visata, et jätku lihtsalt lauale, kui süüa ei taha, ja ta isegi teeb nii. Lahe näha, et ta natuke saab kõnest aru. Minut hiljem küll vaikselt poetab jõleda tomati või lõhekala üle teise külje...