Olen praegu üksikema rollis ehk veedan nädalavahetuse lapsega kahekesi, sest mees on oma vanema poja ja parima sõbraga Lätis sõpradel külas. Nendesamadel sõpradel käisime meie kolmekesi ka juunis külas, aga siis ööbisime eraldi võetud korteris, et minul oleks mugavamad elutingimused. Neil on seal maamaja ja vesi, kanalisatsioon vist lausa puuduvad või kaheldava väärtusega. Nüüd poisid omavahel tahavad teha seal lõkkeõhtut ja lakas magada.
Just siis, kui Kaur magama sai pandud ja mina vaikselt pepulihaste harjutusi tegin nagu ikka üle päeva, hakkas akna taga vihma sadama ja läks kiirelt pimedaks. Küll hakkas mõnus tunne sees valges olla! Otsisin veel küünlaid, et äkki midagi eelmisest aastast leidub, mida põletada saaks, sest tundub, et hooaeg on avatud... kuid põletasin eelmisel hooajal kõik ära. Sõbranna lubas mulle osa enda küünlaid annetada, sest tal olevat neid liiga palju ja ta ei armasta neid üldse.
Mees küsis enne minekut, kas meil siin kõik hästi - ma ei ole Kauriga varem ööd üksi olnudki. Aga meil pole midagi viga. Üksi olla ja Netflixist filme või kaheldava väärtusega tõsielusarju vaadata mulle meeldib ning vaikselt hakkab ka südamepööritus üle minema, nii et olen päevasel ajal palju toimekam ega väsi nii kiiresti. Loodan, et neil seal ei saja ning saavad ikka mõnusa lõkkeõhtu või kaks teha, sest praegu tundub, et mina sain nööri jämedama otsa: siin soojas ja valges mõnusalt pleedi all tšillida ja greipi süüa on ikka tunduvalt parem diil kui sõita kuskil kaugel pimedas ja võib-olla märjas. Nad peaks umbes praegu alles jõudma hakkama, jäid ajakavast maha.
*
Kaur hakkas end muuseas voodis juba ääre najale üles tõmbama. Läksin eile päevaunest tõusnud poisi voodi juurde, istusin enda voodile ja hakkasin talt küsima, mis ta unes nägi ja kuidas magas (ükskord Kaur peeretas valjult selle küsimuse peale:D). Kaur tõmbas end siis äärest kinni hoides minu näo kõrgusele ja tuli mulle naerdes musi andma. Mu süda sulab ta peale reaalselt iga päev. Kõik sellised väikesed verstapostid on nii erilised, kui tegu on su enda järelkasvuga.
Ja täna hommikul tegi ta lahti oma esimese sahtli elutoas. Hakkas sinna asjalikult sisse uudistama, mina läksin lükkasin kinni. Kauril oli aga nipp värskelt meeles ja asjalikult tõmbas ta sahtli uuesti lahti. Panin sinna siis mänguasjakasti ette ning ülejäänud päevaks ta unustas oma uue oskuse. Juubeldasin mehele, et meie boyo areneb! Mees hakkas asjalikult sahtlikaitseid tellima.
Poes ja tänaval on Kaur endiselt suur suhtleja. Pole midagi öelda, talle meeldivad inimesed! Ta valib kellegi välja ja hakkab talle suhu vahtima ja naeratama. Poekassas müüjad suhtlevad temaga ja küsivad, kas ta tuli emmega poodi, ning märgivad, et ta on supervahva. Kassas, sellal kui mina maksan, jääb Kaur uudistama eelmist oma ostude pakkijat, nii et nii see mees kui ta naine jäävad last naerma ja nunnutama. Ülekäiguraja ääres vaatab Kaur üht meest nii tähendusrikkalt, et see viisakalt talle "Tere!" ütleb, enne kui üle sebra astub.
Ja üks vanem naine tuli mulle peale teise sebra ületamist ise ligi ja ütles, et nii armas laps! Kaur olevat teda juba kaugelt vaadanud ja silma teinud. Tal on nii ilus naeratus! Ja hambad! Kas tegu on poisiga? (Kaur oli ekstravärviliselt riides tookord.)
Kõndisin ise särades edasi ning uhkustasin kohe mehele edasi, et laps on südameteröövel. Ta lihtsalt vaatab paljusid möödujaid sellisel ilmel, nagu tegu oleks ta ammukadunud parima sõbraga.
Ja vahel, kui ta mul endal süles karjub, sest ei taha magama jääda, surun ta enda vastu, nuusutan ta pealage ja mõtlen kriisetele vaatamata, et appi, kuidas ma sind armastan, mu väike mütakas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar