Kaur ja söök

Tegin hommikusöögiks mulle ja Kaurile omletti. Panin Kauri osa kõrvale ja istusin ise ka laua äärde sööma, samal ajal kui Kaur oma sööki sisse vohmis. Ma vannun, et sellel lapsel on isu nagu karul. Kui me tahket toitu pakkudes ise pakkumist ei lõpetaks, siis ta vist sööks end lõhki. Rinnapiima puhul lõpetab ta küll ise ära nagu kord ja kohus.

Kaur sai ka kanalihatükikesi, mida hoogsalt endale sisse kühveldas. Näputoitumine pidi laskma lapsel "omas tempos süüa", ütleb Montessori beebi raamat. Ise otsustada, mida ja kui palju ja kui kiiresti süüa. Noh, Kauri tempo on väga kiire ja mood on toppida kõik, mis ta ees söögilaual on, endale korraga suhu. Ühtelugu issi õpetab teda toites: "Söö suu enne tühjaks!" või siis tõreleb kõõksuva lapsega: "Ära siis topi kõike korraga suhu!"

Meie saame talle küll ainult jaopärast ette anda, ise peame ootama, kuni ta kõik suhu toppinud ja alla neelanud on, siis saame uue portsu anda, muidu ta lihtsalt jätkab.

Ma ikka üritan talle juurvilju ka pakkuda, aga nendest ei ole ta peale muu toiduga tutvumist enam kaugeltki endises vaimustuses. Algul sõi ta nii tomatit kui kurki, nüüd viskab tomati suurema tseremooniata kohe põrandale. Nii kui käe külge paneb, see lendab põrandale. Talle nagu ei meeldi selle tekstuur või miski. Kurki peale mitmekordset pakkumist natuke näkitseb, aga ilma entusiasmita. Brokoli lendab samuti kohe põrandale ja avokaadot ta enam ei salli. Just panin talle enda salatisegust rukolat ette ja see lennutati elegantse käeliigutusega kohe maha. 

Tõstsin rukola uuesti ta ette. "Sa ei pea sööma, aga sa pead vähemalt proovima," ütlesin rangelt. Kaur tõstis rukola suu juurde ja nii kui keel seda oli puutunud, viskas selle suurema jututa jälle maha.

Siis meeldib talle ka üle söögitooli ääre kummarduda ja oma mahavisatud toitu nukra pilguga vaadata, vahel ta ka liigutab oma paremat kätt üles-alla, nagu lehvitaks toidule.

Aga vähemalt sööb ta peaaegu kõike muud nagu miška. Igasugune liha ja kala, ahjus tehtud või aurutatud, teeme tükkideks ja anname ette ning see kaob nagu põhjatusse auku. Igasugusel kujul pasta ja kartulipuder ning kõik hommikupudrud. Puuvilju annan talle ette lõikudena magustoiduks, näiteks veerand ploomi või õunaviil, millel koor ära võetud - läheb kaubaks küll. 

Köögiviljaga siis kasutan vahepeal pettekat ning näiteks köögiviljariisi talle sisse söötes tambin sinna hulka ka brokolit, avokaadot ja keedetud kapsast. Lipsukujulised pastatükid annan ette avokaado ja brokoliga kokkumääritult ja süüakse ära ikka. Ei saa lasta tal köögiviljadele lihtsalt ei öelda, minu plaan on kasvatada laps, kes sööb suhtkoht kõike, aga eriti köögivilju.

Nüüd on ära kadunud meil ka nendest poepüreedest toitumine, mis mulle alati vastukarva oli. Ma ise pole oma väikeste valgete käekestega veel ühtegi lastetoidupurki või potsikut ostnud. Neid varusid täiendas pidevalt mees ning üht-teist saime ka sõprade-tuttavate käest, kellel üle jäänud. Aga minu jaoks on need toidud raiskamine, sest esiteks on nad kallid ning teiseks reostavad keskkonda. Nii palju väikeseid totsikuid, mis prügisse lähevad. Laps võib vabalt süüa sama toitu mis meie. Ja mulle ei meeldi näiteks üldse puuviljapüreede osa seal, mida Kaur ühtelugu magustoiduks saab. Muidugi sööb ta sellist asja meeleldi, ajab suud lahti nagu linnupoeg. Terve tuubi võib korraga ära süüa (lisaks oma enne juba söödud lõunale), kui ise etteandmist ei lõpeta. Aga milleks tal seda vaja on? Pole mingit põhjust, miks ta ei võiks neid puuvilju ise süüa. Võtab lõigu ja näkitseb (või noh, tema puhul topib tüki tervenisti suhu ja siis püüab oma liiga täis suuga kuidagi hakkama saada ja näeb naljakas välja). Meil on puuviljakauss alati ääreni täis vähemalt kolme eri puuvilja ja valikut leiab igal ajal. 

Ma lihtsalt ei saa aru, miks kaheksakuune peaks sööma mingeid peeni püreesid, mille puhul kogust isegi ei teadvusta, kui ta võiks süüa normaalse inimese kombel päris puuvilja, mis niimoodi palju kasulikum on.

Neid magusaid maitseid tuleb üldse väga ettevaatlikult tutvustada, sest neid süüakse mõistagi väga meeleldi, aga mittemagusad maitsed kaotavad kohe oma koha toidusedelis. 

Jõudes tagasi hommikusöögi juurde, siis ma ise pidin endale pärast veel teise hommikusöögi tegema, sest Kaur muudkui sõi seda omletti ja sõi minu osast ka veel pool ära :D Siin peab peale passima, et väikese nälja kõrvalt ise üldse midagi hambusse saaks.