Amööb

Mul on kerge bluus peal. Ühelt poolt tundub, et see tuleb kevadest. Sellest, et õhk on juba nii kerge ja taevas nii selge... see tekitab minus mingit rahutust. Tahtmist kuhugi ära joosta. Tahtmist midagi teha. Tahtmist seda kellegagi jagada.

Teisalt tuleb mu bluus lihtsalt minust endast. Mida ma oma eluga teen? Mul oli just kolm vaba päeva, millest mul ei ole põhimõtteliselt ühtegi mälestust. Need möödusid lihtsalt kaua magamise ja arvuti virvarris. Kas ma olen zombi? Kas ma olen amööb või inimene? 

Ajasin ennast välja ja läksin mere äärde jalutama, helistades Tiinale ja emale. Tuttavate häälte kuulmine tekitas vähemalt mingit kindlustunnet. 

Töö juures tegi keegi mulle ükspäev märkuse, et mulle paistab kõik nii kergesti ja kiirelt meelde jäävat. Kui ta seda juba teist korda järjest ütles, pidin end vägisi tagasi hoidma, et talle mitte vastu vaielda. Mulle endale tundub, et mulle ei jää midagi meelde ja et kõik protsessid võtavad palju rohkem aega, kui nad peaksid. 

Aga siis mõtlesin, et kui talle on jäänud selline mulje, siis jäägu talle ta mulje. Milleks oma alaväärsuskompleksi teistele kaela määrida?

Ja veel mõtlesin kõige selle peale, mis tunne oleks maailmas ringi hõljuda ilma kõigi nende kompleksideta? Normaalse enesetunnetusega?

Ilmselt jääb see mulle igavesti saladuseks :D

Perfecto

Mul on olnud nii mahe päev. Viimaste nädalate jooksul on mu keha juba harjunud varajase äratusega, nii et kui ma täna hommikul ujuma tahtsin minna, ei hakanud ma eile õhtul isegi äratust seadma. Teadsin, et kui tahan kella seitsmesele bussile jõuda, ärkan arvatavasti ise õigel ajal. Nii oligi. 

Nii mõnus on iseendast võitu saada, bussi peale minna ja hommikul külma basseini ronida. Okei, ma alustasin kuumast saunast ja mullivannist, aga ma igatahes jõudsin basseini. Hommikune päike paistis ujudes näkku ja mõnus oli olla, kui välja arvata see, et bassein oli jällegi päris täis. Ma ei tea enam, mis kellaaega ujumiseks valida, et natuke rohkem ruumi oleks. Kui hommikul kell kaheksa on täis, siis millal on tühi?

Edasi läksin kesklinna, sõin Reval Cafes hommikust (seal on eraldi hommikusöögimenüü putrude, omlettide ja muu mõnusaga) ning lugesin Ekspressi ühe soojaga läbi. Reval Cafes on väga mõnus õhustik, kuigi just mitte parim toit. Mul ei ole seal kordagi olnud sellist wow-kui-maitsev-elamust. Aga midagi juua ja lugeda ja WhatsAppida on seal ikkagi hea.

Siis läksin Kaubamajja, et midagi šopelda oma kinkekaardi eest, mis ema ja Liis mulle laupäeval kinkisid. Kuna ma eile Kristiines käisin ja otsisin kevadkingi, aga selles hinnavahemikus midagi ei leidnud, otsustasin hoopis ilutoodete kasuks.

Ostsin ühe päris suure ja lopsaka lauvärvipaleti, mis on toonides, mida ma nagunii kõige enam kasutan. Mul on värve päris palju, aga kasutan ikka ainult neutraalseid. Ja mõtlesin, et ma isegi ei mäleta, millal ükski mu lauvärvidest ostetud on, nii et kindlasti oleks tark nad kõik ära visata ja osta üks uut palett. Meigitoodetel peab ikka püüdma silma peal hoida, et midagi väga vana ei kasutaks.

Lisaks leidsin endale ühe näokreemi, mis läks loosi, sest mul ei ole juba tükimat aega sellist asja majas olnud (määrin näkku esimest õli, mis kätte juhtub), ja lisaks väitis ta, et on ökokosmeetika. Okei siis. Ning veel ostsin näomaski, mida ma kohe proovida kavatsen, kui olen oma riided alt kuivatist ära toonud.

Ja praegu on akna taga tõusnud lihtsalt meeletu lumetorm, nii et parim asi on istuda soojas, puhtas toas, ja kirjutada kohvi kõrvale natuke blogi :)

 

 

Mida ma just lugesin?

Rahva Raamatus oli mulle juba ammu silma jäänud Richard Ayoade raamat iseendast. Ma tahaks kirjutada biograafia, aga biograafia see ei ole. Ta usutleb iseennast ja vastab endale kõige hullumeelsemal moel.

Miks ma nii palju kuulsuste elulooraamatuid kokku ostan, seda ma ei tea. Eks nad kõik on olnud minu jaoks huvitavad persoonid ning ikka tahad süveneda teise inimese mõttemaailmasse, sellesse, kuidas ta alguse sai, miks ta on selline, nagu ta on. Kuulsuste puhul on veel hea lugeda, kui nad räägivad oma ebakindlusest või nõrkadest külgedest, sest siis on, millega samastuda.

Aga nüüd on mul sääraseid raamatuid kogunenud terve posu ja mõndasid neist tundub, et ma enam ei loe. Peaksin nad ära kinkima. Kasvõi raamatukogule. See mõte tuli mul, kui alustasin järjekordset raamatukoguraamatut ja esilehel oli kleepekas, et see siin on Tallinna Keskraamatukogule kingitud.

See on hea mõte, sest miks nad peaksid minu diivani all kastis istuma, kui nad võiksid hoopis kellelegi teisele rõõmu valmistada. Sellised elulooraamatud nimelt ei leia kuigi tihti ise teed raamatukogunimistusse. Vähemalt mina pole kunagi näinud. Ja muidugi on raamatukogudes ingliskeelne valik alati suhteliselt kesine.

Aga Lena Dunhami oma ma jätan kindlasti endale. Seda olen ma mitu korda üle lugenud. Ühtlasi hakkasin just vaatama tema sarja "Girls" viiendat hooaega, mis on kreisi nagu alati, ja nii hea.

Aga Richard Ayoadest nii palju, et ega ma temast eriti üldse midagi ei tea. Nojah, ta on mänginud Mossi "IT-osakonnas" ja veel kedagi ühes totakas komöödias, ja paar filmi lavastanud. Ta ise teeb oma näitlejakarjäärist väga vähe juttu ja identifitseerib end peamiselt filmilavastajana. Aga tundub ta väga naljakas inimene.

Ja nüüd peale ta raamatu läbilugemist tean, et ta on tõesti naljakas. Ja segane. Peab olema segane, et midagi sellist valmis kirjutada. Ma vangutasin lugedes 

ikka ja jälle pead ja mõtlesin, et mida kuradit. Mida ma loen?

Tal on sedasorti huumor, et ma isegi ei oska seda kirjeldada. Ma pole midagi sellist kunagi kohanud.

Ma arvan, et parem on tuua mõned näited.

AYOADE    What kind of thoughts were you having as a foetus?

AYOADE    Fairly basic thoughts, to be fair. But I had this very clear sense of biding my time - you know? I remember thinking, don't rush this. Look at gestation as extended pre-production: let your skeleton harden; wait till you've got eyelids; don't get grossed out by the amniotic fluid; think of future projects.

AYOADE    It's amazing that you can remember this far back.

AYOADE    You're right. It is amazing.

või siis

AYOADE    You were an extraordinarily creative child: writing, drawing, painting, sculpting, plumbing, etc. How did your contemporaries react?

AYOADE    I think it was very hard for them. But I was so driven in my bubble of creativity - and so mindful not to pop that bubble given how hard it is to drive a bubble in the first place - that I kind of tuned them out - like you do whenever David Beckham's giving an interview. You're aware he's there, but it's just so hard to focus on what he's saying. So I think my contemporaries will have struggled with it. They must have. Here comes this perfect kid who can do anything, as well as plumb, and what the hell are they in comparison? They're like a bunch of gutter rats.

AYOADE    Have you always been able to plumb?

AYOADE    I've always been able to plumb. And if you can plumb, it's very easy to get women. So there was that side as well. A sexual jealousy.

või 

AYOADE    How do you react to charges of misogyny?

AYOADE    I think it's ironic that the only people who accuse me of misogyny are bloody women. I'll say no more than that. Except that it doesn't come as a surprise, and that it's bloody typical.

AYOADE    I've just accused you of misogyny as well, though.

AYOADE    My point exactly.

AYOADE    And I'm a man.

AYOADE    Well, you're acting like a bloody woman.

Nii, nüüd läheb see raamat kasti mu diivani all, ja ma püüan oma hingerahu uuesti tagasi saada :D

Inimene õpib kogu elu

Mulle meeldib teiste inimeste kõnelusi pealt kuulata. Tegelikult olen selleks praegu sunnitud, sellest ajast saadik, kui mu kõrvaklapid katki läksid. Muidu olid mul tavaliselt kogu aeg klapid kõrvas, mis jälle omakorda pole hea. Esiteks mõju kuulmisele, ja teiseks see kuidagi kalestab sind muusika suhtes. Kui sa peale tükki aega kõrvaklappide puudumist need jälle kõrva saad ja pikal bussisõidul midagi kuulama hakkad, on see tavaliselt nii hea elamus.

Igatahes ükspäev istusid minu taga bussis isa oma väikese pojaga.

"Mis on kolju?" küsis poiss.

"Kolju on sinu pealuu," seletas isa. "See kaitseb sinu aju."

(Issand, kuidas mulle meeldib kuulata, kuidas vanemad oma lastega tegelevad ja neile maailma seletavad. Eriti isad. Sest isad veedavad tavaliselt lastega palju vähem aega kui emad.)

"Kas sinu aju on näha?" küsis poiss.

"Ei ole. Sinu aju on sügaval pea sees. Kui seda näha oleks, siis oleks su pea ja pealuu kõik katki ja sa ise oleksid surnud."

"Aga kas minu aju on näha? Siit kohast?"

"Mis kohast? Ei, see on lihtsalt kärn. Sul on kulmu juurest katki."

Selle koha peal oli mul natuke tegemist, et naeru tagasi hoida. Vahva igal juhul.

Teisel hommikul istusid mu taga kaks joodikut ja rääkisid oma eludest. Üks korrutas kogu aeg, et mingit ümbruskonda ta teab hästi, sest seal elas kunagi ta sõber. Ta rääkis sellest nii kaua, et ma oleksin peaaegu ümber pööranud ja nähvanud: "Jah, me saime aru!"

Aga siis hakkasid nad filosofeerima. Nad rääkisid, kui oluline on üksteist aidata, kui hommikul on halb olla (ehk, nagu ma oletan, räme pohmakas).

"Mina pakun alati teisele klaasi, kui ma näen, et tal on halb," kinnitas üks. "Ma ju tean, mis tunne see on."

"Ega see on üks bumerang," ütles teine targalt. "Kõik tuleb sulle ringiga tagasi nagu bumerang. Üks hommik pakud sina teisele, teine hommik pakutakse sulle."

"Ega mõni ei paku ka. Mõni on kade."

"Äh, siis pole vajagi," viskas teine käega. "Ise teab. Siis pole vajagi, kui ta ei taha anda."

Ühistransport on tõesti osa elukoolist.

Mõtle, enne kui ütled

Ma lugesin eile mingit artiklit, mille pealkiri oli midagi sarnast nagu "Miks sa ei peaks kauemaks tööle jääma". Hakkasin seda lugedes vanduma, sest seda ma just terve nädala teinud olengi: kauemaks tööle jäänud. Ja varem kohale läinud.

Ma ei tea, millest see tuleb. See pole nagu mingi püüd meelega kauem olla, vaid lihtsalt nii palju on teha. Või praegusel perioodil pigem: nii palju on õppida. Hiljem kindlasti enam seda vajadust ei teki ning ma õpin oma aega paremini planeerima. Seda öeldi seal artiklis ka, et kui sa pidevalt kauem tööl oled, siis oled lihtsalt loll, sest ei oska oma aega planeerida.

Aga samas on see ka hea märk. Märk sellest, et mul on mingi õhin sees. Et mu töö ei ole mulle vastumeelne. 

Homme on näiteks üks koolitus, ja ma arvan, et see tuleb päris huvitav. 

*

Ükspäev bussipeatuses seisid mu kõrval väike poiss ja tema vanaisa. Väike poiss osutas mulle ja küsis: "A kto eto?"

Vanaisa hakkas talle midagi seletama ja rääkis midagi "telefonist", kuna ma parajasti telefonist midagi vaatasin. Mina aga süüvisin pikematesse mõtisklustesse. Ja selles, väike poiss, ongi ju küsimus. Kes ma olen? Mida ma siin teen? Mis on mu eesmärgid ja unistused? Millise kujuga makaronid on parimad? Ja mida astroloogid nüüd oma tähekaartidega on peale hakanud, sellest ajast saadik, kui Pluuto enam planeet pole? Kas see ei keeranud kõike segi?

See väike poiss pööras oma küsimusega terve mu päeva pea peale. Või mis päeva, terve elu! Kui ta oleks seda teadnud, oleks ta võib-olla küsimata jätnud!

Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast sündmusest

"Osta endale bussikuukaart," ütles Liis karmilt.

"Aga ma ei tahaaaa," vingusin mina. "Ma pole MUPOt näinudki. Kümme kuud, ja ma pole neid kordagi näinud."

Liis vangutas pead ja ostis endale bussipileti nagu normaalne inimene. Sõitsime parajasti kesklinna, et emaga kokku saada, ja olime juba peaaegu kohal, kui ma pilgu tõstsin ja nägin, et buss oli äkitselt täis helkurvestidega vendi, kellel seljal kiri "MUPO". 

Kurat :D

Ma ütlesin Liisule, et ta üksi kesklinna sõidaks, ja kobisin kurjade MUPO-onudega nende bussi. Okei, tegelikult nad ei olnud kurjad, vaid väga viisakad ja lahked, vähemalt see naine, kes minuga tegeles.

"Peab ikka ühiskaardile raha laadima," soovitas ta, aga kuna tegemist oli esimese rikkumisega, siis täistrahvi ei määranud.

Kui ma bussist välja astusin, hakkasin juba ütlema "Nägemist", aga siis lisasin sellele kähku juurde: "Või ei, loodetavasti ikka mitte," ja jooksin minema. Ja läksin edasi kesklinna jala nagu metslane. (Mul on uus parasiitväljend tekkinud: ma ütlen suvaliste asjade lõppu "nagu metslane". Õudne. Ma ei tea, kust mul need tulevad. Veel on üks sõna "lopsakas", mida ma igale poole topin, aga see on lihtsalt selline lopsakas ja mõnus sõna. Kui ma nädal tagasi Merilyt bussi peale saatsin, ütlesin "lopsakas" nii palju, et Merily jälle mu peale vihastas ja ütles, et ma saan tappa, kui järele ei jäta.

Ma tean ka, et ta ei tee nalja. Kunagi peksis ta minust "insta" ja "juba eos" mingiks perioodiks välja.

"Sa ei saa aru," püüdsin ma selgitada, "lopsakas on hea sõna." 

"See ei ole hea, kui seda nii palju kasutada," ütles Merily karmilt.)

Viru Keskuses jutustasin emale ja Liisule, kuidas MUPOkas oli mulle esimese asjana bussis kõrvakiilu virutanud ja kriisanud, miks ma kulutan tallinlaste ressursse nende eest maksmata. Ja ema ehmus ning vaatas mulle nii suurte silmadega otsa, et Liis pidi vahele segama ja kinnitama, et ma ajan jama.

Ausalt. Vahel võiks arvata, et ema on mingi algaja.

Nüüd kui ma seda trahvisummat võrdlen kuukaardi maksumusega, siis olen ma praeguse seisuga ikkagi omadega plussis :D Aga sellest hoolimata pole meeldiv trahvi saada. Kogu see protseduur ja nii edasi. Ja kui ma uuesti vahele jääksin, oleks trahv juba kõrgem. Seega ma ostsin endale uuesti kuukaardi nagu mingi metslane. Õieti mul ju kogu aeg oli kuukaart, aga eelmise töölepingu lõppedes otsustasin, et see ei ole just prioriteet, ja nii ta mingiks perioodiks jäi. Ja mul oli siiralt tunne, et MUPO on müüt, mitte tegelikkus, sest kümne kuu jooksul iga päev sõites ei olnud ma neid veel kunagi näinud.

Igatahes, mis ma tegelikult teha kavatsen, on end lõpuks Tallinna sisse kirjutada. Ma olin ikka veel Puhja sisse kirjutatud, sest ma tahtsin, et mu maksud läheksid sinna, aga tegelikult on see omavalitsusele minev protsent nagunii väike, ja pikas perspektiivis säästaksin ma ühistranspordi pealt ikkagi korraliku summa. Pluss mul oleks tark endale Tallinnasse perearst leida. Ma ei käi kunagi perearsti juures, aga vahetevahel on vaja uuendada tervisetõendit ning kunagi ei tea tegelikult, mis juhtuda võib.

Kassikohvik Nurri kräunub küll

Ema ja Liis tulid mulle külla. Eile vedas ilmaga päris kenasti, see oli kevadine ja päikeseline. Ma tõesti juba tundsin, et kevad on päral. Õhus on seda tunda. Ja hommikuti kostab avatud aknast juba linnulaulu.

Mulle oli tekkinud mõte minna Kassikohvikusse sööma. Eelmisel töökohal sõitsin iga päev sellest mööda ja iga kord mõtlesin, et peaks kunagi minema. Samuti oli Liis seda maininud, kui sellest kunagi mingis ajakirjas kirjutati. Vahva mõte ju - kohvik, kus elab terve ports kasse ja kuhu kassisõbrad võivad minna mõnusale, rahustavale einele.

Kohvikul on kaks ust, sisemise peab teenindaja sulle ise avama, kui välimine on juba kinni, et ühtegi kassi välja ei lipsaks. Kui me parajasti kahe ukse vahel ootasime, karjatas ema rõõmsalt kellegi nime. Ma mõtlesin esimese hooga, et talle on mõni kass tuttav, aga tuttavaks osutus hoopis meile ukse avanud teenindaja, kes oli üks ema kunagi kasvandik lasteaiast. Nad embasid rõõmsalt ja ajasid juttu, sellal kui meie Liisuga lauda otsisime.

Ema kasvandikke on terve Tallinn täis. Minu viimastel nädalatel eelmises töökohas teatas üks uus neiu, et minu nimi on kahtlaselt tuttav, küsis, kust ma pärit olen, ja teatas siis, et mu ema oli kunagi ta lasteaiaõpetaja. Kui ma oma emale sellest rääkisin, karjatas ta täpselt samamoodi nagu eile. Tal on kõik need lapsed meeles, kuigi neid on olnud suur hulk, ja vähemalt nende kahe puhul, keda mina nüüd olen kohanud, oli emal meeles ka paar nende naljakamat ütlust lapsena.

On ikka mälu. Või talle lihtsalt meeldivad väga lapsed. 

Igatahes, minnes Kassikohviku juurde tagasi, siis see oli päris sümpaatne. Natuke liiga kallis, nii et regulaarset klienti minust ei saaks - eriti kuna arvele lisatakse sissepääsutasu viis eurot kiisude toetuseks. (Kuigi kiisusid peab toetama küll. Kui ma oma tuludeklarit tegin, siis nägin, et olin eelmisel aastal veel paar korda loomade varjupaikadele annetusi teinud. Aga nüüd ei mäletagi, millal viimati. See harjumus kadus kuidagi ära, vist seoses viimase töökohavahetuse ja kolimisega. Aga selle peaks taastekitama, kui elu jälle natuke stabiilsem on.)

Kõik külastajad peavad allkirjastama lehe kohviku reeglitega, kus on öeldud, et kasse ei tohi kiusata ega ise sülle võtta ega midagi sellist. Ma ehmusin sellest nii ära, et ei läinud ise ühelegi kassile ligi ega saanudki kedagi käppida. Liis küll tegi siin-seal pai. Aga armsad olid need loomakesed küll. Sinna valitaksegi ainult eriti sõbralikke ja seltskondlikke kasse, kellele meeldivad inimhulgad ja see, kui nendega mängitakse. Teistsuguse loomuga kiisule olekski selline elu liiga stressirikas. Aga nendele seal paistis igatahes meeldivat. Paljud inimesed olid sinna tulnud peredega ja nende lapsed mängisid kassidega. Seal oli hästi palju kassimänguasju ja kraapimispuusid ja üleval lae all oli neil lausa oma kuningriik, kus nad võisid ringi silgata ja ruumist täiuslikku ülevaadet omada, nagu kassidele teatavasti meeldib. Samuti oli nurgas suur puidust jooksuratas. Ma mõtlesin alguses, et ükski kass-laiskloom ei hakka ometi vabast tahtest trenni tegema, aga tegelikult veetis nii mõnigi kiisu tükk aega sellel jooksurattal. Väikesed tüdrukud lükkasid neile hoogu juurde ja neile meeldis see niimoodi, et kui tüdrukud järele jätsid, vaatasid nad ootavalt üles, et lükka veel. 

Igatahes päris tore kogemus oli. Meie aga läksime koju, proovisime ise teha mimosasid (apelsinimahl pluss vahuvein), mis osutusid huvitavateks, aga pole päris minu jook. Mängisime kaarte ja valetasime, nii et suu suitseb. Kuna minu juurde kahte inimest ööbima ei mahu, läks ema ühe oma sõbranna juurde, mis oli tema jaoks topeltboonus, sest seda sõbrannat tahtis ta nagunii näha ja üle tüki aja juttu puhuda. Mina sundisin Liisu Eesti Laulu teist poolfinaali vaatama, millest tema absoluutselt huvitatud ei olnud. Siis vajusin ma ise ära ja jäin insta magama, nii et Liis pidi veel üksi vaatama. Elu liigub mõnikord imelikke radu pidi. 

Aga saime veelkord kinnitust sellele, kuidas emale lauamängudes ja kaardimängudes võita meeldib. Ta on muidu ka rõõmus inimene, aga mitte kunagi nii rõõmus, kui siis, kui kellelgi teisel mängus halvasti hakkab minema. Tal ei pea endal isegi sel hetkel hästi minema, aga kui teisel läheb halvasti, siis ta naerab lihtsalt nii pikalt ja mõnuga, et seda on lausa lust vaadata.

Kui Liis parajasti terve hunniku kaarte üles korjas ja ema naeru kätte surema pidi, nentisin ma: "Pole midagi öelda, kahjurõõm on ikka kõige suurem rõõm."

"Nii see on," nõustus ema.

"Ja kuidas on, Liis, kas kahjukurbus on kõige suurem kurbus?" küsisin ma. 

Liis muutus sellest veel nukramaks.

Vaene kartul

Hetk tagasi hakkas jälle tulekahjualarm tööle. See on juba naeruväärne. See pole isegi nii suur maja, et siin oleks pidevalt põhjust alarmil kõlada.

Ühel varahommikul ärkasin jälle alarmi peale ja ehmatasin hetkeks, mõeldes, et see on äratuskell. Kergendusega nägin kella vaadates, et see oli alles viis. Aga kas tulekahjualarm on ikka asi, mille peale peaks kergendust tundma? :D

Tegelikult läksin ka üks hommik ja küsisin turvamehelt, mis toimub. Eelneval ööl oli kaks korda alarmi olnud.

"Ei ole neid midagi nii sageli," ütles turvamees enesekindlalt.

Mul oli nagu et kas mina olen loll? Iga päev ja mõni päev mitu korda ei ole sageli? 

"Viimased mitu ööd on see alarm käinud," ütlesin ma.

Turvamees kehitas õlgu ja ütles, et inimestel kogu aeg juhtub midagi. "Eile öösel keegi praadis midagi."

Ma läksin minema, olles oma vastuse saanud: lihtsalt terve maja on retarde täis :D 

Alles hiljem tuli meelde, et tahtsin ju küsida, miks alarmi väljalülitamisega tihti nii kaua aega läheb. Ükskord kõlas see mingi kümme minutit, ja ma tean seda, sest rääkisin samal ajal telefoniga ja vaatasin kõne kestust. 

Teisel teemal: mul käib praegu kartulikrõpsudevaba kuu. Mäletan, et praalisin sellega Tiina ees, ja siis läksin ja ostsin järgmisel päeval ikkagi krõpse. Aga olgu, ainult sellepärast, et läks trumm, ei pea veel pulgad ka minema. Ma võin pulgad endale jätta. Ma võin teha veebruarist kuu, mil sõin ainult üks kord kartulikrõpse. 

Nüüd olen ma natuke huvitavamaid asju söönud. Näiteks läätsi ja kuskussi. Olin mõlemaid küll varem proovinud, aga need ei olnud miski, mis oleks mu toidusedelisse pidama jäänud. Aga ökopoes, kus ma vahepeal asendasin, soovitas üks töökaaslane tungivalt läätsi proovida, öeldes, et need on väga head ja krõmpsuvad. Olid tõesti. Arvan, et teen neid edaspidigi. 

Kuskussi tegin just äsja. Seda on nii lihtne valmistada ja ta on päris hea.

Mul on meeles, kuidas ökopoes üks klient ostis midagi - ma ei mäleta, mis see nüüd oli, võib-olla kinoa - ja ütles, et peab ju püüdma tervislikumalt süüa.

"Muidu olen ikka selle kartuli peal olnud."

Mul hakkas kartulist nii kahju. Kartul pole kellelegi kunagi halba teinud, ja ometi kõik materdavad teda. Kartul on maitsev ja kartul on tervislik ning mul on kahju, et kartul laiema avalikkuse silmis nüüd juba paar aastat põlu all on.

Kinnitasin kirglikult tollele naisele, et mina söön kartulit mitu korda nädalas ja et see on vägagi kasulik. Selle peale jäi ta natuke nõutuks.

Süsivesikud on head! Aju töötab süsivesikutel.

Teejoomine kui elamus

Varem ei ole ma tähele pannud, et me Tiinaga ühtemoodi riides käiks, aga peale seda, kui me samasuguse kampsuni ostsime, on midagi klikkima hakanud. Jalutasime eile vist Vero Modas, kui ma Tiinale ühte ilusat mantlit näitasin.

"Jaa," ütles Tiina, "ma olen seda mitu korda vaatamas käinud. Oi, nüüd on selle hinda veel alla lastud..."
Ta jäi mantli ette nõutu näoga seisma, nii et mul hakkas juba kahju, et talle kiusatust tekitasin.

Järgmiseks haarasime me täpselt samal hetkel kinni ühest kreemikast kampsunist ja hüüatasime: "Kui pehme!"

Sellest sai Tiina jaoks järgmine kiusatus. Ta proovis seda selga ja küsis mõtlikult: "Aga kas mul on seda vaja?"

"Aga see on nii ilus," ütlesin mina. "Stiilne."

Jätsime kampsuni "settima", et kui väga piinama jääb, siis tuleb teinekord tagasi tulla ja ikkagi ära osta. Läksime hoopis mulle uusi kindaid valima. Üldiselt tundub praegu hea aeg kinnaste ostuks, sest seoses talve peatse lõppemisega on neil hinda alla lastud. Aga samas on neil alles ainult kõige väiksemad suurused, kuhu isegi minu pisike käsi sisse ei mahu.

Me seisime tükk aega Mohitos ja proovisime kõiki kindaid. Lõpuks sain aru, et need, mis mulle meeldisid, ei mahtunud reaalselt mulle kätte. Nad võisid ju ilusad olla, aga ma ei saanud neid päriselt kanda...

Oma kindad leidsin hoopis Montonist, kus olid samamoodi päris head allahindlused.

Einestama läksime Taskusse Da Vinci restorani, kus on tsipa liiga kallid hinnad, aga see-eest mõnus õhustik ja hea teenindus. Ma tellisin juustupitsa, mis tundus kohale saabudes hiiglaslik, nii et anusin Tiina abi. Asi lõppes sellega, et sõin kõik nagu naksti ära ega tundnud pärast isegi, et kõht oleks eriti täis. Kes teeb, see jõuab.

Aga mis mulle eriti meeldis, oli see, kuidas seal teed serveeriti. Me võtsime mõlemad erinevad pakiteed. Need toodi lauda, automaatselt kõrval nii mesi kui suhkur, alustassid stiilselt musta värvi, juures armas teekannukujuline alusekene, kuhu pärast oma teepakk panna, ja kolm pisikest värvilist liivakella: kolme, nelja ja viie minuti kestvusega. Teenindaja ütles, et teepaki tagaküljel on kirjas, kui palju seda tõmmata tuleb lasta. Panime liivakellad jooksma ning kui Tiina aeg täis sai, karjatasin ma dramaatiliselt.

See oli alles teejoomine kui elamus :D

Ja ma jõudsin parajasti istuda Tallinna bussi peale, kui Tiina õnneliku sõnumi saatis, et oli tagasi läinud ja ilusa kampsuni ikkagi ära ostnud. Ju siis jäi piisavalt piinama.

In the end there's only love

Käisin eile ja allkirjastasin ühe asja ära ning mulle öeldi, et alustada saan neljapäeval. Tervelt poolteist vaba päeva! Mulle tuli insta mõte sõita Puhja, ja enne Puhjat Viljandisse. Me oleme nii kaua üritanud Viljandi inimestega leida päeva, mis kõigile kokkusaamiseks sobis, ja ma mõtlesin uuesti üritada. Vedas: Natil oli vaba ja Mikol oli vaba ning kõige lõpuks oli ema valmis mind õhtul vastu võtma... kuigi ta hoiatas, et olgu see viimane kord.

Lendasin koju, panin asjad välgukiirusel kokku ning jooksin bussi peale. Ülimõnus on, kui kõik ajaliselt niimoodi joppab. Lisaks sain kuidagi rahuldada oma ärasõitmise-kirge.  

Meil oli nii tore. Ma jõudsin teistest varem pubisse kohale ning alustasin kohe ühe lopsaka praega. Ja hetkest, mil teised saabusid, ei lõppenud meil jutt korrakski otsa. Mul on nii hea meel, et peale kümmet kuud, mil üks meist elab nii kaugel, oleme me ikka suutnud sidet hoida ja regulaarselt kokku saada, rääkimata WhatsAppis üksteise eludega kursis olemisest. Ja kui ma seal töötatud ajale tagasi vaatan, siis on mul alles ainult head mälestused. Kuidas me lõpupoole tihti peale tööd seal poole ööni põleva kamina ees istusime ja rääkisime... kuidas see koht oli nii salapärane ja teistsugune, kui kõik tuled olid kustus.

Kui me viimaseid veiniklaase lõpetasime, sest mul oli aeg viimase bussi peale sättima hakata, ei saanud me naeru pidama, kui meenutasime kõige lahedamaid hetki meie kunagisest Bulgaaria-reisist. See oli ilma liialdamata üks mu elu kõige lahedamaid reise ja seda mitte sihtkoha (seal ei olnud suurt midagi vaadata), vaid seltskonna pärast. Kuidas me mängisime vihmase ilmaga lõpmatuseni kaarte ja käisime üksteise ukse taga kollitamas ja õhtuti tantsimas ja ükskord keskööl ujumas, ja kõik olid kogu aeg purjus, sest joogid olid reisihinna sees (välja arvatud meie kokad, kes olid vanem generatsioon ja jõid konkreetselt ühe klaasi veini õhtu jooksul, sest nad ei tahtnud rohkem). Ja siis tulid meile meelde Willy erinevad trikid reisi ajal, ja me pidime naerust laua alla kukkuma. Vana hea Willy. Meie printsess, nagu me teda üks suvi kutsusime - mina alustasin seda hüüdnime, aga jumala eest ei mäleta, miks...

Õhtu oli nii ilus ja selge ning taevas õõtsus lopsakas kuu. Mul oli nii sulnis olla - okei, ma olin natuke purjus - ja mul oli täpselt selline tunne, nagu on ühe Ewert and the Two Dragonsi laulu pealkiri: in the end there's only love.

Lugesin sõidu ajal millegipärast netist "Kuristikku rukkis" ja avastasin äkki, et olen peaaegu oma peatusest mööda sõitmas. Koperdasin insta üles ja bussiukse poole, vedas, et veel telefon oli meeles kaasa võtta, sest kindad jäid küll bussi. Oh well.

Ema oli mulle sellel krõbekülmal õhtul peale kella üheksat bussile vastu tulnud, sest see on täpselt selline asi, mida ta teeks. Samuti oli tal vastlakukleid, nagu ta oleks teadnud, et ma neid juba mitu päeva poodidest jahtinud olen, aga pole leidnud. Mul on kindel plaan ka sel aastal kakskümmend vastlakuklit ära süüa.

Hommikul ärkasime kõige Päärlasega vara, jõime kohvi, kuulasime hommikuproksi ja saatsime ema tööle ning siis läksime ise tagasi magama, Päär mõnusalt mu kaisus nohisemas ja vahepeal vist ka norskamas. Ta on ikka võrratu väike karvapall.

Just äratas meid meie teisest hommikuunest Tiina, kes helistas, ütles energiliselt: "Tõuse ja sära!" ning tahtis teada, mis kell me täna Tartus kokku saame. Milline täiuslik päevake :)

 

Suvi tuleb ka sel aastal

Kui ma ei eksi (ja tavaliselt ma ei eksi), siis algab film "Armastus on see" stseeniga lennujaama saabuvate lendude värava juures. See stseen peaks näitama, kui palju siirast õnne ühe inimese saabumine võib tema lähedastele tuua.

Eile ootasin lennujaamas Merilyt ja mulle tuli tolle filmi algus meelde. Täitsa nunnu oli teisi ootajaid silmitseda. Kellel olid lilled kaasas, kellega koos ootas väikelaps oma isa... Üks mees tuli väravatest välja, näol kõige laiem naeratus maailmas, ja kallistas oma ema kohe tükk aega.

Siis tuli Merily, reibas nagu alati, ja me vahetasime kallistusi ning šokolaade: tema sai ühe maitsva üllatuse ökopoest, kus ma natuke aega töötasin, ja mina ühe Cadbury oma, mis on Inglismaal šokolaadide seas kõige kõvem tegija, umbes nagu Kalev meil. Ma mäletan, kui hullud mu lapsed alati Cadbury järele olid.

Käisime söömas ja läksime võtsime Viru keskuses mu lemmikkohvikus ühe kohvi. Kui ma meile istumiseks diivanit välja valisin, kuulsin, kuidas Merily mu selja taga teenindajaga parajasti bestikaks saamise protsessi läbis. See on lihtsalt hämmastav, kui kiiresti ta inimestega jutule saab.

Heitsime diivanile lebosse ja vahetasime möödunud kuude muljeid, mis varsti suvisteks plaanideks ümber muutusid. Selline kevadine päike paistis aknast sisse, et ei olnudki tahtmist muud teha, kui lebosse lasta ja õnnelik olla. Samuti tekkis meil meeletu planeerimise isu. Mul on praegu selline tahtmine kuhugi minna, kuhugi ära sõita. Mul oli just kuu aega suht-koht vaba, aga siis ma püüdsin raha kokku hoida. Nüüd tundub, et ma olen endale pikaajalise töö leidnud, ja ma ei saa lambist endale kuhugi reisi osta. Aga sellest hoolimata leidsin end eile õhtul igatsevalt lennupileteid uurimas.

Täna on ka väljas selline päike, et ma tunnen end lausa elus olevat. Ma lähen käin korraks oma tulevase töö juurest läbi, aga kui ma sealt vabaks saan, siis ma ei tea, mida kõike oma päevaga teha. Mul on mingi rahutus peal.

Vähemalt realiseerisin oma raamatupoe kinkekaardid ära.

Epp Petrone uus raamat on minu jaoks suht kindel valik. See on lihtsalt ja hästi kirjutatud ja ma kuidagi suhestun nende lugudega. See on selline raamat, mille ma kohe kindlastin võtan kätte ja loen esimesena läbi (õieti ongi see mul juba peaaegu läbi) ja mis ei jää niisama riiulisse seisma.

Teine on Richard Ayoade usutlused iseendaga. Ta intervjueerib... iseennast. Ma ei ole seda veel lugenud, aga kohe kindlasti on see napakas ja naljakas :D

Mida võtta, mida jätta...

Lõpetasin eile ühes oma ajutistest töökohtadest viimase vahetuse ja jätsin neile kirja, milles soovisin ilusat päeva ja allkirjastasin XOXO, Gossip Girl.

Täna helistasid nad mulle uuesti ja küsisid, kas ma saan reedel, laupäeval ja pühapäeval uuesti tulla, sest neil oli keegi haigeks jäänud.

Mis seal ikka. Inimese kohta, kel tehniliselt ei ole tööd, olen ma päris palju aega sel kuul tööl veetnud. Sel nädalal tuleb kuus päeva. Aga nagu filmis "Saatan kannab Pradat" toosti öeldi: "Here's to jobs that pay the rent!"

Ma ei räägi hetkel unistuste töökohtadest, aga kui kellelgi on soovi saada palgatud, siis selles linnas tundub see olevat täpselt nii lihtne, kui lihtne on telefoni vastuvõtmine ja kohaleilmumine. Teine asi on muidugi, mida keegi päriselt oma eluga teha tahab. Igatahes täna käisin ma ühel tööintervjuul ja see, mis ma seal kuulsin, päris meeldis mulle.

Peale intekat istusin maha, nautisin oma Ekspressi ja chai latte't ning ootasin Marili saabumist. Kuna tal läheb õhtul lend, oli kindlasti oluline teda veel viimasel võimalusel näha ja talle üks väike kink üle anda. Ta vastas omapoolse kingitusega. Mu sünnipäev oli kuu aega tagasi, aga ikka veel nopin selle vilju :D Hea on olla sündinud.

Tuleb meeles pidada, et kõik, mida sa teiste kohta ütled, peegeldab ennekõike sind ennast. Nii et Marili, vaata ennast

See oli täpselt selline kink, mille ma oleks endale teinud. Kaart mu lemmiksarjast, pluss raamatupoe kinkekaardid. Ma lubasin need insta ära kulutada ja läksin peale Marili ärasaatmist ka kohe Rahva Raamatusse, aga jäin seal omadega jänni. Mitte et poleks midagi valida olnud, vaid valida oli liiga palju. Seal oli liiga palju raamatuid, nii eesti- kui ingliskeelseid, millele ma juba ammu silma peale olin pannud. Pidin astuma sammu tagasi ja natuke mõtlema.

Vot sedasorti mõtlemist meeldib mulle teha.

Ma ka ei ole nats

Istusin, ootasin oma bussi ja lugesin telefoni taskulambi valgel raamatut, kui üks noormees lähenes ja pakkus, et võib aidata mul taskulampi hoida.

"Aitäh, ei ole vaja," ütlesin ma. Ma oleks kuskile eemale läinud, aga peale kolme pikkkka päeva tööd olin ma omadega üpris läbi ja soovisin ainult istuda.

"Küll on tore, et inimesed niimoodi loevad," ütles noormees, kes oli silmnähtavalt tsipa purjus ja kelle kott kolises niimoodi, nagu plaanitseks ta samal õhtul veel rohkem purju jääda. "Aga seda ei näe enam väga. Ma pole sinusugust raamatupreilit näinud oma... neli aastat."

Selle peale hakkasin ma itsitama. Ma itsitan alati kõige mõttetumate asjade üle, kui väsinud olen.

"Kas ma võin siia sinu kõrvale istuda?" küsis ta. "Ootad nr 33, jah? Mina ka. Ma lähen Ehte peatuses maha."

"Täna ei tulegi Ehte peatust. Täna on kolmapäev," ütlesin ma. Ta noogutas, nagu ma oleksin just midagi mõistlikku öelnud.

"Nii et mida sa siis loed?" küsis ta. Näitasin talle oma John Grishamit, mis oli just peale poolt raamatut vaikselt põnevaks hakanud minema, kui üks tüüp maha löödi, sest ta oli suurele advokaadibüroole natuke liiga palju pinda hakanud käima. (Tema surm võis ka niisama õnnetus olla... aga kas ikka oli?)

"Tahad teada, mis raamatut mina viimati lugesin?" küsis ta.

"Piibel," pakkusin mina.

"Ei. See oli üks raamat, mis rääkis Hitleri armeest. Tead, et seal oli üle kümne tuhande moslemi? Ja budistid ka," ütles ta võidukalt.

(Ma tõesti ei tea, miks ma nii paljude võõraste inimestega alati Hitlerist rääkima satun. See ei ole enamasti isegi minu süü. Ma ei alusta seda teemat.) 

"Budistid? Tõesti?" küsisin ma kahtlevalt. "See käiks nagu nende põhimõtete vastu."

"See on õige küsimus," ütles ta. "Seda mõtlesin ma ise ka."

Ta mõtles veel natuke ja teatas dramaatiliselt, et too raamat oli tal kahjuks ära varastatud.

"Ma töötasin turvana ja see varastati mul turvaruumist ära."

Selle peale hakkasin ma taas itsitama. See polnud just nüüd teab mis naljakas, aga ma ei saanud pidama.

Siis käskis ta mul lugeda raamatut "Olümpose jumalad" ja ütles, et tema isiklikult küll nats ei ole, aga...

"Ega minagi," ütlesin mina.

"...aga mulle ikkagi meeldib vaadata asja teisest vaatenurgast ja kaitsta inimest, keda kõik materdavad."
Hetkeks mõtlesin, et ta räägib millegipärast Donald Trumpist, aga siis sain aru, et ta oli ikka Hitleri juures.

Vahepeal vabandas ta, et mind niimoodi kiusab.

"Eks purjus inimestele on rohkem lubatud kui teistele," ütles ta elutargalt. "Aga ega sa minema joosta ei saa."

"Ma ei jõuaks praegu mitte kuhugi joosta," ütlesin ma haigutades.

Siis tuli buss ja ta ronis jälle ilusti vabandades mu kõrvale.

"Vaata, ma elan umbes sealkandis," näitas ta. 

"Pole just hea koht, kus elada. Feng Shui mõttes. Ja seal all on veesoon."

Mul oli tekkinud põhimõte, et ma võin ju kuulata, kui võõras inimene mulle jama ajab, aga vastutasuks peab ta kuulama minu jama. See on sümbioos. Ma ei olnud tükk aega ühtegi sõpra näinud ja ainult ootasin võimalust, et oma hullus kellegi peal valla päästa.

"Ma küsiks su Facebooki, aga..."

"Mul ei ole Facebooki," ütlesime täpselt koos.

"Ja su numbrit ma küsida ei viitsi. Ma tean enda numbrit peast, aga kellegi teise omaga ma küll jamama ei hakka."

Pidin sellega leppima. Elu on valusaid kaotusi täis.
"Nii et kuidas me siis ühendust hoiame?" küsis ta.
"Telepaatiliselt."
"Telepaatiliselt?" kordas ta.
"Ma olen telepaatias väga tugev. Ma tunnen, kui sa minu peale mõtled."

Niimoodi meie jutt jäi. Purjus noormees soovitas mul Youtube'i sisse toksida ühe Dagö laulu (ma ei ole seda teinud, sest eelistaksin piinamist Dagö kuulamisele), jättis hüvasti ja kargas bussi pealt maha.

Tallinn on ikka vahva. Kõik, mis sa pead tegema, on lugeda avalikus kohas vaikselt raamatut, ja inimesed flipivad ära. Sest mul juhtus paar kuud tagasi väga sarnane olukord, kus millegi mõju all olev mees tuli, kommenteeris, kui vahva ikka on, et inimesed veel loevad, ja jätkas omapoolsete raamatusoovituste ja maailmavaateliste mõtisklustega, mille peale mina ainult itsitasin, sest ma ei osanud midagi muud teha.

Palju toredaid inimesi :D