Mis täna toimub? Ma ei saa, ma tõesti ei saa :D Kõik on peast segased.
Kõigepealt tuli hommikupoolikul mulle järjekorda üks mustanahaline mees, tume kui öö. Ta pildus kohe alguses naljakaid repliike ja oli lõbusas tujus. Kui ma ta võiku ahjust välja võtsin ja seda tegema asusin, ütles ta: "Ooh, I like the way you make that sandwich, girl. That looks perfect."
Ta vaatas, kuidas ma võileiva peale köögivilju ladusin, ja küsis, kas ma tean, mis on OCD.
"Ma arvan, et sul on see," ütles ta.
"Võib-olla õige pisut," ütlesin mina. Mingeid selle jooni mul tõesti on, aga mitte midagi üleliia tõsist. Sel ajal oli kuskilt ta kõrvale tekkinud sõber, kes iga mu liigutuse peale kaasa kiitis: "Milline täpsus! See on imeline!"
Siis nurus mustanahaline tüüp minult käteplaksu, aga ei saanud seda, sest mul olid kindad käes. Siis küsisin ma, millist kastet ta tahab, ja selle peale läks triangel lahti. Ma vist hääldasin seda kuidagi naljakalt või ma ei tea, aga ta haaras sellest kohe kinni ja kordas mõnuga: "Sauce. Ooooh, sauce. Girl, you like sauce? You want my sauce?"
Ta sõber lõi kohe kaasa ja nad kastmetasid seal tükk aega edasi-tagasi, sellal kui mina püüdsin talt teada saada, millist kastet ta tegelikult tahab.
"Ma ei saa aru, mis toimub," ütlesin ma mingi hetk.
"Lihtsalt ütle seda," ütles tüüp. "Ütle seda."
"Ma ei ütle enam midagi," vastasin ma. "Ma tahan oma advokaadiga rääkida."
"Well that escalated quickly," ütles tüübi sõber.
Lõpuks arveldama jõudes oli tüübi selja taha korralik järjekord tekkinud, sest ta lihtsalt jauras ega läinud ära. M tuli alla, vaatas natuke imestunud ilmel, kuidas me kolmekesi lihtsalt naersime, ja hakkas järjekorraga tegelema.
Lõpuks sai tüüp ka oma käteplaksu, aga kohe, kui oli selle kätte saanud, tõmbas oma käe tagasi ja pragas: "Don't touch me, girl!"
Selle peale hakkas ta sõber naerust peaaegu nutma, toetas pea ta õlale ja küsis: "Mida sa teeeeeeeeeeed?"
Ja mina läksin üles ja naersin veel natuke aega. Issand jumal küll.
Nüüd õhtul juhtus mitte vähem imelik lugu. Istusin bussis ja lugesin rahus eiteamitmendat korda "Gone Girli", kui sisenesid kaks noormeest ja üks neiu ning istusid maha, kusjuures noormees istus minu mantli peale. Sellest poleks suurt olnud, ainult mu telefon oli sellessamas taskus, nii et ma sikutasin selle ära.
"Oi, anna andeks," ütles tüüp. "Ma vist istusin sulle peale."
"Pole hullu," ütlesin mina, ja selle peale läks lahti. Tüüp vaatas mu raamatut ja märkis: "Oi, sa loed. Nii vahva, kui bussis raamatut loetakse. Muidu on kõik oma telefonis. Mida sa loed? Millest see räägib?"
Ma seletasin talle lühidalt, millest "Gone Girl" räägib.
"Sa peaksid lugema JFK elulugu," ütles tüüp. "Mina lugesin selle läbi, kui olin kuusteist, ja ma pole sellest peale sama olnud." Ta kummardus mulle lähemale ja ütles saladuslikult: "Sa saad aru, et kõik on propaganda."
"Mida sa sebid seal, kallis?" hüüdis neiu teiselt istmelt.
"Mida ma sebin? Kas ma sebin sind?" küsis noormees minult. "Me ei vaheta informatsiooni ega midagi. Kas lihtsalt ei või rääkida huvitavate inimestega? Nad on noored ja lollid, nad ei saa aru."
Ma ei tea, kas seesama neiu oli ta naine, aga igatahes naine oli tal olemas, sest ta näitas mulle hilisema jutu käigus oma laulatussõrmust ja rääkis, kuidas see "lihtsalt juhtus".
Selle aja peale juba kõik bussisolijad vahtisid meid, sest see mees rääkis lihtsalt nii valjult ja absoluutselt kedagi häbenemata. Ma ei tea, kas ta oli mingi aine mõju all, aga võis olla küll, igatahes mainis ta mulle, et nad lähevad just savu ostma, ja rääkis, kust saab kõige paremat ja puhtamat kraami.
"Kas sa reaalselt räägid võõrale inimesele sellist asja?" küsisin mina.
"Aga mida mul karta on? Varsti saab see nagunii seaduslikuks. Eelnõu on juba olemas. Me teeme nagunii ees, mida Saksamaa teeb. Me elame nende järgi."
Ma tahtsin küsida, kuidas see Saksamaaga seotud on, aga ei jõudnud, sest äkitselt teatas tüüp täiesti seosetult: "Mart Sander. "Litsid!""
"Kas sa soovitad seda ka?"
Vastuse asemel jutustas ta mulle lühidalt Mart Sanderi eluloo, ütles, et nad on juba viisteist aastat sõbrad, ja käskis mul Mart Sanderi galeriisse minna. Seejärel hakkas ta rääkima Dostojevskist.
"Dostojevskit on väga raske lugeda," ütlesin ma. Ma närisin ennast kunagi "Idioodist" läbi, aga jumala eest, meeldiv see küll polnud.
"Mis seal rasket on? Sa muudkui loed ja loed ja lõpuks saad aru, et oled lihtsalt püromaan."
Ma põrnitsesin teda hetke, arvates, et kuulsin valesti. Milline kustumatu tsitaat igatahes.
"Valitsus annab sulle tikud kätte ja sina lihtsalt tõmbad põlema," seletas ta vastutulelikult.
Ta lihtsalt seletas terve kodutee, samal ajal kui mina vaheldumisi itsitasin ja kõvasti küsisin: "Mis toimub?" Tüübi enda juttu katkestasid vahetpidamatud naerupahvakud, tal oli selline nakatav poisikeselik naer.
Siis jõudis ta jutuga kuidagi oma töö juurde, selleni, et prokurörid ta töö juures kurdavad kogu aeg, kui raske on töö ennetähtaegsetega.
"Mida kuradit sa kurdad siis? Ise sa õppisid seda. Ise sa teadsid. Mida sa enam kurdad?"
"Võib-olla nad ei teadnud enne, mida see endast täpselt kujutab."
"Mismoodi ei teadnud? Kõik need aastad õppimist ja praktikat."
"Siis on see lihtsalt pingelanguse pärast. Tuleb natuke kurta, et pärast oleks kergem."
"Pingelangus on see, kui jooksed peaga vastu seina," ütles tüüp ja naeris nakatavalt.
"Sind peaks lindistama," ütlesin mina.
"Mis lindistama? Ma lihtsalt räägin, mida mõtlen. Aga kuule, sina pole üldse kinnine inimene ju."
Nagu ma oleks talle väitnud, et olen.
"Aga tead, et Tartus on punased bussikaardid?" küsis ta. Ma ei teadnud.
"Punased nagu kommunism," ütles ta ja naeris jälle. "Ja nüüd nad kirjutavad kirju ja tahavad bussikaartide värvi ära muuta. Et see ei oleks nagu kommunism. No mõtle! Päris haige. Kuradi üleharitud, ülemõtlevad raisad. On ikka probleemid!"
Lisaks oli talle kõvasti vastukarva, et eestlaste rahvuslinnuks on suitsupääsuke.
"Lendab talveks lõunasse, kuradi värdjas," ütles ta.
"Ekspressist lugesid seda või?" küsisin mina. "Selle nädala Ekspressis oli just sama jutt."
"Mis Ekspressist. Ma tean seda juba kuuendast klassist alates. Ja talveks lõunasse lennates saab neid kakskümmend kaheksa protsenti surma!" ütles ta võidukalt.
"Okei," ütlesin mina, sest ma lihtsalt ei osanud enam mitte midagi vastata.
"Aga meie eepost tead? "Kalevipoega?" Kust Linda tuli? Tedremunast, eks?"
"Võib-olla," ütlesin ma kahtlevalt. Ma suhtun eepostesse vähem kui leigelt.
"Ja teder ei lenda peaaegu üldse. No natuke, aga mitte eriti. Ta pole lendlind."
"Kui sa nii ütled." Ma mõtlesin, kas tal selle jutuga mingi mõte ka on.
"Ja sellepärast peakski teder olema meie rahvuslind!" lõpetas ta endaga üliväga rahul olles. Sel hetkel jõudis buss lõpuks minu peatusesse, mis osutus ka tema peatuseks. Kui nad kogu oma kambaga välja ronisid ja mina nende järel, ütles tüüp: "Miks sa meiega tuled? Niiii kahtlane."
"Ma olen stalker," ütlesin mina.
Siis ta lehvitas mulle ja ma kõndisin ära, ise ikka veel kergelt itsitades. Nagu MIS just juhtus?
