kolmapäev, 28. september 2016

Tsirkus

Rääkisin ükspäev telefonis Tiinaga ja ta mainis, et telefon oli äsja kõik ta andmed ära kustutanud.
"Fotod ja kõik?" küsisin ma kaastundlikult.
"Kõik andmed, kõik numbrid kaasa arvatud."
"Kuidas sa siis praegu mulle helistada saad?"
"Ma tean su numbrit peast," ütles Tiina üllatunult.
"Päriselt või? See on hämmastav."
"Muidugi tean ma oma lähedaste inimeste numbreid peast," ütles ta, ja nimetas umbes kuus nime, kellele ta igal ajal helistada oskab.
Samal ajal mina tean peast ainult omaenese ja oma ema numbrit. Ja ma tean ka inimesi, kes iseenda numbrit ei oska öelda.
Igatahes avaldab selline asi muljet.

Tšekkasin huvi pärast ükspäev ka oma postkasti all fuajees. Ma olen seda mõnikord ikka vaadanud, aga sealt ainult rämpsposti leidnud. Rämpspost alati vihastab mind, sest see on selline raiskamine. Igatahes seekord leidsin sealt kirja Polinalt Saksamaalt. Vaatasin postitemplit ning see osutus umbes kahe kuu vanuseks.
"Sa peaks tõesti oma postkasti natuke sagedamini tšekkama, Maiks," ütles Polina selle peale. Aga see kiri oli igatahes ülinunnu, ja juures oli selline miniposter, mille ma kohe seinale panin:

Juures oli selgitus, et ahviteema oli kohe mind meelde tuletanud.
Ma sain sellest kirjast kohe energiasööstu. Kui muidu olin päeva maha maganud, siis peale seda kirja pesin kohe ära kõik oma pesu ja koristasin ära kodu. Jeei...

Ning Paavli kaltsukast leidsin jälle paari kingi, mitte väga erinevaid eelmistest.

Kui aus olla, siis on need vist üldse meestekingad, aga nad päris meeldivad mulle. Ma olen viimasel ajal nii palju tenniseid kandnud ja need on vähemalt midagi teistsugust.

teisipäev, 27. september 2016

Think like a freak

Kuna ma oma sain läbi oma viimase ostetud raamatu, "Think like a freak", ja M-i antud "Psühhopaadi test" osutus ausalt öeldes päris loetamatuks, siis suundusin raamatukogusse ja naasin oma vana lemmiku, "Meistri ja Margaritaga". Ma olen seda juba üks kuni mitu korda lugenud ja see on alati hea. 

Pontius Pilatuse ja Jeesuse kohad jätan ma ausalt öeldes alati vahele, sest need on igavad. Selles väljaandes, mida mina praegu loen, on kunagi kellegi Konstantin Simonovi kirjutatud järelsõna. Ta ütleb seal, et iga lugeja leiab sellest raamatust oma lemmikosad, et tema enda lemmik on Pontius Pilatuse teema, aga et ta mõistab ka neid, kellele läheb rohkem korda Margarita ja Meistri armastuslugu, või neid, keda huvitavad Saatana tegemised Moskvas.
Ma lugesin seda järelsõna ja mõtlesin kohe, et see Konstantin Simonov püüdis kunagi ennast lihtsalt huvitavaks teha. Valetad, girlfriend! Ma ei usu juba eos, et see Jeesuse-teema võis kellelegi olla sellest romaanist kõige huvitavam osa.
Mulle isiklikult ei lähe ka Margarita ja Meistri teema eriti korda, sest kogu see armastuslugu on kuidagi suhestamatu. Buum, nägid korra üksteist ja juba armastasid. See ei ole minu jaoks huvitav. Kõige paremad osad on kahtlematult sarmika Saatana vägitükid Moskva peal. Ja kõik inimesed, keda ta tee peal kohtab ja kelle saatuse pekki keerab. See on ausalt öeldes nii naljakalt ja hästi kirjutatud raamat, et ma kogu aeg muigan, kui seda loen. Kõik dialoogid on jube head. Ja mu absoluutne lemmikkoht on Margarita lendamine kuuvalgel ja Saatana keskööball, kus ma just parajasti oma lugemisjärjega olen.
 
Niipalju "Meistrist ja Margaritast". Aga enne mainitud "Think like a freak" oli ka väga hea. See on kirjutatud kahe majanduspsühholoogi poolt ja on juba kolmas raamat samast sordist. Eelmised kaks olid "Freakonomics" ja "Superfreakonomics". Tegelikult võin oma fänluses Mirjamit süüdistada, sest just tema ostis kunagi "Freakonomicsi" ja tõmbas mu sinna sisse. 
Veidi raske on seletada, millest need raamatud räägivad. Need on väga targad ja samal ajal naljakad. Nad seletavad, mis on mingi nähtuse taga, miks inimesed käituvad teatud situatsioonides nii, nagu nad käituvad. Autorid on lasknud lugejatel endale küsimusi esitada ja kui neile mingi küsimus või probleem lahendatav tundus, siis võtsid nad selle ette ja lahkasid raamatus põhjalikult läbi. Muuseas üks osa raamatust lahkab Ameerika koolilaste väheseid teadmisi ja nad on sisukorras selle osa niimoodi pealkirjastanud: Why do American kids know less than kids from Estonia? 
:D 
Näiteks tulevad nad oma raamatutes kogu aeg tagasi selle juurde, millistele stiimulitele inimesed reageerivad, kui nad oma otsuseid teevad. Kuidas me oleme rahaasjades kõik palju emotsionaalsemad, kui peaksime olema. Arvame, et lähtume loogikast ja ratsionaalsusest, aga tegelikult emotsioonidest, ja ise ei teagi seda.
Selles osas tuldi näite juurde, kus taheti California inimesi rohkem elektrit säästma panna, ja arutleti, millised stiimulid võiks neid seda kõige paremini tegema panna. Kõigepealt tegid nad telefoniküsitluse ja tahtsid teada, mis põhjustel inimesed ise oleks nõus vähem elektrit raiskama: kas sellepärast, et säästa raha, et säästa keskkonda, et see oleks kogu ühiskonnale hea, või sellepärast, et nad näevad, et teised säästavad ka.
Inimesed ise ütlesid, et kõige tähtsam oleks neile keskkond, siis ühiskond, siis omaenda rahakott ning üldse ei huvitaks neid see, mida teised teevad.
Siis printisid uurijad välja viis eri versiooni reklaamidest, mis innustasid inimesi elektrit säästma, ja riputasid need suvaliselt vastava piirkonna majade uste külge. Üks versioon ütles lihtsalt: "Säästke elektrit!", teine: "Hoia keskkonda, hoides kokku elektrit", kolmas "Tee oma osa tulevaste põlvkondade heaks, hoia elektrit kokku", neljas "Säästa raha, hoides kokku elektrit" ja viimane "Liitu oma naabritega ja hoia kokku elektrit", kusjuures igaühe juures neist oli veel seletav tekst, näiteks naabrite oma ütles, et 77% vastava piirkonna elanikest on juba hakanud elektrit säästma.
 
Ja siis said uurijad mõõta iga maja edasist elektritarbimist ja hinnata, kui edukad olid erinevad reklaamid. Kaugelt kõige rohkem mõju avaldas naabrite reklaam, mis rõhus karjamentaliteedile, kuigi inimesed ise olid varasemalt arvanud, et neid selline asi üldse ei mõjuta. Sest kes tahaks tunnistada, et teeb midagi sellepärast, et kõik teevad?
Kuigi me kõik jäljendame üksteist. Niimoodi õpime me üldse kõnelema... ja yolo ütlema... ja muud vahvat. Ning mul on alati jube hea meel, kui ma kuulen, et töö juures M oma kõne sees "juba eos" ütleb :D

Igatahes selline huvitav raamat. Siiralt soovitan.

Kesköine arbuusipidu

Istun siin öösel ja mul pole und, sest magasin suurema osa päevast maha. Õnneks on mul seltsiks terve lopsakas arbuusipoolik ja need iludused:

 
Tegin endale lõpuks Keskraamatukokku kasutaja ja tegin kohe natuke retrot, võttes sealt hunniku CD-sid. Mm, need on mõnusad. Fall Out Boyl on näiteks kõigi nende hullude lugude kõrval selline ilus ja mõtlik lugu:
 
 
Ja Garbage'i "Only happy when it rains" jääb vist alati minu elu motoks.


Rääkisin enne emaga telefonis ja ta ütles, et soovib teha endale mütsi, mis talle sobiks.
"Ilmselt saad sa uurida mõnest kudumisajakirjast," ütlesin ma mõtlikult, "või trükkida guuglisse: "mütsid loomadele". Võib-olla sealt saad ideid."
"Nojaa, aga sul juba ju on müts. Mis sa mitmega teed?" küsis ta vastu, ilma et oleks hetkegi mõelnud. Mul läks paar hetke aega, enne kui aru sain, et mulle oli ära pandud. Mitte mingit austust.

teisipäev, 20. september 2016

*

Leidsin Paavli kaltsukast endale umbes-täpselt selle, mida vaja - jalanõud tööle. Need olid lihtsalt ülinunnud. Ja ülimugavad on ka.


Ja tegin endale spapäeva, mille käigus maskitasin kõike, mida sai maskitada, ning lakkisin kõike, mida sai lakkida. Mõnus oli. Muuseas kui poes endale näomaski valisin, rääkisin parajasti telefonis Tiinaga, kes ütles: "Osta endale jah midagi mõnusat."
"Tänks, Tiina," läksin kohe põlema. "Nii et mul on uut nägu vaja? No fain, nüüd ma siis vähemalt tean, mis sa must arvad."
Tiina oli kohe siiralt ehmunud, aga M, kellele ma sellest hiljem rääkisin, naeris tükk aega. Mis tuletabki mulle meelde: kui tööle jõuan, pean talle ütlema, et ta trash on. 
 
Lõikasin spapäeva käigus ka yololt oma juukseid, sest et need olid juba liiga pikaks kasvanud. Võtsin päris suure lahmaka maha (kummatigi mitte mõlemalt poolt sama suure:D), siis vaatasin ennast natuke aega peeglist ja hakkasin naerma: "That hair though!" 
Yolo.
 
 Aga nüüd ma pean tõesti lippama.

pühapäev, 18. september 2016

Tehniline ülevaatus

Käisin töötervishoiuarsti juures. Sest et mind sinna saadeti. Ülemus hoiatas eelnevalt mitu korda, et ma hoiaks seal suu võimalikult koomal, muidu nad hakkavad pikemalt ka mu mõistust uurima. Siiralt ei saa aru, mida ta selle all mõtleb.

Ma jäin rämedalt hiljaks, mis pole üldse minu moodi. Esiteks läksin ma kodust liiga hilja välja ja üks tramm läks otse mu nina ees ära. Järgmine jättis üldse tulemata. PERHi enda leidsin ma küll hõlpsalt üles, sest ta on suur lahmakas maja, aga mida ma ei leidnud, oli selle peauks. Reaalselt. Ma otsisin nii kaua, kust ma sisse saaks. Kui ma lõpuks sain ja nägin, et see oli tulvil inimestest, kes kõik olid, noh, osanud sinna sisse minna, hakkas mul veits mark.
Siis läksin ma valesse registratuuri.

Aga inimesed olid seal kõik ülisõbralikud. Alates registratuuritädist kuni mingi tegelaseni, kes mind sealt peale korjas, kuni mu päris arstini. Mind saadeti maja peale EKG-d tegema ja verd andma. Igal pool võtsid järjekorranumbri ja ootasid oma korda. Igal pool läks päris kiiresti.
"Vabandage, aga mis üldse on EKG?" küsisin ma, kui olin riided seljast võtnud ja selili maha heitnud.
"See on südamefilm," ütles õde. "Mõõdab südame löögisagedust."
 "Ja kuidas mu südamega on?" küsisin ma.
"Seda ei tohi mina öelda, vaid arst," vastas ta napilt ja tõmbas mu nina ees ukse kinni, mis jättis mu kindlasse veendumusse, et mu südamega on midagi lahti.

Siis läksin ringiga tagasi arsti juurde, kes minuga põhiliselt tegelema pidi, ja palusin vabandust, et hiljaks olin jäänud.
"Sellest ei ole midagi," ütles ta lahkelt, "ikka juhtub."
See oli kõige arstilikum arst üldse. Sõbralik ja tore ja kuidagi väga kompetentse olemisega.
"Te võite oma koti siia panna, te ei pea seda maas hoidma," ütles ta, mis tuletas mulle meelde mu ema, kes alati draamatilise karjatuse saatel mu käekoti haarab ja seda kuhugi riputada püüab. "Ära hoia seda maas, Anne-Mai! Sa kaotad kogu oma raha!"
Mille peale mina alati ütlen, et ma ei ole ebausklik ja mulle meeldibki, kui mu kott maas on.
Mille peale tema alati sisistab, et ei suuda seda vaadata, ja sokutab mu koti kuhugi ära.

Igatahes see arst oli väga rahulik, seletas pikalt ja andis nõuandeid, kuidas jalgu seisva töö juures säästa. Ja käskis palju käsi kreemitada, et vees lobistamine neile kurja ei teeks - ma ei hakanud ütlema, et ma isegi ei oma sellist asja nagu kätekreem. Yolo.
Sealjuures ta tõesti paistis hoolivat ja küsis hästi palju küsimusi ning et kas mul on mingeid kaebuseid ja kuidas meil töö juures selle või tolle tingimusega on. Ja ma sain mingi masina abil mõõta, palju mu kätes jõudu on - pidi keskmiselt hea tulemus olema (30 kilo ringis kummalgi käel). Ning käskis mul ujumas hakata käima, et mu rüht paraneks. Aga muidu pidi kõik vinks-vonks olema.
Ma pole varem käinud arsti juures, kellest ma oleksin sellises vaimustuses. Mul oli kohe selline tunne, et ma oleks selle inimesega hea meelega sõber :D

"Teie vereanalüüside vastused ei ole veel saabunud," ütles ta, "aga te võite minema hakata. Kui ma midagi murettekitavat leian, siis helistan teile hiljem, aga kui mitte, siis ma helistama ei hakka."

Paar tundi hiljem kodus heliseski mu telefon. See oli arst.
"Mul on siin teie vereanalüüside vastused," ütles ta rahulik hääl teisel pool toru.
Selge, mõtlesin ma, ma suren! 
"Jah?"
"Muidu on kõik korras, aga rauda on natuke vähe. Ja samuti B-vitamiini. Ega te äkki taimetoitlane ei ole?"
Ma ütlesin natuke häbelikult, et olen küll. Selle peale ütles ta, et võib-olla ma tahan mõelda rauatablettide peale.
Mida ma tegelikult ei taha, aga see-eest olen sellest päevast alates iga päev purgi ube ära söönud. Minu probleem on see, et ma söön tihti asju, kus ei ole palju toiteväärtust, nagu kartulikrõpsud. Ma pean lihtsalt rohkem jälgima, kust ma saaksin häid asju.
Küsisin ka üle täpse hemoglobiininäitaja ja see on vähemalt parem kui paar aastat tagasi.

Ja lisaks on mul aknalaual kolm banaani. Ma küll selgeltnägija pole, aga seda siiski tean, et varsti on mul aknalaual null banaani.

Work hard, play hard

Meil oli kollektiiviga väike kinoõhtu. Selle all mõtlen ma, et meie kolm käisime väljas. Püüdsime küll juba ammu kõiki kokku ajada, aga see on isegi nii väikese kollektiivi puhul suhteliselt võimatu. Ja siis juba hakkasid inimesed meilt ära minema ja me mõtlesime, et teeme vähemalt võimalikult ruttu midagi, seni kui veel on, kellega teha.
Samas meie kolm oleme nagunii juba üksteisega kinos ja väljas käinud, nii et see oli rohkem nagu lihtsalt kokkusaamine sõpradega. 
Kuigi üks sõpradest on selline, et temaga on võimatu kahte sõnagi ilma tülli minemata vahetada. Absoluutselt võimatu oli leida jututeemat, millest rääkides me poleks raksu läinud, ja kuna me rääkisime peamiselt tööst, siis avastasin üks hetk ennast teda süüdistamas, et tal on viimasel ajal kõigest täiesti pohhui ja ta istub tööl ainult telefonis, ja tema süüdistas mind vastu, et ma pingutan töö juures liiga palju (?). Ma sain eilsest juba nii palju negatiivseid emotsioone, et pärast viimase bussiga koju loksudes oli kuidagi tühi olla.
 
Isegi M mainis mulle, et mina ja *** enam läbi ei saa. See on vist juba väga välja näha. Aga eks see ole loomulik. Inimestel on ikka midagi üksteisele ütlemata jäänud ja mingid põhjused, miks kõik valesti läks ja kelle süü see oli, mõlguvad ikka meeles. Samuti on ikkagi alles mingid faktorid, miks üldse üksteisele meelditi, ja see kõik teeb koostöötamise väga raskeks. Ja kõige lollim on sellisel puhul veel koos välja minna. 
 
Film, mida me vaatasime, oli "Morgan". Mina seda väga ei tahtnud, aga teised kaks tahtsid, ja ma allusin enamuse survele. Oligi, nagu ma arvasin, üpris kehvake film. Või noh, ma juba teadsin ette, mis juhtub, ja see võttis minu jaoks suure osa põnevusest ära.
"Kas tahad, ma räägin sulle ka, kuidas see lõppeb?" küsisin M-ilt.
Ta vaatas mind ähvardavalt. "Miks sa seda juba tead?"
"Kui aus olla, guugeldasin seda filmi enne, kui teadsin, et seda kunagi vaatama lähen," kaitsesin ma ennast.
 
 
Film ise rääkis teadlastest, kes kasvatavad laboris inimeselaadseid tooteid. Üks neist, Morgan, flipib ära, sest teda hoitakse liiga palju kinnises ruumis. Firma saadab paar inimest nende juurde uurima, mis juhtus ja miks, ning kas Morgan on ikka jätkusuutlik ja kasumlik projekt. Selle peale flipib Morgan veelgi rohkem ära ja, noh, kõik saavad surma (spoiler alert!).
Lihtsalt neid mõrvu oli filmis liiga palju, et see oleks kuidagi vaadatav olnud. Täielik overkill, excuse the pun. Kehv stsenaarium. 
Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast juhtumist. Kehva filmi muudab natuke paremaks, kui sinna juurde siidrit juua. Pluss sa saad vabanduse filmi keskel välja lipsata, et WC-s käia.
 
"M, ma kardan," ütlesin ma enne filmi Coca-Cola reklaami ajal. "Hoia mind."
Ja kui algustiitrite ajal stuudiologo nähtavale ilmus, küsisin: "M, kas see film lõppeb varsti?"
Isegi pimedas kinosaalis oli näha, kuidas ta minu poole silmi pööritab, asi, mida ta on viimasel ajal üha sagedamini tegema hakanud. Ei tea küll, mis sellega lahti?
Igatahes hakkas ta kõigi mõrvade ajal minu käest haarama, oma pead minu õlale peitma ja halisema. Ma ei saanudki tegelikult aru, kas ta püüdis mulle tagasi teha või kartis päriselt, aga see oli nunnu :D     

reede, 16. september 2016

Whip/Nae Nae


Kahjuks siia ei saa panna "Whip/Nae Nae" ametlikku videot, aga siia saab panna mingi tantsutrupi video sellele laulule. Igatahes on see üks päris naljakas laul, ja kui ma sõitsin pika sõidu Tartust Tallinna, juutuubeldasin kõvasti nagu alati, kui bussis on wifi. Saatsin selle laulu M-ile ja kirjutasin juurde, et see on meie firma uus ametlik hümn.
Järgmisel päeval küsis ta uudishimulikult, miks ma just selle laulu valisin. "Ma saan aru, et nali, aga ma otsisin ikkagi mingit sõnumit ja kuulasin täiega sõnu."
"Jess!" ütlesin ma. "Ma lootsingi, et sa hakkad sealt mingit sõnumit otsima. Ei, see on lihtsalt megarandom lugu."

Kui meil tekkis vaba hetk, kutsusin M-i enda juurde ja küsisin, kas tema arvates J, kes meilt paar nädalat tagasi ära läks, teab Whip/Nae Nae lugu.
"Muidugi teab," arvas M.
"Davai! Me peame talle ühe nalja tegema."
Ja siis kirjutasin mina J-le Whatsappi "Watch me whip" ja M kirjutas talle "Watch me nae nae" ja me saatsime need täpselt samal sekundil ära ja olime ise jumala vaimustuses. Ma paneks siia sellest ekraanitõmmise, aga see pole niimoodi kuigi efektne, sest pool efektist on M-i telefonis peidus.
J saatis meile hulga smaile ja kiituse, et see oli meil hästi korraldatud, mille üle me terve ülejäänud päeva särasime.

Hiljem, kui M all võikut tegi, seisin ma ta kõrval ja laulsin vaikselt: "Watch me ham... watch me turkey..."
"Please stahhhp," ütles M piinatud ilmega.
Kui ta kastmete juurde jõudis, jätkasin ma: "Watch me ranch... watch me mayo..."
Sõitles M mind, mis ta sõitles, aga päeva teiseks pooleks tal endal juba kummitas Watch me ham, watch me turkey. 
Õhtuks väsis ta hirmus ära, sest oli juba maailmatuma hulga päevi järjest tööl pidanud olema. Läksin selle vaese õnnetukese juurde ja ütlesin julgustavalt: "Watch me ham!"
"Watch me turkey!" ütles ta nii haleda häälega, et ma naerma hakkasin. Pidin vist jälle maha istuma, sest naersin nii kõvasti.

Üldse on M nii jube vahva. Lahe on leida töökaaslast, kellega kohe nii hästi klapid. Meil tekib igast asjast kohe nali ja suure osa ajast me lihtsalt naerame maha, ja kui ühel on halb tuju, teeb teine selle kohe heaks. (Ja kõige selle kõrvalt me ausalt teeme kõvasti tööd ka. Me lihtsalt multitaskime.)
Näiteks ükspäev viskasin M-i kokkukägardatud salfakaga ja nentisin: "Oih, sorri, mõtlesin, et see oli prügikast." 
"Ah et ma olen trash, jah?" läks ta kohe põlema, ja sellest sai insta sisenali. Iga lause lõppu viskas ta varsti: "Aga mida ma ka tean, ma olen ju trash."

"Sa oled täpselt sama passiiv-agressiivne nagu mina," ütlesin ma vaimustusega. "Mulle meeldib see!"
"Igale inimesele see peale ei lähe," vastas ta, "aga sulle ja mulle sobib."




Glamuurne film relvadest

Vaatasin siin ükspäev, et jälle muud pole tükk aega olnud kui töö ja kodu, ja tegin endale reedel kinoõhtu. Tahtsin juba ammu näha "Sõjakoeri" ("War dogs") Miles Telleri ja Jonah Hilliga peaosades.

Esiteks on Miles Teller võrratu. Ta näeb hea välja, tal on lavaolekut ja ta oskab näidelda. Ta on juba nii palju häid osi teinud. Ja teiseks on Jonah Hill end ka tõestanud. Kunagiste totude osade asemel teeb ta nüüd ülihäid draamarolle. Kuigi ei saa salata, et ka neis on sageli see naljaelement sees. "Sõjakoertes", "Django Unchained'is" ja "Wall Streeti hundis" olid tema tegelaskujud kõik tsipa kiiksuga. Aga hästi mängitud sellegipoolest.
Ma lähen nüüd vist alati vaatama filmi, kus on Jonah Hill. Kui üllatuslik tulemus.

"Sõjakoerad" mulle üliväga meeldis. See on tõsielul põhinev lugu kahest tüübist, kes asutavad väikese firma ja hakkavad sellega USA sõjaväe relvahangetel osalema. Seal, kus alati on osalenud ja võitnud suurkorporatsioonid, otsivad nüüd kaks tundmatut nolki väiksemaid hankeid ja sebivad relvi ühest maailma nurgast teise. Kuni neil lõpuks õnnestub saada üks vähe suurem ots...

Teema ise on ju tegelikult tõsine. USA sõjad erinevates piirkondades on alati olnud küsitava tagapõhjaga ning ka selles filmis oli Miles Telleri tegelaskuju algul kõvasti selle plaani vastu, öeldes, et ta vihkab Iraagi sõda ning on selle vastu petitsioonidele allkirju andnud.
"Sa ei saa aru," ütles Jonah Hilli tegelaskuju. "Ma vihkan ka sõda ja vihkan Bushi. Aga see kõik juba toimub. Meie jaoks ei tähenda see sõja poolt olemist... see tähendab raha poolt olemist."

Ja selle peale läks film täie kiirusega käima. Suured rahad, välismaareisid, relvadega hangeldamine, kasiinod, joomine ja kõik muu. Peab ütlema, et see kõik oli filmis väga glamuurseks mängitud. Hea, tempokas lugu oli ja igav ei hakanud kordagi. Kogu lugu ja dialoog oli väga tugev. Näiteks see tsitaat:
"Iga sõda, mis on maailmas üldse kunagi peetud, on raha pärast. Igaüks, kes sulle vastupidist väidab, on kas loll või ise selles mängus sees."

Ainus pisike asi, mis mind filmi juures häiris, oli selle peatükkideks jaotamine. Või vähemalt seda ma arvan, et nad püüdsid teha. Nimelt iga natukese aja tagant läks ekraan mustaks ja sinna lasti mõni tsitaat, mille siis järgnevate stseenide jooksul keegi välja ütles.
Ükski neist tsitaatidest polnud meeldejääv (seepärast mul polegi ühtegi meeles) ega andnud see asi ka filmile midagi juurde. Meenutas natuke Tarantino stiili, aga ebaõnnestunumas võtmes.
Aga see on nii väike asi, et kokkuvõttes ei muuda midagi. Ülihea film! Minu viimase aja parim kinoelamus.

kolmapäev, 14. september 2016

Sügispäevad

Viljandi vaikus on lihtsalt hämmastav. Kui ma esmaspäeval seal käisin, siis ma ei saanud sellest vaikusest üle ega ümber. Istusime Natiga kahes pubis ja käisime ka Lossimägedes jalutamas, aga isegi kui nendes pubides meie kõrval inimesi oli, siis välja tänavale vaadates tundus, et selles linnas ei ela mitte kedagi. Selline õnnis rahu ja vaikus. Ja samas see mõjus kuidagi nii võõrastavalt. Ma ei tea, kas Tallinn on võrdluses tõesti nii kärarikas, aga vist peab olema, kui Viljandi minus iga hetk uuesti imestust tekitas.

Vahepeal tuli Miko ka köögist alla meie juurde. Kurb, et minu sinnasõidupäeval ei olnud mõlemad, nii Miko kui Nati vabad, aga sellist päeva, mil me kõik vabad oleksime, on sellel kuul võimatu leida. Eriti veel meie graafikuid arvestades, kus kõik iga hetk muutuda võib. Ma otsustasin lihtsalt kätte võtta ja esmaspäeval ikkagi sõita, sest muidu poleks seda sel kuul üldse juhtunud.

Nati oli juba tükk aega rääkinud mulle ühest uuest tüdrukust, kes neil seal on, kes väga mind meenutab. Välimus, huumorimeel, käitumine... ja ta ei pidavat ka liha sööma. 
"Miks ta kopeerib teisi?" kortsutasin ma alati kulmu. "Rohkem originaalsust!"
Nüüd, kui Nati korraks ära käis, tuli meie laua juurde neiu, kes töötas seal enne mind, ja tuli tagasi peale minu äraminekut.
"Ma ei tea, kas sa oled kuulnud," ütles ta, "aga meil on siin üks täpselt sinu moodi tüdruk. Kõik on sama!"
"Mida iganes," ütlesin ma. "Pole teda kohanud, aga ta juba eos ei meeldi mulle."
Ja ära minnes ütlesin talle natuke kurjakuulutavalt: "Ma loodan, et sa täna trepist üles minnes ei koperda."
Ta lihtsalt raputas pead. Samas tal endal on kombeks meie lauast mööda minnes alati lambist rusikat näidata ja minult nõuda, et tehku ma siis mõni nali, kui nii naljakas olen.

Õhtul sõitsin Päärlase juurde. Pole vist elus seda loomlast rõõmsamana näinud. Kõigepealt ta kurtis natuke, kui üksi oli olnud, ja siis hakkas pugema ning käis kogu aja mul järel. Tarvitses talle vaid pisike pai teha, kui ta juba nurruma hakkas. Kui ma diivanile heitsin ja ütlesin: "Päär, hops!", tuli ta insta mulle rinna peale lesima, torkas käpad mulle kurgu alla ja nurrus metsikult, vahepeal mulle otsa vaadates ja silmi pilgutades.
"I know, my precious little boo boo," kudrutasin ma talle vastu, "I love you tooo." 

Hommikul tõusime üles, asjatasime ja vaatasime natuke telekat, kui mul kell kümme jälle uni tekkis. 
"Mis sa arvad ühest hommikuune jätkust?" küsisin Pääralt, ja kui on ealeski olemas olnud keegi, kes ütleb uinakule jah, siis on see Päär. Ta keris ennast rahulolevaga näoga mu põlveõndlate juurde kerra ning sulges silmad.

Kui ma parajasti tahtsin rattaga sõitma minna, võtsin esikus kätte oma mustad tennised, eelmisel päeval puhtaks tehtud. Nüüd olid need natuke lömmis ja üleni väikeste valgete karvadega kaetud.
"Ma ei ole küll Sherlock Holmes," ütlesin ma Päärile karmilt, "aga kas sa oled nende peal maganud? Miks sa teed mulle nii?"
Päär vaatas mulle otsa ja siis igavleval ilmel kõrvale, nagu tahaks öelda, et JUBA ei huvita. 

Õhtupoolikul sõitsin Tartu, mugisin Chopstixis sisse kaks portsu hiinakat (kui ma teist korda tellima läksin, küsis teenindaja, kas see läheb kaasa, ja mul oli nagu et ei, girlfriend, see läheb sisse!), võtsin Raekoja platsist kaasa Marili ja suundusime otse Nooruse galeriisse, kus ma kunagi käinud ei olnud, aga kus toimus seekordne sügispäevade luuleõhtu. Ma pidin seda kohta isegi Google Mapsist otsima, ainult selleks, et kohale jõudes taibata, see on ju otse Riiamäel ning ma olen sellest Tartus elades sada miljon korda mööda sõitnud ja kõndinud.
Jõudsime kohale täpselt luuleõhtu alguseks ega näinud kuskil Merilyt, kes seal esinema pidi. 
"Äkki ta on kuskil tagapool," sosistas Marili.
"Ei, ta ei istuks kunagi taha," ütlesin ma. Samal silmapilgul tuli üks korraldajatest meile lahkelt mainima, et kui me istuda tahame, siis ees on rohkesti kaltsuvaipu selleks otstarbeks maha laotatud. Läksime ette ning maandusime just täpselt ei kellegi muu kui Merily ja ta sõbranna kõrval, kes meile oma kott-toolides ruumi tegid.
"Merily," sosistas Merily.
"Marili," ütles Marili.
Mina särasin kõrval.
Väga tšill luuleõhtu oli - ja mulle endiselt ei meeldi luuletused, aga mulle meeldib kogu see õhustik ja meeldivad loomingulised inimesed. Terve Tartu tundus loominguline. Ja ilus. Kõikjal värvilised lehed ja hipsteri moodi inimesed. Väga lahe. Tartu on ikka nunnu.
Obvi oli Merily kõige lahedam esineja nagu alati. Õhtujuht ütles talle peale ta esinemist laval, et tal on suured munad. Nojaa. Ei saa eitada.
Pausi ajal ründasime Mariliga kohe snäkilauda ja laadisime end tee ning veega, ja rääkisime natuke Merily luuletajatest sõpradega. Üks luuletajatest ei olnud end oma nimega tutvustanud, vaid ainult kui Inimene, ja Merilyt ajas otsekohe hulluks, et ta selle inimese nime teada ei saanud. Ta küsis temalt otse kaks korda, aga tüüp otsustas salapära säilitada ja edasi incognito olla. Siis ründas Merily õhtujuhti, sest temal pidid kindlasti kõigi esinejate pärisnimed olema. Seda märgates läks Inimene kärmelt nende poole, tõmbas Merily enda juurde, osutas seinale: "Oo, kas sa oled seda pilti näinud?", ning kui Merily vaatas, jalutas sama kärmelt minema. Me pidime kõrval naerust surema. Vähemalt selleks ajaks, kui meie Mariliga lahkusime, oli ta suutnud oma incognito-staatuse säilitada.

Ja siis sõitsin viimase bussiga tagasi Tallinna ning siin see jutuke lõpebki.

#väikemukk

Tiina käis eelmisel kolmapäeval Tallinnas. Koolis ning jäi ka minu poole ööseks. Me tšillisime linnas ühes kohvikus ja siis tegime sellise naljaka kokkuleppe, et seni kuni Tiina koolis harjutab, lähen ja teen mina kodus ühe lõunauinaku.
Kodus vaatasin oma segadust ja kaalutlesin, kas sellel natist kinni haarata või mitte, aga loobusin siiski oma uinaku kasuks. Uinakud on parimad.

Õhtul saime uuesti linnas kokku ja tegime natuke turisti. Ma lähen harva kuhugi uutesse kohtadesse, vaid käin Tallinnas kogu aeg sama rada ja teen samu asju. Tiina viis mind siis Russalka juurde ja jalutama. Piilusime mingit jalkatreeningut ja ilm oli suviselt mahe ning mul oli vahepeal tunne, nagu oleksime mõnes vaikses maakonnas, mitte Tallinnas. Ja siis istusime suvalise bussi peale ja läksime, kuhu see viib, nagu Tiina alati mul teha soovitab.

Õhtul vaatasime natuke Netflixi, aga Tiina oli üliväsinud. Kell pool kümme heitsin talle kõrvalpilgu ja nägin, et ta on konkreetselt juba poolunes, nii et halastasin ning läksime tuttu. Millegipärast olin vahetult enne seda endale kaks tassi kohvi sisse littinud... aga mõistus pole oma teha :D

Vaatamata Tiina unisusele sain oma õhtuse muinasjutu ikkagi kätte.
"Kas sa ise ei oska muinasjutte?" küsis Tiina.
"Oskan. Ma tean neid väga palju. Aga ma ei oska neid niimoodi edasi rääkida. Mulle meeldib, kui mulle räägitakse," nurusin mina. Ja nii ta siis rääkis mulle väikesest Mukist. Sealjuures ei jätkunud mul isegi viisakust seekord mitte vahele segada.
"Kui Mukk oli söönud mõned viigimarjad, heitis ta kogemata pilgu jõevette ja nägi, et talle olid pähe kasvanud pikad eeslikõrvad," jutustas Tiina.
"Kas need olid nagu insta kasvanud?" küsisin ma.
"Just. Need olid insta kasvanud. Siis leidis ta kõrvalpuult veel viigimarju ja mõtles, et enam hullemaks ikka minna ei saa, ja sõi neid ka."
"Mukk pani täiega yolot, ühesõnaga," tähendasin ma vahele.

Ja nii see läks kahjuks edasi kuni muinasjutu lõpuni.

Järgmisel hommikul võtsin ma parajasti kapist kaht kohvitassi, kui selgus, et mu koordinatsioon on tsipa imelik ning need lihtsalt plahvatasid. Mõlemast jäi kõrvulukustava kolina saatel hetkega ainult pool järele. Ma ei tea, kuidas on võimalik kahte tassi kapist lihtsalt nii valesti võtta... aga samas, kõik on võimalik, kui väga tahta.
Tiina tuli vannitoast ehmunud näoga välja ja küsis, mis juhtus. Ta silmitses mu elamist ja kõiki tassikildudega kaetud pindasid.
"Mina juhtusin," vastasin alistunult.
Hiljem leidsin veel diivani pealt ühe tassikõrva.

Samas see on vähemalt võimalus uusi tasse ostma minna. Üks neist, mis katki läks, oli mul kakskümmend aastat olnud.

Naljaka kokkusattumusena juhtus nii, et selles kohvikus, kuhu Tiina mind viis, käisin ma esimest korda. Ma vaatasin natuke aega teenindajaid ja mõtlesin, et huvitav, palju nad palka saavad. Et väga palju see vist olla ei saa.
Ja järgmine päev mainis mu ülemus jutu sees just seda kohvikut.
"Ma just eile käisin seal!" ütlesin ma.
"Ma töötasin seal aastaid," ütles ülemus. "Seal on väga head palgad muideks. Ja väga püsiv kaader. Meil olid viis aastat kõik samad inimesed."

Nii naljakas, kuidas ühel päeval küsid mõttes midagi ja teisel päeval lambist keegi tuleb ja vastab sulle, ilma et sa temalt oleksid küsinudki.