Ujumispäevikud

Haha, ma kuulan praegu Sky Plusi hommikuprogrammi viimseid minuteid, kus Rain Kelk Birgit Sarrapist räägib ning teda familiaarselt Birksiks nimetab. Millegipärast nimetan mina ka teda alati nii. Ta mõjub kuidagi nii koduselt, et see tuleb automaatselt.

Marili läks eile ära, aga kuni ta siin oli, oli meil väga tore. Käisime mitu korda ujumas. Kaks korda õhtul kell kümme, ja siis oli väga külm. Kõik ümberringi ka imestasid. Ükskord küsis üks mees meilt tänaval vene keeles, kas me käisime ujumas, ja kuidas vesi oli (üldse, üheksakümmend protsenti ajast, kui keegi minuga tänaval või bussis rääkima hakkab, on see vene keeles), ja teine kord küsis üks mees rannapingi pealt, kuidas siis vesi oli.

"Külm," ütlesin ma insta, ja värisesin üle kogu kere.

"Ometi üks aus vastus," ütles mees ja naeris. "Kõik teised on öelnud, et niii hea ja nii soe, ise lõdisevad üleni."

Kõik teised on valetanud. Neliteist kraadi ei saa objektiivselt kuidagi soe olla.

Eile igatahes õnnestus meil lausa päeval randa minna, ja seekord oli vesi seitseteist kraadi ning kollane lipp üleval tavalise punase asemel. Oli ikka teine asi küll. Me kõndisime ilusti sügavasse välja ja sulistasime seal tükk aega. Väga mõnus oli. Liiva peal viskasin pikali ja lugesin oma äsja Maximast ostetud Ekspressi, samal ajal kui Marili oma äsja ostetud päikeseprillid ette pani ja šeff välja nägi.

Vaatasime ka iga võimalikku ja võimatut jalkamängu. Kahjuks olin ma Hispaania-Itaalia mängu ajal tööl. Olin plaaninud ignoreerida kõiki uudistelehti ja koju jõudes kohe ERR-ist mängu käima panna ja järele vaadata. Kahjuks otsustas mu töökaaslane pidevalt seisu tšekata ja mind kiusata.

"Ooh, sul vedas praegu," ütles ta suvalistel hetkedel. "Itaalia oleks peaaegu värava löönud."

või

"Ramos sai just kollase!"

"Ma ei usu sind," ütlesin kohe. "Ramos on selles mängus eriti ettevaatlik, sest tal on juba kollane kaart all."

"Igatahes Ramos kaotab selle mängu," noris ta edasi. "Mul on kohe selline tunne."

"Ei ole lihtsalt võimalik," ütlesin mina. "Kuidas Itaalia saaks võita? On kindlasti raske väljaku peal kurssi hoida ja õiges suunas joosta, kui sul on pidevalt pitsalõik käes. Ja väravavahil on kogu aeg pastakauss ees."

Igatahes suutis ta mulle reeta, et Itaalia ühe värava neile lõi. Edasi läks meil kiireks ja lõpuskoori ma teada ei saanud, aga peab ütlema, et kurjakuulutav tunne oli küll juba selle üks-nulli pärast. Koju jõudes küsisin Marililt skoori. Juba tema häälest oli aru saada, et midagi head sealt oodata pole.

Megakurb, et Hispaania välja langes. Nüüd olen Saksamaa poolt. Kaotatud mängu ma ka järele ei viitsinud vaadata, vaid tšekkasime hoopis Inglismaa-Islandi mängu, mis oli tõesti võimas. Island paneb niimoodi yolot, et ise ka ei usu. Vägev.

Ja Inglismaa peatreeneril oli peale kaotust nii mark, et ta pani kohe ameti maha.

Pidu basseini kõrval

Minu jaoks jäid jaanid sel aastal suhteliselt ära, sest ma olin tööl. Kõik jaanid. Mis teha, kui ma nii usin olen. See-eest märkasin kahekümne kolmanda õhtul koju sõites, kui ilus ja soe ilm oli. Haruldane jaanilaupäeva kohta. Nendel, kes midagi tegid, tõesti vedas sel aastal ilmaga.

See-eest helistas kahekümne teise hommikul, kui ma parajasti tööle hakkasin jõudma, Tiina, ja ütles reipalt, et lugu on nüüd nii, et tema tahab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpupeole minna ja mina lähen ka.

"Ei mingit vastuvaidlemist," ütles Tiina ülbelt. "Mind juba eos ei huvita."

No okei, tegelikult Tiina nii ei räägi, ta hoopis tegi väga armsasti ettepaneku, ja mina olin kohe nõus, sest nägin selles võimalust jaanide paiku siiski mingi pidu maha pidada. Samuti oli mul kohe hea meel, et olin sellest eelmisel õhtul koristanud (nii et Tiina ei pidanud nägema seda segadust, mida Marili nüüd nägi :D).

Suundusin peale tööd kohe akadeemiasse, kus Tiina mind oma sõpradega juba lõbusas tujus ees ootas. Ma läksin esimese asjana uurima, mida pakutakse väikese leti taga akadeemia siseõues. Leti kohal oli suur kiri "Lõpuvikat". 

"Mis on lõpuvikatis?" küsisin ma neiult leti taga.

"Maitse, siis saad teada," ütles neiu kurjakuulutavalt naerdes, ja hüüdis mulle järgi, et teine tops on juba odavam. Etteruttavalt võin öelda, et pea ma ka teise topsi järele läksin, sest mulle lõpuvikat maitses. Oli mingi viinakokteil marjadega.

Kõik muusikainimesed olid nii... teistsugused. Teistsugused minu tavalisest tutvusringkonnast. Ehkki Marili ja Tiina on ka muusikainimesed, aga nendega ma olen ära harjunud. Nüüd oli neid lihtsalt nii suures kontsentratsioonis, et see oli huvitav vaadata. Kõik tundusid nii... tundelised. Naised olid kõik nii malbe olekuga. Ja mehed tundusid, nagu nad kirjutaksid öösiti luuletusi. Kõik soovisid üksteisele palju õnne. Õhtu oli aga väga ilus, mahe ja soe, täpselt nagu kahekümne kolmanda omagi. Ja nii valge...

Tirisin varsti Tiina kõrvale ja hakkasin talle pihtima oma järjekordsest crushist (vaene Tiina... aga parima sõbranna kohustused). Mingi hetk läks sees käima disko, kus mängiti kaheldamatult kõige halvemat muusikat üldse. Muusikaakadeemia küll... aga võib-olla nad ei keskendu päris sellele sajandile. Tuju oli ikkagi hea. Tiina tabas hästi ära täpselt selle hetke, kui ma hakkasin mõtlema, et võiks koju minna, ja küsis, kas ma tahan koju minna, ja ma vastasin, et jaa.

Õhtu naljakaim osa oli Tiina ja basseini flirt. Õue oli nimelt välisauna kõrvale üles seatud täispuhutav bassein. Tiina kogu aeg vaatas sinnapoole ja ohkas igatsevalt. Vahepeal käisime basseinis vett katsumas. Külm oli. Vahepeal ütles Tiina poole tantsimise pealt: "Lähme vaatame, kas kedagi on juba basseinis."

Ma juba hakkasin kaaluma ta basseini sisselükkamist. See oli lihtsalt nii pull, kuidas ta seda vahetpidamata piidles.

Siis, vahetult enne meie äraminekut, hüppas kolm poissi saunast basseini, ja Tiina nägu oli nii õnnelik, sest lõpuks oli keegi basseini läinud! :D

Koju läksime taksoga, sest nii hilja oli. Naaldusin tagaistmele ja vaatasin öist Tallinna. Suvine Tallinn on ikka jube ilus. Maagiline.

"Täna öösel vist ei lähegi pimedaks," ütlesin Tiinale. Taksojuht, kes oli täiskiirusel edasi kihutanud, karjus äkki: "Kurat!", pidurdas järsult, keeras peatänaval ringi ja pööras kõrvaltänavale, kuhu ta oli unustanud õigel hetkel keerata.  

Me ei jõudnud veel isegi naerma hakata, kui ta soliidselt "Vabandust," pomises ja edasi kihutas. 

Nüüd ma luban endale veel ühe muige, kui mõtlen Tiina ja ta basseini peale, ja lähen teen endale teise tassi kohvi.

Pretentious bullshit

Ma võtan vahepeal vastu kummalisi otsuseid. Üks neist oli viimasel esmaspäeval, kui tahtsin minna kinno, sest et Solarise Apollos olid kõik piletid 2,99. 

Ma pean insta seda võimalust ära kasutama! mõtlesin ma, ja valisin filmiks Now you see me 2 ehk Nüüd sa näed mind 2. Teine osa paar aastat tagasi välja tulnud mustkunstnikejandile.

Kummaline oli see otsus sellepärast, et esimene osagi ei meeldinud mulle eriti. Seega on mul kummaline teist osa arvustada, sest ma juba eos läksin vaatama enda jaoks vale filmi. Aga et ma ta siiski ära vaatasin, siis ma temast ka kirjutan.

Kogu selle jandi võiks kokku võtta ingliskeelse sõnapaariga pretentious bullshit. See film nagu üritas olla midagi, mis ta ei olnud. Üritas olla naljakas - ei olnud, üritas tekitada intriigi - kes on salapärase võrgustiku Silm taga, kas mustkunstnikud saavad kätte järjekordse salapärase maailmat muutva mikrokiibi - mitte kedagi ei huvitanud. Siis üritas film tekitada vaatajas emotsioone, kui jälle kisuti mängu Mark Ruffalo kehastatud mustkunstniku isa surm. Sellest oli juba eelmises osas juttu. Mark Ruffalo isa oli samuti olnud mustkunstnik ja surnud kunagi ühe triki tegemise käigus, kui ta end vee alla raudkirstu aheldas ja enam välja ei saanud. Sellest räägiti juba esimeses osas piisavalt ning juba siis ei saanud ma lahti mõttest, et kogu see lugu mõjus pigem koomiliselt. Nagu, raske on kahju tunda kellestki, kes ennast ise vee alla kinni paneb, et trikki teha. Ja nüüd uuesti sama lugu? Ma ei usu, et kedagi huvitas.

Kogu filmi stsenaarium oli sarnane esimese osa omale: hästi palju actionit, hästi palju keerdkäike ja pöördeid. Neid veeti alt, ei, hoopis teda veeti alt, nüüd veeti kõiki alt! Kedagi ei saa usaldada. Okei, sellega mul isegi probleemi pole. Millega mul oli probleem, olid dialoogid. Nii võimatult kehvad. Nii mittemidagiütlevad. Nii vaesed. Ja kuigi näitlejad olid kõik kõvad, siis selles filmis nad kahvatusid. Ma ei saa öelda, et ma oleks ühegi näitlejatööga seal rahule jäänud. Ometi mulle näiteks Woody Harrelson väga meeldib. Ülikõva! Now you see me's mängis ta peale oma tegelaskuju ka oma tegelaskuju kaksikvenda, ja mängis täiesti kohutavalt ja üle, ja mitte miski, mida ta ütles, ei olnud naljakas. Mark Ruffalo nägi välja nagu räsitud kodutu. Lizzy Caplan, kelle vastu mul ei ole muidu midagi, tundus kohmetu, ning igale ta repliigile järgnes täielik vaikus. Jesse Eisenbergi nohikusarm ei pääsenud üldse mõjule. Ta lihtsalt ei mõjunud hästi. Daniel Radcliffe'ist ei taha ma üldse pikemalt rääkima, sest ta oli seal filmis samuti košmaarne. Harry Potterist ikka head kurikaela ei tule. Õõh.

Kui isegi Morgan Freeman oma repliikides tahtmatult koomilisena mõjuma hakkas, sain ma aru, et päästa ei ole enam midagi, ja hakkasin oma istmele naaldudes kurvalt filmi lõppu ootama.

Tegelikult nii hull, et mul selle filmi kohta mitte ühtegi head sõna ei ole öelda. Midagi õnnestunut peaks ju igas filmis olema! Aga ma ausalt ei oska mitte midagi sellist välja tuua. Palun, palun ärge minge seda vaatama :D

Hilisöine jalgpallipostitus

Marili on paar päeva Tallinnas ja peatub minu juures. Ma veetsin terve päeva laiseldes ja käisin rannas magamas ning tegin tagatipuks veel kerge lõunauinaku. No kui und jagub, miks siis mitte. Uinakust äratas mind Liis oma telefonikõnega. Kuna mul oligi parajasti aeg oma meeletu koorem pesu alt kuivatist ära tuua, siis rääkisin aga telefoniga ja marssisin kolm korrust alla ning alles all pesuruumis ütlesin telefoni: "Kurat. Ma unustasin pesukausi ja koti kaasa võtmata, millega seda pesu ära tuua."

Eks ma olin ikka veel unine ka... ja mitut asja korraga ma ikka teha oskan:D

Läksin aga uuesti üles ja sain lõpuks kõige oma pesuga õnnelikult koju. Ma pesen alati meeletult pesu. Ühe inimese kohta. Aga ma ei saa midagi teha. Väga keskkonnavaenulik, aga mulle meeldib, kui kõik mu asjad on kogu aeg puhtad. Erandiks on teksad, aga midagi muud ma naljalt kappi tagasi ei pane, kui see on korraks seljas käinud :( 

Igatahes oli mu kodu jumala segi ja hunnikud pesu igal pool laiali, sest ma olin tundide viisi liiga laisk, et seda ära panna. Olin arvestanud, et Marili tuleb hilja õhtul, ja millegipärast tundus mulle tark mõte just hilja õhtul enne tema tulekut ära koristada. (Jep, ma lihtsalt ei viitsinud enne.) Kui teada sain, et Marili natuke varasema rongiga tuleb, polnud enam midagi teha ja ta nägi, kuidas ma päriselt elan :D Ja see pesu sai alles natuke aega tagasi kappi.

Õnneks oli Marili kohe huvitatud randa minekust. Läksimegi õhtul kell kümme randa. Vesi oli natuke soojem kui päeval, aga päris jahe ikkagi. Me kiljusime seal tükk aega, enne kui lõpuks end sisse kastsime. Siis hakkas juba päris mõnus. Ja loojuv päike oli nii ilus. Väga tšill on ikka ranna lähedal elada. Ja nii mõnus, et Marili õhtul ujuma minna tahtis.

Siis jooksime koju, et Portugali-Horvaatia mängu vaadata. Küll alles teisest poolajast, aga meil vist vedas, et esimest ei näinud. Enamik sellest mängust oli košmaarne. Ma olin Portugali poolt, aga nad mängisin nii halvasti. Nii nõrgalt. Ma ei saanud aru, mis nendega toimus, aga neil vist polegi eriti hea turniir olnud. Aga selles mängus nad nagu isegi poleks üritanud.

Horvaatia see-eest valdas enamiku ajast palli ja oli muidu ka päris tubli. Väravaid aga ei sündinud ega sündinud. Juba läks lisaajale, juba lähenes lisaaeg lõpule, aga ikka mitte midagi. Kõik arvestasid juba penaltitega, isegi meeskonnad ise. Nad tundusid mõlemad väsinud ja mittemotiveeritud. (Penaltid muuseas pole minu meelest kõige hullem stsenaarium, eriti kui tegu pole just sinu lemmikmeeskonnaga. Siis on see draama hea. Kui meeskond on aga megalemmik, siis nagu ei taha, et nad just penaltite pärast peaks kaotama.)

Ja siis, lisaaja lõpul, neli minutit enne lõppu, lõi Portugal värava. Ronaldo püüdis lüüa, aga põrkas väravavahist tagasi, ja tema meeskonnakaaslane (jumal teab, kes) lõi siiski sisse. Millised emotsioonid! Kõik hullusid. Täpselt enne lõppude lõppu. Nii selle turniiri vaimus, kus nii palju väravaid lüüakse just lõpus.

Mul hakkas horvaatidest isegi lõpus kahju, sest nad olid nii õnnetud. Ja päris tublisti mängisid ju ikkagi. Paremini kui Portugal.

Nii et kokkuvõttes sai igavast mängust ikkagi emotsioonide virvarr. Jalgpall!

Kes on süüdi??

Vaatan siin teisipäeva õhtul oma mõnusas puhtas kodus jalgpalli. Hispaania-Horvaatia. Hispaania juhtis kenasti terve esimese poolaja, aga otse enne poolaja lõppu lasi Horvaatial endale värava lüüa. 

Muidugi hakkasid kõik kohe süüdlast otsima.

 

Nimelt minu lemmik on Ramos ja Liisu oma Iniesta :D

Mul mingi parakas ka, et kommentaatorid kogu aeg teevad minu lemmikutele liiga. Minu meelest ei saa Ramos kunagi nii palju kiidusõnu, nagu ta vääriks. Ja enne vaatasin koristamise ja juukselõikamise kõrvalt poole silmaga Saksamaa mängu Põhja-Iirimaaga, kus jälle Özili kallal noriti. Võib-olla Ramose teemat kujutan ma ette, aga Özilile tehakse kommentaatorite poolt alati liiga. 

Ühes mängus, kus Saksamaa kaks väravat lõi, andis Özil mõlemad väravale viinud söödud, ja ikka oli midagi kobiseda, et Özil polnud piisavalt tasemel. Ma mõtlen nagu, mida te veel tahate?

 

Ja selles mängus hakkas üks kommentaator rääkima, kuidas statistikat vaadates on Özili söödud ülitäpselt antud, ja teine ütles kohe vastu, et statistika võiks ka seda kindlaks teha, kui paljud need söödud on antud "õiges suunas", st vastaste värava poole, mitte tagasi. Ja mul oli nagu et jeeeesus küll. Nüüd mängib ta veel valele poole sinu jaoks või?

Andke andeks, olen oma lemmiku suhtes ülikaitsev :D

 

Ilmselt on parem, kui ma siia lõppu mingid kolm rändomit selfiet lükkan.

 

Ja head ööd!

Rand ja muud jama

Lõhkusin eile ühe nõudepesemise ajal kaks klaasi ära. Kurat küll, eks ju?

Siis lõhkusin tänase nõudepesemise ajal veel ühe klaasi ära. See polnud enam isegi naljakas (kuigi ma naersin).

"Tõsiselt, kas ma olen retarded?" küsisin iseendalt valjusti. Keegi ei vastanud. 

Nüüd on mul mu ilusatest pikkadest klaasidest, mida ma kunagi ostsin kaks komplekti, ainult üks klaas järel. 

Hommikul tõmbasin ruloo üles ja nägin väljas imeilusat suveilma. Akna taga lendasid igas suunas need papliõied või mis nad iganes ka ei ole. Need valged tupsud, mida mingil hetkel igal suvel kõik kohad täis on. Kuna mul on aknad alati lahti, nii öösel kui päeval, siis on nüüd mu tuba ka neid papliõisi täis. 

Keegi võiks siin koristada. 

Läksin insta randa, sest - päevitamisilm. Selle lootuse matsin kohe maha, et lausa ujumisilm oleks, ja rannas oligi punane lipp üleval. Kahjuks selgus õige pea, et ka päevitamiseks on tsipa tuuline. Ma mingi aja ignoreerisin seda, panin klapid pähe ja tukastasin natuke päikese käes, aga tunni aja pärast hakkas ikkagi nii külm, et lasin jalga. 

Samas kui rannaäärt mööda selles soojas madalas vees jalutada, siis seal on küll ülimõnus ja mahe. Ma peaksingi seal ujumas käima ja krokodilli mängima.

Muide ükspäev mere ääres jalutades nägin hästi lahedat vaatepilti, kui kõik oli pilves ja siis ühest pilveaugust piilus alla päike.

Sellise pildi peale kuulen ma alati mõttes, kuidas inglikoor "Aaaaaa" laulab :D

Tahtsin Maxima eest maasikaid ka skoorida, aga sama paistsid mõtlevat ka kõik teised, sest maasikaleti ääres oli poolekilomeetrine järks. Läksin Maximasse sisse ja ostsin supermarketi-puuvilju nagu mingi metslane.

Ilusad värvilised näevad välja ikkagi... nagu ka see krõpsupakk, mille eile tühjaks tegin

Ja kui ma enne rannas muusika kuulamisest rääkisin, siis mul on muusikavalikus kaks laulu, mis mind rannas hullult segadusse ajavad. Üks on HU? "UV faktor 5".

Väga tšill ja naljakas laul, aga selle taustaks on merelainete müha ja kajakate kisa, mis mul rannas alati juhtme kokku ajab, sest nagu vahet pole, kas ma oleksin seal, klapid peas, või klapid peast ära. Ja siis ma kisun neid peast ära ning võrdlen. Täpselt sama! Kajakaid on seal küll meeletult. Iga öö ja varahommik ärkan ikka ja jälle kajakate kisa peale, mis kostab nii selgelt, nagu nad oleksid mu toas. Ja kajakad on hullud. Jumala eest, mis häält nad teevad! Nagu mingid inimesed karjuksid või kassid lõugaksid.

"Kuradi segased..." pomisen ma alati ja keeran teise külje.

Ja teine laul on Marilyn Manson "The Fall of Adam", mis on selline tema klassikaliselt natuke häiriv lugu. Loo lõpus on paar sekundit mesilaste suminat, mis mind rannas iga kord erksaks ajab, sest mul on tunne, nagu oleks terve sülem minu peale laskunud. Miks trollid, Manson?

Minu pere ja muud loomad

Ema helistas ja rääkis, et oli endale ükspäev koju massööri tellinud.

"Väga head käed olid," ütles ta rahulolevalt. "Ja poolteist tundi järjest tegi."

"Ah nii," vastasin ma mõtlikult. "Nii et ongi kohe selline tegelane, et käib kodus ja teeb spetsiaalselt loomadele massaaži?"

"Ahaha," tegi ema. "Ta pidi muuseas ahvidele ka tegema, nii et kui sa koju tuled, siis saab midagi korraldada." 

Ma ei saa vihjest aru. Ma absoluutselt ei tea vähem ahvilikku inimest kui mina.

Üks mõnus reedeõhtu

Astusin töölt välja ja mul oli nii hea päev olnud ning väljas oli ülimahe õhtu. Pilvine ja tibutas, aga õhk niiii soe. Kuidas me kõik seda sooja tahame! Nii hea õhk.

Tuju oli ka millegipärast ülemeelik, nii et hakkasin sõpradele lollakaid sõnumeid saatma. Ja Liis teavitas mind kohe, et Hispaania mäng hakkas!

Jooksin koju ja panin mängu käima. Ma saan kohe aru, millal ma mängu sisse elama hakkan: siis ma hakkan kaasa rääkima. Pomisen endamisi ärritatult: "Kellele sa söödad?" või "Mida sa teed?" või "Lähme, lähme!"

Praegu lõppes just Türgi-Hispaania mängu poolaeg ja Hispaania on türklased lihtsalt tümaks teinud. Praegu on seis kaks-null, aga vaatame, mis veel teisel poolajal tuleb (loodetavasti ei saa Ramos rohkem kollaseid kaarte). See on nii hea mäng olnud, et ma ei ole oma meeskonda isegi sõimata saanud, vaid olen ainult vahepeal türklaste kobade söötude peale "Koba..." hüüdnud. 

Woop!

Nüüd või mitte kunagi

Täna sõitis isa Tallinna, mina läksin talle Kosmose kino juurde vastu ning jalutasime natuke ringi. Käisime Lidos söömas ja kõndisime vanalinnas. Väga ilus ja soe ilm oli.

Kui me parajasti Raekoja platsil valisime kohta, kuhu istuda ja kohvi juua, kõnetas meid üks üliaktiivne sisseviskaja inglise keeles ja rääkis midagi sellest, kuidas me kõik saame õnnelikuks, kui me sinna terrassile istume.

"Me oleme niigi õnnelikud," ütlesin eesti keeles.

Järgmise lause ütles ta mulle ikka inglise keeles, sest aju polnud vist veel ümber lülitunud. Siis jätkas eesti keeles: "Oli see vast ämber! Aga äkki andestate mulle!"

Kuna me nagunii otsisime kohta, kuhu istuda, siis istusimegi sinnasamma päikese kätte ja jõime kohvi. Paari meetri kaugusel meie lauast tegutses sama sisseviskaja edasi, kõnetades endiselt möödujaid ainult inglise keeles. Päris paljud neist vastasid eesti keeles ja ta lobises kõigile täpselt samade fraasidega vastu: "Oli see minu poolt alles ämber!" :D Ja hakkas juba eesti keeles nende terrassi üles kiitma.

Samas, eks nende klientuur olegi suvel rohkem välismaalased (khm, Raekoja platsi hinnad!) Mul on töö juures samamoodi, enamik kliente on välismaalased, eestlasi on äkki mingi viiendik? Ja alguses ma hakkasin ka kõigile Hello! ütlema, aga samamoodi oli naljakas, kui inimene mulle eesti keeles vastas, ja teiseks mõtlesin, et aga kuskohas maailmas nendele turistidele veel Tere! öeldaks? Ainult siin! Ja nüüd ma ütlen kõigile tere eesti keeles, isegi kui kaugelt on näha, et eestlasega tegu pole.

Ainult vahel tuleb ikka ette, et pikas järjekorras teenindad hulka välismaalasi ja siis ühte eestlast ja pöörad korraks selja ning teed midagi muud ning tagasi pöörates oled juba unustanud ning hakkad teises keeles rääkima. Aju ei suuda samal lainel püsida. 

Hommikul, kui ma voodis kohvi jõin, helistas Tiina, ja me rääkisime autokoolist ja blogijatest. Ja kui ma isa bussi ootasin, helistasin Liisule ning me rääkisime jalgpallist ja jalgpallist. Hakkasin siin mõtlema, et kui mingid lambikad väikeriigid nagu Island ja Wales on EM-ile jõudnud, siis äkki on ka Eestil kunagi lootust? Megavahva oleks elada EM-il kaasa Eestile! Vot siis alles saaks jalka siin populaarseks.

Praegu käib taustaks Šveitsi-Rumeenia mäng. Rumeeniasse suhtun ma leigelt, nii et olen siis parem Šveitsi poolt. Või kohtuniku. Ma tšekkan alati kohtumiste alguses kohtunikke ka ja nad on enamasti minu meelest nii kuumad. Nii heade kehadega :D Sest nad peavad kõigist kõige rohkem jooksma, et kogu aeg palli lähedal püsida.

Aga postituse pealkiri tuleb sellest, et kui ma olin isa Kosmose juures uuesti bussi peale saatnud, läksin koju ja ostsin terve kilo maasikaid. Neid kodus kilekotist välja võttes vaatasin algul, et nad on niiii lödiiid... Aga siis maitsesin ühte ja sain jälle rõõmsaks, sest ülimagusad olid. Parimad maasikad, vaatamata kaubandusliku välimuse puudumisele. Sellest sordist, et kas sööd kohe ära või mitte kunagi. Juba paar tundi oleks nendele liiga palju olnud. Nii et pistsin nad kohe nahka ja nüüd on mul näol suur naeratus.

Rumeenia viskas just penaltist värava ja mina jäin sellest ilma, sest blogin siin. Thanks, Obama!

Väga atraktiivne esimene poolaeg

...nagu kommentaator poolajale minnes Saksamaa-Ukraina mängu kohta ütles. Kirjutan siin mängu vaheajal väikest blogi. Megatore ikka, et jalka EM jälle käes on. See on tegelikult esimene alagrupimäng, mida ma korralikult olen jälginud. Kõigile pole peale juhtunud või pole mänginud minu jaoks huvitavad meeskonnad. Eile olid küll omavahel vastamisi Venemaa ja Inglismaa, mõlemad värvikad meeskonnad, aga siis ma millegipärast jälgisin ikkagi poole silmaga ja tegin vahepeal muid asju. Väravad nägin ära, aga sellest kirgede tormist jäin ilma. Kui korralikult mängu ei süvene, siis ei tee ka väravad ja muud muidu karjumist väärt momendid nii palju rõõmu.

Samas oli tõesti dramaatiline mäng olnud. Kõik olid juba kindlad, et Inglismaa võidab, aga siis tegi Venemaa veel teise poolaja lisaminutitel viigivärava ja läks rõõmsalt väljakult minema. Yolo! Jalgpall - kunagi ei tea, mida oodata.

Saksa-Ukraina mängu olen nüüd ikka korralikult, kahe silmaga jälginud, ja ei pea seda kahetsema. Terve poolaeg läks nii kiiresti, et oli raske uskuda, juba nelikümmend viis minutit möödas. Olen muidugi Saksamaa poolt, kindel, teada-tuntud meeskond oma headuses, ja seal on minu Özil ka, aga samas pole mul ka Ukraina vastu midagi. Nendel on see kaart ka, et kuna kõik ootavad nagunii Saksamaa võitu, siis iga üllatus Ukraina poolt leiab positiivset vastukaja. Ja nad olid tõesti esimesel poolajal tublid. Mitu head väravamomenti. Ühe lõid isegi ära, aga fikseeriti suluseis. Teine oleks peaaegu tulnud omavärav Saksamaa poolt, aga pall ei läinud siiski tervenisti üle joone.

Millised emotsioonid! 

Pean endale ikkagi telekapaketi hankima, oleks palju mugavam vaadata kui arvutist.

Ja edu siis kõigile, aga eriti Özilile.

Printsess herneteral ehk jälle mulle midagi ei sobi

Väga tšill reedeõhtu oli. Seadsin ennast hommikul parajasti bussi jaoks valmis, kui akna taga algul nõrgalt ja siis aina tugevamalt sahisema hakkas ning võimas kärgatus käis. Üks pisike äikesetorm käis üle, nii et pole asigi. Vaatasin natuke aega vaimustatult pealt, sest et mulle äike meeldib, aga siis tuli meelde, et pean kohe välja minema, ning mu vaimustus kahanes natuke.

Mul on bussipeatus kohe maja kõrval, aga uskumatu, kui pikk see teekond tundub, kui väljas sajab. 

Läksin ostsin endale H&Mist mustad kingad, sest mul ei ole ühtegi paari kõrgeid kingi. St mul on paar paari, aga neid ei ole võimalik kanda rohkem kui minut järjest. Õigupoolest peaksin nad ära andma, sest ma tean, et ei pane neid enam kunagi jalga. Nad on liiga ebamugavad või on kontsad liiga kõrged või liist liiga kitsas. Ma olen vist vaikselt sellesse ikka jõudnud, kus ma eelistan ainult mugavaid kingi. Miski muu pole seda vaeva väärt. Ma mäletan peoõhtuid, kus olen poole peal pidanud kingad jalast kiskuma, sest ma ei suutnud nendes enam seista. See pole ju normaalne.

Uued kingad olid ka kõrged, aga sellise kavala platvormkontsaga, et täiega mugavad. Mitte midagi polnud tunda.

Viljandi bussis oli üle mõistuse külm. Mul, nagu alati, oli tunne, et kohe suren. Ja nagu alati, läksin bussijuhti paluma, et ta soojenduse sisse lülitaks, mida ta ka tegi, ja see oli niiii hea tunne, kui radikatest sooja õhku tulvama hakkas. 

Kuu aega tagasi, kui ma sama otsa sõitsin, oli veel palavus ning bussis lülitus hoopis konditsioneer välja. Printsess herneteral, nagu ma olen, läksin tookord bussijuhti paluma, et ta selle tagasi sisse lülitaks.

"Ma ei saa mitte midagi teha," vastas ta. "Konditsioneer läks järsku rikki ja hakkas hoopis kuuma õhku puhuma. Pidin selle üldse välja lülitama."

Juhi auks peab ütlema, et kui järgmine peatus tuli, siis läks ja tegi ta aknaluugid lahti ning Tallinna eel ütles mikrofoni, et konditsioneer oli rikki läinud ja et ta vabandab tekkinud ebamugavuste pärast :D

Igatahes, õnnestus mul seegi kord eluga Viljandisse jõuda. Oli selline ilm, et mitte ühtegi otsa ei olnud võimalik jala teha,  vaid ainult taksoga (eriti, kui oled printsess herneteral!) Istusin taksosse ja ehmatasin sellega natuke muhedat vuntsidega taksojuhti, kellel parajasti tahvelarvutist mingi vali seebikas käis.

"Kas see on "Reetmine?"" küsisin irvitades.

"Kas te vaatate ka seda?" küsis taksojuht innukalt.

"Ei, aga terve mu pere vaatab. Mingid nimed tulid kohe tuttavad ette."

Ülejäänud taksosõit kulges valjude draamade saatel. Kedagi kindlasti parajasti reedeti seal. Pealegi rääkis keegi seal just, kuidas Istanbulis on hästi mugav taksoga sõita. Kui meta! Tuletab mulle meelde seda korda, kui ma endal ükskord juukseid lõikasin, taustaks mängimas "Girlsi" osa, kus Lena Dunham endal ise juukseid lõikas.

Igatahes eile viisin asjad Nati juurde, sättisime natuke ja tegime juba kergelt peoga algust, ning suundusime minu vanasse ja tema praegusesse töökohta istuma, kus tal oli laud kinni pandud. Ees ootas päris lahe üllatus:

Nati töökaaslased olid päeval suure plakati meisterdanud ja koos õhupallidega laua kohale riputanud. Täisvärk :D Ja laual oli lina ja täiskate ning kõik kohad olid küünlaid täis. Üliarmas minu meelest.

 

Kogu õhtu oli supertore. Ma ei tundnud osasid Nati sõpru üldse, aga kõik klappisime hästi ning õhtu edenedes tekkisid juba mingid peonaljad. Näiteks hüüdsid õhtu lõpupoole kõik lambikates kohtades vestluse ajal üle laua: #nofilter! ja #wokeuplikethis! Ja kõik naersid nagu segased.

Eriti mina, ja mul isegi pole instagrami, nii et kust mina selliseid nalju tean? 

Ahjaa, ma ju stalgin kõikide teiste instagrame...

Õhtu teises pooles läksime veel tantsima ja jäime klubisse kella kolmeni, aga ausalt, see niisama istumine ja rääkimine oli veel palju toredam. Kas ma hakkan vaikselt klubidest ka välja kasvama, peale ebamugavate kingade? Ei tea. Lihtsalt nii hea oli koos olla ja jutustada.

Nüüd olen tagasi Tallinnas, ja ausalt, parim koht maailmas on oma teki all soojas, tass kohvi kõrval :)

Kallistamiste päev

Omg, nii väsinud. Lihtsalt nii väsinud. Ma ei tea, mis minuga on, aga kogu aeg olen väsinud. Praegu näiteks on mul käsil graafiku järgi "lühike nädal", mis tähendab, et kaks päeva tööl ja viis vaba. Ja ometi olen ma praegu, teise tööpäeva lõpuks, läbi mis läbi. Kehal on suva, et on lühike nädal, sest tema tunnetab seda rütmi ikka nii: kolm tööl, kaks vaba, kaks tööl, kolm vaba, kaks tööl, kaks vaba jne... Kehal on suva, et parajasti nädal vahetub.

Päeva lõpuks hakkasin sellest tulenevalt juba suhteliselt seosetut juttu ajama ja kõige peale naerma.

"Kas sa oled purjus?" küsis töökaaslane. "Jätsid hommikul rohud võtmata?"

Itsitasin natuke aega ja märkisin: "Kummalisel kombel ei ole sa esimene, kes minult seda küsinud on." (Täpselt samas sõnastuses küsiti eelmises töökohas.)

"Ma ei imesta," ütles ta.

Hakkasime vaidlema, kumma sõna yolo rohkem on, aga minu meelest ei ole kahtlust, et minu oma. Ma olen seda ikka megalt kuritarvitanud. Töö juurest välja kõndides ütlesime täpselt kooris: "Davai... yolo siis," ja hakkasime naerma. 

Aga muidu need päevad, mis ma siin Tallinnast eemal veetsin, olid super. Kõigepealt põrutasin Viljandisse ja ehmusin kohe bussilt maha astudes, kui vaikne seal oli. Milline kontrast võrreldes Tallinnaga. Samas olid nad oma sahmaka inimesi ja möllu just kätte saanud, sest Hansapäevad olid äsja lõppenud, aga neist jäin ma ilma, sest olin tööl.

Saime kohe Nati ja Mikoga kokku ning lõime pudelitel põhjad pealt. Ma ei olnud nii ammu niimoodi väljas istunud, mu sotsiaalne elu on suhteliselt ära vajunud. Mõnus oli vahelduseks sõpradega koos olla. Lisandusid veel paar Nati sõpra ja kella kuueks õhtul olin mina igatahes juba svipsis mis svipsis. Jätsime hüvasti ning ma läksin Tiinaga kokku saama, et koos sellele kontserdile minna, mis oli olnud üldse meie põhjus Viljandisse minekuks. Tegu oli ühe neiu diplomikontserdiga ning see oli intiimne ja lühike. Kuna ma olin nii lõbusas meeleolus, pidasin lõõtspillimängule päris hästi vastu. Neiu tegi üks-kaks lugu ka klaveril ja need lood olid insta minu ja Tiina lemmikud. Mis teha, klaveri vastu ikka ei saa.

Pärast kontserti läksime minu vanasse töökohta, et Willyle ja kokkadele tere öelda. Samuti olin ma kuulda saanud, et Nati oli päeval sinna oma sünnipäeva puhul tordi viinud ja vaistlikult teadsin, et sellest oli midagi kindlasti alles, sest Willy näiteks ei söö üldse magusat. Sadasime aga sisse ja nõudsime Nati torti endale ning saimegi ühe viilu kahe peale jagamiseks. Tegin aga Willyle ja kokkadele kalli ning tervitasin endisi püsikliente ning armas oli. Aga kuidagi... eemaldunud tunne oli ka. Naljakas. See ei olnud enam minu koht.

Õhtul Puhjas kallistasin ema ja Pääri ja Päär edvistas:

Ja käisin rattaga sõitmas ja üleüldse väga mahedad päevad olid.

Kõige parem on, et homme saan Viljandisse tagasi sõita, sest reedel võtab Nati oma sünnipäeva alles korralikult ette. Woohoo!

 

Whadup

Peale kolme tööpäeva on erakordne, et ma nii vara üleval olen, nagu ma olen. Aga ma pean bussi peale minema, et Viljandisse sõita. Läheme Tiinaga ühele väiksele kontserdile ja enne seda kasutan juhust ning saan Nati ja Mikoga kokku. Nii tore! Ma pole nii ammu kedagi neist näinud ja ootan juba.

Pärast sõidan viimase bussiga Viljandist Puhja, ema juurde. Pole teda samuti kuu aega näinud. Ning Pääri kavatsen katki kallistada. Tema ainus võimalus on külmkapi taha peitu minna, kui ma tulen.

Istun siin ja kuulan natuke uniselt Sky Plusi hommikuprogrammi, kus jalgpalli EM-ist räägitakse. Jälle tuleb jalkasuvi! Kas on olemas midagi toredamat?

Samuti olen ma hommikuks söönud kolm banaani ja ühe wrapi, aga kõht pole ikka täis saanud. Veidi imelik, aga eks ma üritan edasi, kuni midagi mõikama hakkab.

Eile, kui ma töölt koju sõitsin, helistas ema, ainult selleks, et öelda, et ma täna soojalt riidesse paneksin, kui tulen. Sest pidavat jahedaks minema ja ma nagunii ei jälgi ilmateadet. Ma hakkasin vaikselt itsitama ja ei suutnud lõpetada, nagu alati, kui ma väsinud olen. Kui palju vaidlusi me oleme sel teemal maha pidanud, kas tohib veel pidada loenguid, mida keegi selga peab panema? Aga emad jäävad vist alati emadeks.

Meie igakuine rubriik

Silmad lahti, kõrvad lahti, kui on vaja jälle kuskil naljakaid wifi-nimesid silmata. Peamiselt ikkagi silmad.

Esimene on ropp, aga andestage mulle, ikkagi naljakas :D

Donald Trump on midagi originaalset, sest tavaliselt hakkab mulle silma palju Savisaare-nimelisi wifivõrke. Inimesed kasutavad võimalust oma traadita interneti nimega oma vaadete kohta midagi öelda.

 

Kuidas ma ujumas käisin... õieti seda üritasin

Ma olen nii väsinud, nagu kogu aeg. Teist päeva järjest magan päeval, tegelikult hilisel pärastlõunal, ja ärkan enne kella seitset õhtul ega saa üldse ööd ega mütsi aru.

Aga samas, kui uni on, siis tuleb magada, eks ju?

Täna oli nii võrratult soe. Selline ilm on parim. Ma saan kanda lühikesi pükse ja sandaale ja ikka on soe olla.

"Täna ma lähen ujuma," mõtlesin hommikul sihikindlalt. Stroomi rannas on ju väga mõnus päevitada, aga sellise kuumusega on ainumõeldav end ka vahepeal vette kasta. Mõeldud, tehtud... Kuna seal läheb aeglaselt sügavaks ja mul ei olnud kedagi oma asju valvama jätta, siis ma mitte midagi väärtuslikku kaasa ei võtnudki. Ei rahakotti ega telefoni, ainult rannalina, raamatu ja veepudeli. Ja hakkasin siis vaikselt sügavustesse pürgima. Seal oli mitu sellist veesilma, pärast mida jälle liivariba. Esimene veesilm oli väga soe. Teine oli väga soe. Ja siis tuli meri ise ja see oli jääkülm! Ma lihtsalt vandusin. See oli võimatu! See tegi paari sekundiga mu jalad kangeks. Sinna ei olnud võimalik sissegi minna, rääkimata ujumisest.

Jooksin kähku välja ja soojemasse vette tagasi, istusin kivi peale ja vaatasin kahtlevalt neid inimesi, kes tegelikult ujusid. Kui aus olla, siis väga palju neid ei olnud, enamus siblis samamoodi selles põlvekõrguses vees edasi-tagasi ning mängis lastega. Lapsed olid vist üldse immuunsed, sest nemad ujusid küll.

Tegin veel ühe korra proovi ja jooksin jälle välja, tagasi päevitama. Kümne minutiga hakkas mul nii kuum, et ma veensin ennast, igasugune karastus on hea ja see vesi polnud tegelikult nii külm. Läksin jälle sisse, seekord kasutades vana head "jookse vette ja kasta ennast sisse" taktikat. Kastsingi, kaks korda, ja jooksin kiljudes jälle välja. Ma ei tea, kas see loeb nüüd esimese ujumisena, kui sa reaalselt vees oled viis sekundit? Aga teeme, et loeb.

Ma praegu guugeldasin Stroomi ranna veetemperatuuri ja praegu, õhtul on seal 13 kraadi :D Vaevalt, et hommikul soojem sai olla. Pole siis ka ime, et ma araks lõin. Ja kui ma järele mõtlen, siis oli seal punane lipp ka üleval.

Yolo, nagu alati.

Bussis istudes kuulasin kõrvaklappidest Robert Downey Jr-i laulu "Man like me", mis on tõesti üks väga meloodiline laul ja mõjub rahustavalt.

Istusin raugelt ja vaatasin bussiaknast ehitustöölisi, kes trammirööpaid parandasid. Nad olid nii päevitunud, et selja tagant jäi mulje, et nad on mustanahalised.

Aga Viljandis hakkavad homme Hansapäevad. Ma mõtlen ikka tagasi nendele sürreaalsetele päevadele aasta tagasi. Ühe päeva käisin töökaaslasega ringi ja nautisin hansamelu, aga teised päevad olin ma tööl, ja need päevad on mu mällu kustumatu jälje jätnud. Ma mäletan kaootilist segadust, meeletuid järjekordi, inimesi, kes kõndisid ära, sest nad ei olnud ikka oma jooke saanud, metsikut palavust, ja arvekarpe kõikjal. Mitte keegi ei teadnud, kelle omad need olid või kust lauast pärit...

Ja õhtul lõi üks purjus mees meil kaminaklaasi katki, ja siis läks üks õllekraan katki ja igale poole hakkas õlut purskama, ja mitte keegi ei läinud ära, kui me sulgesime, ja me ei saanud välisust lukku panna, sest meil oli ikka veel terrassil meeletu hulk nõusid, mis oli vaja sisse tuua ja ära pesta. Ja sellestsamast lahtisest uksest tuli öösel pool kolm ikka veel inimesi sisse, kes kõik midagi osta tahtsid.

Kui ma lõpuks kell pool neli kodu poole läksin, oli taevas juba valge ja linnud laulsid, ja ma pidin paari tunni pärast sinnasamma tagasi minema. Ja ma lihtsalt naersin endamisi, sest see kõik oli liiga sürreaalne.

Omg. Ma püüan nüüd millelegi muule mõelda.