Kolimine läks väga edukalt. Minu kolimispoiss oli selline mõnus ja sümpaatne. Teekond oli meil pikk: Viljandist Puhja ja Puhjast Tallinna. Mõned mööbliesemed, mida minu uude koju kuidagi ei õnnestuks mahutada, aga mida ema veel tagasi tahtis, viisime Puhja, ehmatades seejuures Pääri poolsurnuks.
"Hei hopsti, Päär," ütlesin talle enne edasisõitmist. Ta vaatas mind külmkapi tagant sellise hirmunud ilmega, nagu oleks maailmalõppu oodata. Kui ema õhtul töölt koju jõudis, oli ta veel tükk aega looma taga otsinud, sest Pääri südar oli nii laiaulatuslik, et ta keeldus ka veel seitse-kaheksa tundi hiljem endast elumärki andmast.
Aga see selleks. Oma uue korteriga olen küll ülirahul. Mulle meeldis ka mu Viljandi korter, sest ta oli heas korras ja suhteliselt avar, aga no see siin on lihtsalt üliuhke. Ma olen nii rõõmus, et just selle endale leidsin.
Avastasin kergendusega, et diivani alla saab ka asju panna, niisiis toppisin peale voodiriiete ka kõik oma raamatud sinna, ja üldse kõike, mis mahtus. Kõik sai ilusti paika, ainult riiete riiulile sättimiseks mul enam kannatust ei jätkunud, vaid ma viskasin nad kõik kappi segi ning läksin linna peale.
Bussis sõites ja välja vaadates mõtlesin natuke üllatunult: "Ma elan lambist Tallinnas..."
Kõik tahavad nüüd su korterisse külla tulla.
VastaKustutaKellega ma kinno lähen? :(
Siis läheme koos kinno, kui sa Tallinna tuled ;D Ära karda, meie kinomaniakindusel ei ole lõppu.
KustutaJa külla oled alati oodatud!