Miks kõik Tallinnast põgenevad?

Ma võiks juba samahästi selle blogi nimeks "Anne-Mai kogub wifinimesid" panna. Eile bussis sattusin jälle ühele peale ja nüüd on mu esimeseks instinktiks insta screenshot teha. Vihane kilukarp :D

Mis tunne on kahest bussist ühel päeval maha jääda? Ma tean seda nüüd. Eile oli mul peale oma toimetamisi Tallinnas plaan sõita Tartu, kus Marili oma sünnipäeva tähistas, ja sealt õhtul viimase bussiga Puhja ema juurde.

Muidugi ma tean, et reede õhtul on Tallinna bussijaamas hullumaja ja kõik bussid igas suunas on välja müüdud. Kõik lausa põgenevad Tallinnast maale. Targa tüdrukuna olin ma endale pileti ära ostnud. Olin arvestanud, et ma kindlasti jõuan sellele bussile ja saan Marili peole ainult väikese hilinemisega.

 

Noh, ma ei jõudnud sellele bussile, sest mul läks nii palju kauem. Selleks ajaks, kui mina lõpuks bussijaama jõudsin, oli üldse kõik välja müüdud. Järgmine Tartu buss pidi jõudma alles kell üheksa, nii et Marili juurde ma ei jõudnudki :( Force Majeure, noh. Ma ei saanud ju igaks juhuks endale terve õhtu Tartu bussidele pileteid ära osta...

Läksin siis järgmisele vabale Viljandi bussile ja mõtlesin, et ma jõuan sealt veel viimasele Puhja bussile. Maru pikk sõit küll, aga yolo. 

Viljandi buss hilines täpselt viis minutit, millest piisas täpselt minu mahajäämiseks. Jõudsin veel näha, kuidas Puhja buss nina eest ära sõitis. No deem. Ei olnud õnne sellega. Lonkisin hoopis oma koju, väsinud ja näljane ja higine, ja läksin magama. 

Bussisõit oli muidu ülipull. Kõigepealt nägelesid kõik, kuhu nad istuma saavad, sest kõik oli välja müüdud ja ikka tagareas mõni laiutas ja kujutas ette, et võtab enda alla mitu kohta. Samal ajal kui väljas ootas viisteist inimest, et äkki on veel kohti.

Siis nägeles bussijuht ühe naisterahvaga selle üle, kas bussis võib süüa. Kusjuures bussijuht edastas oma argumendid isegi suhteliselt tasakaalukalt, aga see naine vihastas üliväga. Mina istusin bussi taga ja tema bussi ees, ja ma kuulsin ikkagi veel mitu minutit hiljem, kuidas ta omaette torises.

 

Siis selgus, et see tüüp, kes tagaistmel oli laiutanud, oli suur jutupaunik. Ma tegelikult tean seda tüüpi, sest ta elab Viljandis, ja ta on tõesti parandamatu jutustaja. Selles mehes, kelle ta lõpuks enda kõrvale istuma lubas, leidis ta uue parima sõbra. Nad rääkisid kõva häälega terve oma eluloo ära. Tegelikult rääkis laiutaja-tüüp. Teine ainult kuulas ja noogutas. Siis võttis tüüp telefoni ja helistas kellelegi. Ma võisin klapid kõrva panna, aga ma kuulsin teda ka üle muusika. Ja täiesti võimatu oli püüda "The Great Gatsbyt" lugeda, kui samal ajal tüüp kõigile jutustas, kuidas teda samal päeval arreteeritud oli.

Lõpuks viskas ühel naisterahval mu taga kopa ette. Vaatasin kella. Tüüp oli selleks ajaks pool tundi lakkamatult rääkinud.

"Äkki võtaks vaiksemalt? Mind ei huvita teie isiklik elu," ütles naine.

Tüüp vihastas ja ütles, et tegu on avaliku ruumiga ja keegi ei saa teda keelata. Selle peale ühines üks neiu tagaistmelt ja ütles, et ta räägib tõesti liiga kõvasti. Mina lihtsalt itsitasin ja jälgisin vaidlust. Huvitav, et ainult naistel oli julgust talle midagi öelda.

Tüüpi see kõik aga eriti ei morjendanud ning ta lobises terve ülejäänud tee ainult mõnevõrra vaiksema häälega.

 

Jaa, Issanda loomaaed on suur ja lai.