Jõudsin eile veel viimase bussiga Puhja. Lõpuks. Päris väsinud olin. Kolme päeva sisse mahutada kolm töövestlust, üks proovipäev ja üks korterivaatamine - ei ole üldse meelakkumine. Kuigi kõige rohkem väsitasid vist need pikad bussisõidud. Iga päev Tallinna ja tagasi... Huuh. Nägin täna üht kaugliini endast mööda sõitmas ja lihtsalt võdistasin õlgu. Košmaar.
See-eest tegin endale täna megamõnusa ja pika hommiku. Päär tuli minu juurde, nurrus ja kurrus ja püüdis päris vägivaldselt minu padja alla pugeda, kuigi ma ise alles seal peal magasin. On ikka isand ja käskija majas. Kuna mulle meeldib alati magada ilma kardinateta, ajas loomulik valgus mind juba kaheksast üles. Tegin endale ahjus saiakesed soojaks, jõin kohvi, lugesin ema ostetud eesti metsamuinasjuttude raamatut, kaisutasin Pääri ja vaatasin "Simpsoneid". Täiuslik hommik.
Siis võtsin ema uue ratta ja läksin välja. Ratas on läikiv, punane, suure korviga ja väga edev. Puhjas on paar aastat tagasi rajatud kergliiklustee, mis lookleb pikalt-pikalt suure maanteega paralleelselt ja kus on lihtsalt imemõnus sõita. Turvaline, rahulik, sile, mitte kedagi ei kohta. Sõitsin täna seal tund aega edasi-tagasi ning mulle sõitis ainult üks jalgrattur vastu.
Ja üks metskits jooksis ka kümme meetrit enne mind üle tee. Vaatasin talle järgi, kui ta kergelt üle põldude kaugemale lippas.
Aga väljas on täielik paradiis. Ma olen juba päikest saanud ja isegi mu juuksed on heledamaks muutunud. Ja puudel on juba suured lehed!
Ma lähen panen nüüd pesu pesema ja naudin seda, et ma üheski bussis ei ole.
(P.S. Postitus sisaldas jälle infot selle kohta, mida ma hommikuks sõin! Pole tänu väärt.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar