"High-Rise"

Naljakas, et siin ükspäev alles oma paroolikaardist lamentisin, sest eile kaotasin selle ära. Sobrasin oma rahakotis ja avastasin, et miski on puudu, ja avastasin kergendusega, et selleks on sama paroolikaart. Parem see, kui ID-kaart või pangakaart või kasvõi mu sõidukaart.

Läksin kohe oma kodulähedasse Swedbanki kontorisse ja palusin uue teha. Seal kontoris olid kõik sildid venekeelsed ja kõik mu ümber tundusid ka vene keelt rääkivat, aga teenindus oli üliväga sõbralik ja kiire. Sõbralik naine leti taga püüdis mulle peale paroolikaardi kätteandmist ka nende pensionifondi tutvustada, väites, et neil on kõige väiksemad tasud.

"Aga kuidas selle uue pensionifondiga on, mida praegu luuakse?" küsisin natuke kiuslikult. "Sellel pidid veel kõige väiksemad tasud olema."

See oli viga, sest ta hakkas kohe netist mulle mingit lehte otsima, et edasi rääkida. Lõpuks põgenesin, aga ikkagi, väga tore teenindaja oli. Selline rõõmsameelne.

Käisin Coca Cola Plazas vaatamas sellist filmi nagu "High-Rise" või eesti keeles "Alt üles".

Püüdsin oma tavalist filmimaitset avardada ja midagi teistsugust proovida. "High-Rise'is" mängib Tom Hiddleston arsti, kes kolib elama kõrghoonesse. Kõrghoone on nähtavasti hoopis sümbol ühiskonna jaoks, sest alumistel korrustel elavad vaesemad inimesed ja kõrgemal keskklass ja päris üleval kogu hoone arhitekt (Jeremy Irons).

See film oli minu jaoks väga-väga segane. Tal nagu ei olnudki õieti mingit käsikirja ega mingit sisu, vaid ta oli üleni üks kakofoonia. Ta oli selline kunstiline film, aga liiga kunstiline minu jaoks. Ta nagu ei rääkinud oma lugu korralikult ära, vaid esitas lihtsalt mingeid pildikesi.

Näiteks kogu loo mõte pidi olema selles, kuidas alumised ühiskonnaklassid (või siis alumiste korruste elanikud) mässama hakkavad, kui nende õigusi rikutakse. Filmis nägi see välja nii, et kohe üsna algusepoole tekkis alumistel korrustel paar elektrikatkestust, mille peale kõik närvi läksid ja üksteist tapma hakkasid. Ja selline tapmine ja kaklemine see oligi kuni lõpuni. Ei mingit suuremat pinge ülesehitamist, ei mingeid selgitusi. Kuidagi tühjaks jäi kogu lugu.

Ma ei tea, minu jaoks see film kohe üldse ei töötanud. Ainus, mis mulle selle juures meeldis, oli filmi muusika. Näiteks oli seal ülihuvitav kaver ABBA "SOS-ist". Hästi dramaatiline ja lahe. Aga see oli ka kõik.